Seesama jõgi. Jaan Kaplinski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Aga ta ei tohtinud ju Õpetajalt kõike küsida, raisata tema aega eraloengutele või erajutlustele. Õige oleks nii, et ta loeb midagi, mis Õpetaja soovitab, ja küsib siis kommentaare. Ta teadis, et Õpetajal on luuletusi ja artikleid, et ta on midagi avaldanud eesti ajalehtedes ja ajakirjades. Ja siis peaks vist küsima midagi ka Schweitzerist.

      Õpetajal ei olnud Schweitzerit, oli vaid üks raamat tema kohta. Selle ta võis kunagi lugeda saada. Luuletusi Õpetaja keeldus näitamast. Kunagi teine kord. Jah, tal peaks olema veel mõned eestiaegsed separaadid. Ta tõusis ja läks teise tuppa neid otsima. Ellen küsis:

      “Kas te Underi viimast Rootsis ilmunud kogu olete näinud?”

      Ei, ta ei olnud. Ellen ütles, et ta võiks “Sädemed tuhas” talle natukeseks ajaks laenata, noorele luuletajale on Under kindlasti vajalik ja kasulik lugeda.

      Nii ta lahkuski Õpetaja juurest, mapis paar separaati, üks neist Hiina, teine Siberi rahvaste hingekujutelmade kohta, ja Underi luulekogu.

      Väljas hakkas hämarduma. Pirnipuu õied kumendasid vaibuvas valguses. Kärbsenäpp laulis ikka veel.

      Ta vaatas ringi ja tundis, et on imestanud, et maailm on samasugune kui ennist, kui ta Õpetaja juurde tuli. Tänav lompide ja asfaldiaukudega, naabermaja ees seisev “Pobeda” ja üle tänava tara taga kõndiv hundikoer. Ja ometi oli midagi muutunud. Nagu Yeatsi luuletuses:

      Kõik on muudet, ääretult muudet,

      tuli ilmale kohutav hurm.

      Nii oli see Ants Orase tõlkes ja nii ta tundis. Kõik oli teisiti. Kõik oli hurmav.

      Kodus oli vanaisal parem. Ta istus suures toas ja kuulas venekeelset BBC-d. Sellest oli varemalt olnud pahandusi. Vanaisa oli kõva kuulmisega, nii mängis raadio väga valjusti. See segas emal tunde ette valmistada. Tema aga oleks vahel tahtnud kuulata muusikat. Kord koolipõlves oli vanaisa tulnud raadiot kuulama, kui säält parajasti tuli Mozarti viiulikontsert. Ta läks endast välja, lõi rusikaga raadiosse, nii et skaalaklaas katki läks, ja jooksis siis kodunt välja. Käis mitu tundi üksi mööda õhtusi tänavaid ja suitsetas. Kui ta koju tuli, olid klaasikillud ära korjatud. Keegi ei öelnud talle sõnagi, ka vanaisa mitte. Nad ei rääkinud sellest enam kunagi. Iga kord, kui ta raadiot vaatas, tundis ta midagi sügaval sees sõlme kiskuvat. See oli nagu viha ja ei olnud ka. Küllap see oli häbi. Õnneks oli vanaisa siis veel terve.

      Aga nüüd võttis ta mapist Underi ja näitas emale ja vanaisale. Vanaisa hakkas raamatut sirvima, ka vanaema tuli teisest toast. Nad tuletasid meelde Underi eelmist sõjaaegset kogu “Mureliku suuga”, kust vanaemal oli veel mõni luuletus pääs. Vanaisa ja ema mäletasid jälle Underit ennast. Nii oli, millest rääkida. Ta mõtles, et kirjutab luuletused endale ümber, enne kui ta nad tagasi viib. Seda ütles ta teistele ka. See on hää, ütles ema, siis jõuab temagi rahulikult neid vaadata, kui koolis suur kiire läbi saab.

      See öö uinus ta imekergesti, otsekui vajudes pehmesse värvilisse sulepatja. Kui ta silmad lahti tegi, tundus talle, et on ainult suigatanud, aga ometi oli juba hommik. Ta oli üllatanud, et ei olnud und näinudki. Oleks näinud, oleks kindlasti näinud Õpetajat.

      9

      Ülikoolis oli tunda kevadväsimust. Ta mõtles, kas aina kasvanud vastumeelsus loengute ja terve kooliskäimise vastu on rohkem kevadväsimusest või sellest, et pärast Õpetajaga kohtumisi tundus talle see, mida rääkisid õppejõud, igav ja vahel lausa totter. Partei ajaloost ja sõjalisest rääkimata. Aga nürid olid ka keeletunnid ja üldise keeleteaduse loengud. Lapsena oli ta ju istunud ema kõrval ja lugenud tema keeleteaduse konspekte, saanud nii selgeks maailma keeled ja keelkonnad. Umbes sama konspekti luges nüüd koolmeisterlikult-tuimalt ette mees, kes oli emaga ühel ajal ülikoolis käinud. Ta luges hästi, pidas õigel kohal pausid, ütles, mis tuleks alla kriipsutada, ja kordas tähtsamad kohad üle. Ta kuulas ja mõtles, mis teda õieti kõige enam häirib. Ilmselt see, et dotsent ei rääkinud nendega, vaid luges oma konspekti neile ette, hoidudes igasugusest inimlikust kontaktist, vältis nalja, huvitavaid näiteid, rääkimata sellest, et oleks mõne kuulaja poole isiklikult pöördunud. Tal oli oma sõna selliste õppejõudude kohta: ta nimetas neid pedagoogideks. Pedagoog oli midagi muud kui õpetaja. Pedagoog oli osa masinavärgist, mis neid kasvatas, andis teadmisi, koolitas neist noori spetsialiste. Tõenäolikult pidi see algama dehumaniseerimisest. Nii ta mõtles ja kirjutas kaustikusse, mille esilehel seisis uhkelt “Mõttepäevik“. Mõttepäevikut pidas ta enamasti siis, kui millegi pääle vihastas. Ta oli seda alustanud koolipõlves, varsti pärast Ungari ülestõusu mahasurumist 1956. aastal. Siis, kui ta ajakirjast “ ” luges kurja kirjutist sellest, kuidas revisionist Imre Nágy olla öelnud, et parem hää kapitalism kui halb sotsialism. Artiklis oli see toodud näitena Nágy ja temataoliste täielikust moraalsest laostumisest, hoiatava näitena sellest, kuhu võib viia revisionism, kõrvalekaldumine marksismi-leninismi põhitõdedest.

