Seesama jõgi. Jaan Kaplinski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõndida näiteks Elvasse ja säält tagasi Tartu sõita. Ta tegi selle ettepaneku muidugi tagamõttega, lootes, et ehk pääseb ta looduses Mallele ligemale, ehk on keset suve, õitsemist ja lindude laulu tüdruku hirm tema tahtmiste ees väiksem. Ta ei teadnud, kas tüdruk tajus tema tagamõtet, igatahes ei teinud ta nägu, et tajub, ja oli kohe nõus.

      Ilmaennustus ei petnud, kuumalaine jätkus. Kui ta veeranud tundi enne rongi jaama jõudis, oli Malle juba sääl, helerohelises lillekestega sitskleidis. Ta laubal juustepiiril pärlendas tillukesi higipiisku.

      Malle oli Elva-Tartu vahet sõitnud harva, ainult paar korda. Tema tundis aga teed lapsest saadik, kui nad ema ja tädiga paar korda olid Elvas ja Peedul suvitanud. Hiljemgi oli tal tihti olnud sinna asja. Sellest kõigest sai ta Mallele rääkida, kui rong liikus läbi kevadsuvise lopsaka roheluse, peatudes iga kümne minuti tagant ja lastes maha inimesi, kellest enamus olid noored paarikesed. Talle tuli äkki meelde Stravinsky muusika “Le sacre de printemps”. Kevade ja suve tulekut tähistati ikka seksuaalriitustega, kuigi mitte enam avalikult. Ta mõtles, et Esimesest Korrast oli tema kujutlustes saanud initsiatsiooniriitus. Ta ei olnud kindel, kas tahab saada meheks, lapsepõlvest ja murdeeast tahtis aga lahti saada küll.

      Nad läksid Vapramäel maha. Ta sai Mallele näidata vana püha pärna jäänuseid ja hiina punakaartlaste haudu. Hiinaga ei olnud suhted enam soojad, haual ei käinud enam delegatsioonid ega koolilapsed, kuid ta oli alles. Nad seisatasid korraks haua ees ja suudlesid. Higipiisad Malle laubal olid kasvanud suuremaks, talle tundus, et ka tüdruku huultel oli soolane maik.

      “Kas sa hiina keelt pole kunagi mõeld õppida?” küsis Malle, kui nad edasi läksid.

      “Olen, aga pole nagu päälehakkamist olnud, tundub, et liiga raske on. Ma mõtlen, et tahaks enne inglise keele korralikult kätte saada, et ei peaks kogu aeg sõnaraamatusse vaatama, kui midagi loed.”

      Teerajal sai ta hoida Malle kätt, siis aga põikasid nad teelt kõrvale, sääl pidi tema minema ees. Kuskil siin põõsaste ja kuuskede vahel pidi olema pisikesi välusid, mis eemalt üldse ei paistnud, kus oli hää turvaline ja varjuline olla.

      Nad laotasid maha Malle vana ruudulise teki ja säädsid end nii mõnusalt sisse kui võimalik. Eesolev eksam oli neil ühine – partei ajalugu. See ei olnud raske, küll aga vastik. Vana Martson uskus ilmselt hardasti seda, mida õpetas, oli aga liiga vana ja enamasti ka liiga uimane, et kellegagi norima hakata. Viisi ta küll eriti ei armastanud panna, aga läbi kukutada ka mitte. Kuna nad mõlemad tahtsid stippi saada, tuli siiski rohkem pingutada ja vähemalt nelja pääle vastata. See tähendas, et pidi pidama meeles kõik partei kongressid ja konverentsid ning mäletama, mis nendel õieti tehti. Mis oli tülikas, sest ametliku ajaloo järgi olid nad kõik täiesti ühesugused, tegid ainult õigeid otsusi ja heitsid kõrvale revisionistide, renegaatide ja teiste eksiteele sattunute väärad seisukohad. Paraku olid need õiged ja valed seisukohad nii üldsõnalised ja udused, et kippusid segi minema. Ja häda sellele, kes Martsoni ees vahetas ära partei XII ja XIII kongressi ja ei teadnud, mida kumbki neist rahvusküsimuse kohta arvas, see tähendab, otsustas.

      Nad olid paar lehekülge lugenud, kui ta ei saanud jätta esitamast oma kommentaari:

      “Kas sa ei ole märganud, et partei on nagu mingi superinimene, Übermensch, kes juhib, otsustab, näeb ette ja teeb muud mis inimene, ainult et ta ei arva, ei usu ega ei mõtle. Partei teab, tal pole vaja mõelda?”

      “Üks minu klassivend õpib EPA-s loomaarsti, tema rääkis, et neil öeldakse, et kui teed lehmale rektaalset uuringut, see tähendab pistad kummikindas käe talle pärakust sisse ja katsud, mis pärasooles on, siis pea meeles, et sinu kätt juhib partei…”

      Malles tuli vahel välja maatüdruk, kes võttis paljusid asju lihtsamalt ja loomulikumalt, kui oli võetud nende kodus. Aga paraku mitte kõike.

