Kogutud teosed II. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sina võid nii kaua oodata … Ehk tuleb mõni mees – mõni mees, Maarja, – kui nüüd tuleb mõni mees, kellel on palju raha …»

      Andersoni sarnad piilusid, varjatud lauvoltidest; ta ootas tüdruku vastust. Maarja vastus oligi kähku valmis:

      «Kaptenihärra võiks Maitu ja mind nii palju aidata, et saaksime paari minna … Mõni tuhat rubla – kaptenihärrale väike asi – eks? kas?»

      «Väga hea nõu!» naeris vanapoiss oma roostetanud häälega. «Sa oled ju päratu kaval tütarlaps! Aga ütle, mis eest ma siis Maidule need mõned tuhanded peaksin kinkima? Mis on ta mulle head teinud?»

      «Tema mitte, aga mina.»

      «Sina? Hihihi! Mis head sina siis mulle oled teinud? Pool aastat tüdrukuks olnud, praed ära kõrvetanud, supid soolveeks teinud, mind pahandanud, mulle vastu rääkinud, mu käsud täitmata jätnud? Nagu täna: valetad, et külas käisid mune otsimas, kuna luusid metsas poisiga ümber … Kas selle eest sulle mitu tuhat rubla kingituseks?»

      «Kui nii halb teenija olen, miks te mind siis lahti ei lase?» heitis Maarja mokki mossitades vahele.

      «Lahti? Haha, nii halb teenija sa siiski veel ei ole ja mina mitte nii halb peremees! … Ma olen hea mees, Maarja, pane tähele, ma olen väga hea mees …»

      Anderson kõhistas naerda, kusjuures ta higine tukslev käsi üles Maarja valge kaela poole tõusis ja ta näpud kõditades neiu lõuaalust puudutasid.

      «Kui te tõesti hea mees oleksite,» ütles tüdruk viduseks teeseldud näol ning astus sammu eemale, «siis te lubaksite meid Maiduga aidata, nii et varsti võiksime paari minna. Mait tahab oma käe peale hakata, kaupluse asutada, või ka väikese laeva osta –»

      «Ahaa – mõistan nüüd, – siis on tal küll rikast naist vaja. Ma mäletan ka, et ta mulle sääraseist asjust on kõnelnud … Vaata, Maarja, – seega kaovad ju kõik sinu lootused ja mul on sest aiva hea meel – väga hea meel.»

      Maarja laskis pea norgu, et oma jumemuutust varjata. Varsti tõstis ta aga julgesti nina ja tähendas kaunis näpsakalt:

      «Mu lootused pole sugugi otsas. Pole ma enesele ilmaski asjatuid lootusi teinud … Ja Maarja ei olegi vahest nii vaene, kui arvatakse … Nüüd aga jätke mind oma Maiduga rahule – mul pole teda sugugi tarvis ega hakka ma talle ega kellelegi teisele järele jooksma …»

      «Mis? Mis? Pahaseks saab minu ilus pai perenaine?» naeris kippar ja ulatas käega tüdruku käisest uuesti kinni. «Tule siia, ole jälle hea laps ja lepi oma leivaisaga ilusti kokku. Sinu kahjuks ei pea see olema – kas mõistad? Tule siia, lepime ära, ma olen sinuga väga rahul – nii sinu teenimisega kui ka sinu priske näoga!»

      Ta tahtis käsivart tüdruku piha ümber panna, Maarja raputas enda aga lahti ja jooksis heledasti naerdes kambrist.

      Kapten jäi köögi ukse poole, mille taha tüdruk oli kadunud, sel näoilmel vahtima, nagu ootaks ta teda täis vallatust sealt jälle sisse kargavat. Maarja pistis aga ainult pea ukse vahelt ja näitas oma naervat nägu. Anderson naeratas vastu ja kutsus teda sõrmega tagasi. Kui käsku ei täidetud, tõusis ta üles ja kõmpis isevärki töntsil sammul ukse poole, mille aga Maarja hepitaval pikanina-lõustal kinni tõmbas. Tagasi vajunud oma pehmesse nahksesse leentooli, hakkas kippar Anderson oma higiseid käsi hõõruma, kastes üht huult teisega, ärritatud-närvlik muhelus suu ümber, ja tegi ühtepuhku: «Hem, hem, hem!»

      Järgmisel hommikul – oli just pühapäev – tuli Mait Näkisaar kaptenit jumalaga jätma. Ta oli paremas riides – sinine poekalevist ülikond seljas – ja ta tõsine, mehine, ehk küll veidi külm ja ükskõikne nägu, mida piiras mustjas tihe habe, oli hommikusest pesemisest värske ja valge nagu mõnel härrasmehel. Veel ei olnud tuul ja päike seda nägu saanud pruunistada, aga ka päevitunult oli Mait nägus mees. Keha suurus ja tugevus ning laitmata kasv paistsid samuti silma.

