Seesama jõgi. Jaan Kaplinski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peeruläitmise rituaalini. Peer pidi sümboliseerima kõue ja tuli välku. Niisugust rituaali võidi kasutada näiteks vihma väljamanamiseks. Nad lõid fantaasiapildi põuasest põllust, mille ääres kükitavad mehed, võibolla ka naised, tagumikud urvi, ja kõnnib piksepreester, käes tuleraud ja ränikivi. Oleks tee Õpetaja juurde olnud pikem, oleks nad ehk jõudnud välja arendada peeretamise teoloogia ja liturgia põhijooned, selleks ei jätkunud aga aega. Nad pöörasid suurelt tänavalt vaiksesse kõrvaltänavasse. Aedades õitsesid juba kirsid ja laulsid põõsalinnud.

      Õpetaja maja ees kasvas suur pirnipuu, mille õiepungad roosatasid. Trepil istus musta-valgetkirja kass ja pesi nägu. Nad astusid trepikotta. Sääl rippus elanikkude tahvel, millelt oli kriidikiri kustunud pääle sõna Adam. See võis olla jäänud nimest Adamson või Adams. Kortereid oli tahvlil kirjas neli. Nad astusid trepist üles ja jäid seisma ukse ees, millel ei olnud nimesilti. Ukse värv oli vist veel eestiaegne, ta ei osanud arvata, kas see oli olnud kreemikasvalge või oli ta selliseks aastatega luitunud. Ukses oli ka hulga knopka- või naelajälgi – küllap oli selle külge kinnitatud sedelikesi. Aksel helistas logisevat uksekella. Ta jõudis veel mõelda, et trepikojas oli midagi kummaliselt eestiaegset, isegi lõhn. Sellel majal oli oma isiklik lõhn, ta oli jäänud iseendaks, hoidnud nõukogude aja kiuste alles natuke tõelisemat iseennast.

      Ukse tagant kostsid sammud ja uks tehti lahti. Lahtitegija oli umbes neljakümnene brünett naine, kelles tema jaoks esimesel pilgul oli midagi paruniproualikku. Võibolla oli see tema pikk kitsas nägu, võibolla terav nina, võibolla midagi raskemini väljendatavat. Oli temagi, nagu maja, kus ta elas, hoidnud alles midagi kolmekümnendatest aastatest pärinevat, eestiaegset. Selles eestiaegses pidi aga olema ka midagi saksalikku, dorpatlikku.

      Nad teretasid, Aleks küsis, kas peremees on kodus ja kas tal on aega, tal oli paar küsimust ja ta võttis kaasa ühe andeka noore luuletaja ja filoloogi, kes on idamaa keeltest väga huvitatud. See kompliment talle ei meeldinud, aga ukseavas polnud õige koht Aleksile vastu vaielda.

      Peremees oli kodus ja töötas. Naine palus nad üle ukse sisse astuda ja läks küsima, kas too saab külalisi vastu võtta. Esikus oli tugev suitsulõhn, seinal rippus paar maastikumaali: eksootilised paigad palmide ja tulemägedega. Teises seinas oli maast laeni riiul, kus paistsid suuremalt jaolt olevat vene klassikute – Turgenevi, Dostojevski ja Tolstoi teosed originaalis.

      Naine tuli ja ütles, et astugu edasi, Alol läheb paar minutit, siis ta lõpetab. Ta juhtis nad elutuppa ja palus istuda. Suurema osa toast võtsid enda alla raamaturiiulid ja suur Hiina kask. Akna all pottides oli muid, temale tundmatuid lilli. Ainult ühes kohas ei katnud riiulid seina päriselt, sääl rippus veel üks maal eksootilisest maastikust, sellel maastikul oli aga ka inimene – eksootiline alasti tüdruk, lilleõis juustes, astumas vette.

      Naine istus ka, läitis sigareti ja rääkis mõne sõna Aleksiga. Nagu võis aru saada, oli Aleksi naine teinud neile, küllap siis Õpetajale masinkirjatöid ja pidi veel midagi tegema. See jutt temasse ei puutunud. Ta vaatas toas ringi, silmitsedes kõige kauem raamatuid riiulites. Siingi näis valitsevat eksootika: ta märkas täielikku Frazeri “The Golden Bough” väljaannet, araabia- ja heebreakeelseid raamatuid ja reisikirju Ameerikast ning Indiast. Teises seinas oli teaduslikke väljaandeid Ameerika indiaanlaste kohta, venekeelne koguteos maailma rahvastest ja sari raamatuid pealkirjaga “Atlantis”. Ta oleks tahtnud vaadata, mis selle pealkirja taga peitub, kuid ei tihanud. Naine sai jutu Aleksiga räägitud, ta ütles, et Alo tuleb kohe, ja läks.

      Viivu istusid nad vaikselt. Siis kostis ukselt tasast krabinat. Ta vaatas sinnapoole. Lävele oli ilmunud väike lind punase rinnaalusega. Ta seisis sääl, pööras pää viltu, vaatas neid viivu oma mustade silmadega ja keksis siis kahel jalal nagu varblane kõrvaltuppa.