      Ta silitas üle tüdruku tuharate, mis olid punaste päevituspükste all nii võrgutavalt pringid.

      Taevas oli peaaegu pilvitu, üleval tiirutas paar piirpääsukest ja Vapramäe pool metsas laulis väsimatult väike-lehelind “tsilk-tsolk, tsilk-tsolk”. Jõe poolt vastas talle põõsalind. Tema paremale käele jäi kõrgem mätas, vahest oli selle all kivi. Mättas paistis olevat sipelgapesa, nad askeldasid sääl vilkalt, tassides liivaterakesi.

      Talle tuli mõte, et ta tahaks korraks olla sipelgas ja ronida mööda Malle keha, lipsata sisse päevituspükste alt ja vaadata teda säält. Kas selline tohutu naisekeha, veenusekink nagu tõeline metsane mägi mõjuks ka erutavalt?

      Ta tundis, et palavuses ja avaruses oli iha järele annud, ta sai isegi kuidagimoodi lugeda partei ajalugu. Ainult see teine iha, initsiatsiooniiha, ei jätnud teda, meenutas, et päev veereb ja varjud libisevad varsti tekile, Malle seljale ja tuharatele, et neil on aega vaid pool päeva. Ei, esialgu tuli siiski õppida, ta ei tahtnud, et õppimine oleks ainult ettekääne, ta ei tahtnud tüdrukut võrgutada, tal võis olla tagamõte, aga oli ka päris mõte, pidi olema. Tuupimise vahel oli ju vaja ka pause pidada.

      Ta meenutas seda Mallele, kui esimene tund sai täis. Inimene ei tohtivat üle tunni aja liikumatult istuda ja lugeda, oli öelnud üks tema klassivennast arstitudeng. Nad panid raamatud kõrvale, istusid ja tegid limonaadipudeli lahti. See oli leige, aga aitas ometi janu vastu.

      Siis nad suudlesid, Malle ei tõrkunud sugugi, ta oli soe ja lähedane nagu alguses. Nii nad lamasidki hetke pärast maas kõvasti teineteise embuses. Nüüd tuli ka iha tagasi, ta surus käed tüdruku päevituspükste alla, silitas, kobas sääl kirglikumalt ja otsustavamalt kui varem; vastuseis tuli hilinenult ja loiumalt, nii et ta järgmisel viivul tabas end juba Malle pükse alla vedamast. See ei läinud enam nii hõlpsasti.

      “Palun ära tee, palun ole mõistlik,” püüdis tüdruk end kaitsta, aga ka temal ei olnud kerge teha, mis ta teha tahtis.

      “Ma ei saa, ma ei jaksa lihtsalt enam… ma ei ole sind näinudki, nagu sa ilma nendeta oled…”

      Ta tundis, et ta hääl ja käitumine on talle endalegi võõrad, isegi ebameeldivad, nagu terve olukord, nagu ka Malle vastupanu. Aga ta ei saanud ka jätta, see oleks olnud veel ebameeldivam.

      Püksid tulid jalast, talle tundus, et tüdruk loobus neist lõpuks ise, peaaegu tõstis ühe jala neist välja. Viiv hiljem lebasid ka tema mustad ujumispüksid Malle punaste kõrval ja nad olid peaaegu alasti, oleksid peaaegu võinud olla valmis. Paraku ei olnud Mallel vaim valmis ja tema liha oli nõder, nagu ta pidi endale tunnistama. Ta peas vilksatas mõte, et jutud naiste vallutamisest on tõesti tõsi. Ta oli saanud üle alles esimesest kaitseliinist, päris kants aga oli veel vallutamata, väravad kinni.

      Ta põlvitas tüdruku ees nagu kunagi usklik jumalanna ees ja peaaegu palvetas tema poole, palus teda, et ta avaks oma reied ja laseks tal õndsaks saada. Palvest ei olnud suurt kasu: Malle palus temalt ka midagi, hoopis vastupidist. Poisi palve oli Nüüd, tüdruku palve Mitte Nüüd ja nii nad ei kohtunud. Ta pidi tema reied ise laiali lükkama, kuigi teadis, et õndsakssaamine jääb seekord tulemata. Erutusest kurnatud liha ei tunnud suurt midagi, vähemalt ei osanud ta sääl, kuhu ta esimest korda elus oli sattunud, leida mingit ava. Karvade varjus oli kõik niiske, aga suletud ja lihal ei olnud enam kannatust oodata; mis voolama pidi, voolas sinnasamma suletud niiskesse kohta.

      Ometi oli seegi kergendus. Ta vajus rammalt tüdruku kõrvale ja peitis pää tema pää ja õla vahele. Midagi oli ometi olnud. Ta tahtis hoida teda kõvasti oma kaisus, tahtis puhata, vähehaaval vajuda olematusse, sulada sellesse suveleitsakusse läbi keha, mis oli olnud korraks nii lähedal, peaaegu tema oma.

      Siis tundis ta midagi märga valguvat oma näole. Malle nuttis hääletult.

      Nad ei rääkinud midagi. Siis tõstis ta СКАЧАТЬ