      Vaevalt oli laevamees kapteni tuppa astunud – Anderson, kes praegu sängist oli tõusnud, istus öökuues tugitoolil, popsis peene lõhnaga sigarit ja ootas hommikust kohvi – vaevalt oli Mait ukse enese järel kinni pannud, kui Maarja ilmus, tuues niklist kandikul hommikueinet.

      Kippar nägi teda täna esimest korda, muidugi ka Mait. Kippar vaatas ja vaatas ning hakkas siis naerma, ja see naer ei olnud ilma teatava tusata.

      «Kuhu pidule sina siis täna lähed?» küsis ta. «Ahaa, ma mõistan!» lisas ta Maidu poole naeratades. «Vaadake, Näkisaar, vaadake! Ja kui te eesel ei ole, siis saate aru, mis lood on minu Maarjaga …»

      Tüdruk punastas ja tige pilk lendas mahalöödud laugude vahelt pilkaja poole. Mait aga käänas oma suure kogu aeglaselt ümber ja hakkas Maarja tuliuut plikalikku roosat kleiti silmitsema. Ta hakkas alt sabatrihist peale ja jõudis pilkudega pikkamisi puusade ja rindade kaudu üles piiga näoni, ta valkjate, hoolega kammitud juusteni, mille krussitud otsad õitsvate põskede äärtel imeilusaid rattakesi sünnitasid.

      «Täna ju pühapäev,» tähendas Mait viimaks kuivalt.

      «Muud midagi? Hem, hem!» tegi Anderson, ning Maarja pealt heitsid ta silmad nähtaval rahuldusel kalgimeelse meremehe peale.

      Mait tähendas, mispärast ta oli tulnud ja et tal kiire olevat, sest küüdimees jäänud hobusega maanteele ootama. Kapteni käsul tõi Maarja kapist rummipudeli, täitis klaasid ja mehed rüüpasid lahkumisliiku. Anderson avaldas oma meelehead Maidu abil lõbusasti viidetud talve üle ning Mait tänas mõne sõnaga kipparit sõpruse ja lahkuse eest. Siis joodi rõõmsa jällenägemise peale.

      «Mis tühi!» hüüdis Anderson. «Me unustame ju üsna oma kolmanda lõbusa seltsilise! Maarja, kus su klaas on? Ruttu!»

      Maarja tõi ka endale klaasi. Seejuures mõtles ta nende igavate õhtute peale, mil Mait vanapoisiga hilise ööni kaarte oli löönud, ilma et vaest Maarjakest muidu oleks tähele pandud, kui vahest siis, kui kapten seda ja teist käskis tuua või viia või viina sisse kallata … Maarjal oli olnud neil õhtuil toas ikka nii palju tegemist – kraamida, korraldada, puhastada, et ta köögis sugugi ei mallanud seista, ja ka und ei olnud tal, kuigi kapten teda lubas magama minna. Ei olnud kaarditoas tõesti enam midagi teha, siis kõrvalolevates kambrites ikka. Ja seejuures vaatas ta praokil oleva ukse vahelt mängijaid, kuidas nad nii truud olid oma ametis ja kui ilus habe oli Mait Näkisaarel ja kui laiad õlad ning millise kõmiseva käskijahäälega ta rääkis …

      Kippar kallas Maarja klaasi täis.

      «Meie kabeda Maarja terviseks!»

      Klaasid kõlisesid kokku – kolm ühtesulavat sõbralikku tooni. Maarja rüüples huulte otsaga ja hakkas ikka kenamini punetama.

      «Ja nüüd lahkumismusu Maidule!» kamandas kippar.

      «Kes? Mina?» hüüdis Maarja läikival pilgul, mille ta aga ruttu ripsmete taha varjas.

      «Vastu panemata! See on sinu kohus, Maarja.»

      «Ei ole,» punnis tüdruk ebeldamisi vastu. «Sihukest kohust pole ma endale võtnud.»

      «Mait! Kas te tõrkujast jagu ei saa?» ässitas Anderson ja tegi näo, kui oleks ta ise heameelega Maidu asemel.

      «Vägisi ei maksa,» tähendas noor laevamees naeratades, seistes rahulikult oma tugevail jalgadel.

      «Mis? Ei maksa? See peab aga olema! … Mait, tulge siia – olge mees!»

      Kapten СКАЧАТЬ