      Ma tunnen, et mu mõte on nagu sipelgas sipelgalõvi püünisaugus. Tahan üles ronida, aga libisen ikka tagasi alla, augu põhja, kus ehk ootavad kellegi lõuad, valmis mind haarama ja töötlema ümber millekski sobivamaks, sööma ära, kasvatama uueks inimeseks. Ma loen kõike seda ja ma ei saa aru. Ma ei saa kõigepealt aru, kuidas seda saab uskuda ja tõsiselt võtta. Kas on mul midagi viga või on neil teistel midagi viga? Neid on ju nii palju: terve suure riigi propagandaaparaat, kümned tuhanded, sajad tuhanded ajakirjanikud, kirjanikud, politrukid, parteilased. Kõik räägivad, et revisionism, see kui põhitõdesid kritiseeritakse ja ümber hinnatakse, on paha. Aga mina ei saa aru, miks. Maailmas on ju kõik arenenud sedasi, et põhitõdesid on kritiseeritud ja ümber hinnatud. Miks seda võib teha füüsikas või keeleteaduses, ei tohi aga teha filosoofias ja ajaloos? Miks Einstein oli õige mees, kui ta Newtoni füüsikat ümber tegi, Nágy aga on kurjategija, kui ta kahtleb selles, kas sotsialism ikka on nii hää ja püha asi kui arvatud. Kas ei ole asja tuum ikka usus, usklikkuses. Usk on see, kui tõe asemele võetakse tõeks midagi muud. Kas usk tuleb hirmust tõe ees? Või soovist teistele meelt mööda olla? Miks siis mina ei saa uskuda, ei Piiblit ega Leninit? Miks mul on paha ja raske rääkida usklikute, kommunistide ja hulludega? Mulle tunduvad nad nii üksteise sarnased. Aga äkki nad ongi?

      Usklikkus oli tõesti asi, mis teda häiris. Samas mõttepäevikus oli tema esimene pikem kirjutis, millel oli isegi pealkiri “Euroopa ja religioonid”. Loo mõte oli väga lihtne. Euroopa tähendas vabamõtlemist, vaba vaimu, religioonid olid Euroopa ja vaba vaimu vaenlased. Aga seni oli Euroopa religioonidega hakkama saanud. Karl Martell lõi Poitiers’ all tagasi islami, usupuhastus võitis inkvisitsiooni, liitlased võitsid fašismi. Viimane ja kõige ohtlikum religioon oli muidugi kommunism. Euroopa oli Ameerika abiga ehitanud kommunismi vastu kaitsemüüri, nagu roomlased germaani barbarite vastu. Aga Ungari tragöödia näitas, et nad ei olnud valmis tulema appi nendele, kes kaitsemüüri taha, vaenlase poolele jäänult sääl omaenda sõda religiooni, st. kommunismi vastu pidasid. Mis siis see oli? Kas Lääne egoism või tarkus: kommunismil tuli lasta omaenda rasvas praadida, oma loomulikku surma surra.

      Kristlusest ta oma koolipoisi religiooniloos palju ei kirjutanud. Nüüd, toonast juttu üle lugedes mõtles ta, et vist ei pidanud ta tavalist kristlust religiooniks, religioon oli talle midagi fanaatilist, pääletükkivat ja kurja. Luteri kirikus ta midagi säärast polnud märganud, õigupoolest ta polnud seda kirikut ennastki märganud. Need sugulased ja tuttavad, kes kirikus käisid, ei rääkinud sellest ega oma usust suuremat. Kas ta oli lihtsalt kasvanud kristlikus, olgugi lahjaks ja hõredaks jäänud õhkkonnas?

      Vanaisa oli noorena sotsialist ja ateist. Ta ei käinud kirikus. Jumalat ei uskunud ta elu lõpuni, aga Kristusesse suhtus lugupidamisega: Kristus oli tema meelest hää ja õilis inimene ja moraaliõpetaja. Tema tutvuskond oli lai ja sääl olid mõned kirikuõpetajadki. Aga nendes ei olnud midagi, mida tema oskas seostada usklikkusega. Nad meenutasid ehk kõige rohkem näitlejaid, rääkisid ilmekalt, selgelt ja valjusti. Ja palju. Ta ei mäleta, СКАЧАТЬ