      “See on nende põõsalind,” ütles Aleks. “Neil on alati kodu mõni viga saand lind; proua tohterdab neid ja nad saavad täitsa taltsaks.”

      Nüüd kostsid esikust sammud. Peremees tuli üle ukse, jalas dressipüksid ja vilttuhvlid, teretas ja kummardas sügavalt, lausa tseremoniaalselt.

      “Me mõtlesime, et seekord oled sa põõsalinnu kuju võtt,” ütles Aleks. “Või saatsid hingelinnu enda ees tulema?”

      Peremees naeris kõrinal ja vangutas pääd:

      “Sina Aleks oled lootusetu. Me oleme vist päris mitu korda rääkinud punarinnast, aga sulle on ta ikka põõsalind.”

      “Mea culpa,” vastas Aleks. “Minu hingelind on vist väga teist tõugu… Ellen vist ütles, et mul oli paar küsimust. Need Jessenini Pärsia-luuletused. Ja siis ma võtsin kaasa ühe sinu luuletuste suure imetleja, kes ise ka luuletab. Luba tutvustada.”

      Nad kummardasid Õpetajaga teineteisele ja surusid kätt. Õpetaja käsi oli soe ja pehme, aga mitte lõtv. Tal olid ees tugevad prillid, nii et oli raske öelda, kas ta vaatab vestluskaaslasele silma või ei. Tema hoiak oli kummaliselt lõtv ja väsinud. Esimesel pilgul võis Õpetaja paista vana ja kulunud, kuid igaüks, kellel oli veidigi pilku, pidi märkama, et temas oli ka midagi hoopis vastupidist – ta oli haige ja väsinud inimene, kellest ometi hoovas kummalist jõudu. Nagu šamaanid, mõtles ta, kes ka tihti olid haiged inimesed, aga ometi oli neil vahel rohkem väge kui tervetel-tugevatel.

      Nad istusid: toas oli parajasti kolm väiksemat tugitooli. Õpetaja otsis rinnataskust suitsupaki ja ütles:

      “Sina, Aleks suitsetad, aga kuidas teise külalisega on?”

      Ta ütles, et vahel tõmbab mõne sigareti.

      “Vahel on mõjusam,” ütles Õpetaja. “Ma olen mõelnud, et meie häda ongi see, et me ei oska kasutada neid mürkisid, mis indiaani nõiad ja hiina alkeemikud välja mõtlesid. Harjutame ennast mürkidega liiga ära ja siis nad enam ei mõju. Õige olekski vahet pidada, suitsetamises peaks ka olema midagi rituaalset.”

      Ta sirutas külalistele rituaalse liigutusega suitsupaki. Need ei keeldunud. Nad tõmbasid vaikides mõne mahvi, siis küsis Õpetaja Aleksilt, mis küsimused tal olid. Aleks õngitses taskust kortsus paberilipaka, millel olid mõned venekeelsed väljendid ja pärsia nimed, mille õigekirjutust ta teada tahtis. Õpetaja ütles, kuidas need nimed tema meelest peaksid eesti keeles olema, ja seletas ka, kuidas ta mõistab venekeelseid väljendeid. Probleem sai mõne minutiga lahendatud. Siis pöördus Õpetaja tema poole: “Ega teie ei ole ometi … poeg?”

      Tal ei jäänud muud kui öelda, et seda ta nimelt on, kuigi ei ole oma isa, kes küüditati juunis 1941, näinudki. Ta pidi seletama Õpetajale, mis ta teadis oma isa saatusest. Seda ei olnud palju: isa oli surnud nälga ja kurnatusse sõja ajal kuskil Vjatka metsatöölaagris, lähemal oma sünnikodule Peterburi lähedal kui Eestile, mis oli saanud tema teiseks kodumaaks. Õpetaja noogutas nukralt ja tema põsed vajusid veel kurvemalt lonti. Lootusetuse ja surma vari käis üle ta näo. Viivu nad vaikisid, siis jatkas Õpetaja:

      “Aleks ütles, et te kirjutate ka laulusid.”

      Ta ütles, et on natuke kirjutanud jah. Õpetaja tundis huvi, kelle “laulusid” ta lugenud on ja kes talle kõige enam meeldivad. Ta nimetas arbujaid, Puškinit ja Lermontovi, Shelleyt ja prantsuse modernismi klassikuid Rimbaud’d ja Baudelaire’i. Õpetaja noogutas hääkskiitvalt:

      “Päris hää valik, kas te loete neid originaalis?”

      Ta ütles kohmetult, et on püüdnud jah ja saab üldiselt hakkama.

      “Siis tuleb luuletusi valjusti lugeda ja pähe õppida. See on üks kõige vanemaid ja kõige tõhusamaid keeleõppimise mooduseid,” jätkas Õpetaja. Ta meenutas muistseid keldi juriidilisi tekste, mis olid värssides, et kohtupidajatel oleks kergem paragrahve meeles pidada, värsistatud filosoofiat, Parmenidest СКАЧАТЬ