Elavad surnud: Kuberneri tõus. Robert Kirkman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nende piinad lõpetanud.»

      «Issi?»

      «Jah?»

      «Pingviin tahab teada, kas meie jääme ka haigeks.»

      Philip silitab tüdruku põske. «Oh ei. Ütle Pingviinile, et meie jääme terveks nagu purikad.»

      See ilmselt rahustab Pennyt piisavalt, sest ta pöörab pilgu ära ja jätkab tühjusse põrnitsemist.

      Majas on veel üks unetu hing, kes samal hommikul kell neli võimatute küsimuste üle juurdleb. Brian Blake lamab tekkide sasipuntras, kõhna keha katmas üksnes T-särk, aluspüksid ja ühtlane kiht palavikuhigi. Ta jõllitab surnud teismelise tüdruku toa krohvitud lage ja mõtleb, kas nii saabubki maailma lõpp. See oli vist Rudyard Kipling, kes ütles, et inimkond saab otsa «mitte paugu, vaid nuuksega». Ei, üks hetk… See oli Eliot. T. S. Eliot. Brianile meenub, et ta õppis seda luuletust – vist «Tühjad inimesed» – ülikooli 21. sajandi kirjanduse loengus. Küll sellest kraadist oli ikka palju abi.

      Ta lebab voodis ja seedib oma läbikukkumisi, just nagu igal öösel, aga täna trügivad ta mõtisklustesse verised stseenid, nagu oleks ta mõttevoolu vahele pikitud mingi hukkamisvideo kaadreid.

      Temas ärkavad vanad deemonid, mis segunevad värskete hirmudega ja suunavad mõtted kulunud rööpasse: oleks ta saanud midagi öelda või teha, et tema eksnaine Jocelyn poleks temast kaugenenud, advokaadi palganud, nii palju valusaid sõnu öelnud ja siis Montego Baysse tagasi läinud? Kas koletiste tapmiseks piisab lihtsalt löögist pähe või tuleb ajukude hävitada? Kas Brian oleks võinud veel kusagilt raha leida, lunida või laenata, et päästa oma muusikapoodi Athensis, ainsat omalaadset kogu lõunaosariikides, tema geniaalset ideed müüa hiphopiartistidele kasutatud diskoripulte, Snoop Doggi kassikullaga kaunistatud bassvõimendeid ja uhkeldavaid mikrofone? Kui kiiresti nende õnnetute ohvrite arv kasvab? Kas see katk levib õhu kaudu või läbi vee nagu Ebola?

      Tema mõistus uitab üha enam tagasi käesoleva juurde. Tal on rahutukstegev tunne, et siin kunagi elanud perekonna seitsmes liige on ikka veel kusagil majas.

      Nüüd, kus Brian on oma kaaslaseid veennud teadmata ajaks paigale jääma, muretseb ta selle pärast pidevalt. Ta kuulatab iga kriuksatust, vundamendi vajumise kuulmatut häält ja käivituva kütteseadme vaikset surinat. Mingil seletamatul põhjusel on ta täiesti kindel, et blond poiss peidab end endiselt kusagil majas ja ootab… Aga mida? Võib-olla on see laps perekonnas ainus, kes ei muundunud. Võib-olla peidab ta end surmahirmust.

      Enne voodisse minekut nõudis Brian, et maja iga viimane kui nurgatagune veel kord läbi otsitaks. Philip saatis teda kirka ja taskulambiga. Nad käisid läbi kõik keldrisopid, vaatasid igasse kappi ja hoiuruumi. Nad otsisid soovimatuid külalisi keldri külmkambrist ja isegi pesumasinast ning kuivatist. Nick ja Bobby uurisid pööningut, piilusid kohvrite ja kastide taha ja kiikasid garderoobi. Philip vaatas kõigi voodite alla ja riidekappide taha. Ehkki nad poissi ei leidnud, tegid nad ikkagi paar huvitavat avastust.

      Keldris oli koera toidukauss, aga loomast endast polnud mingit märki. Töökojast leidsid nad hulga väga kasulikke elektritööriistu: saage, puure, freese ja isegi naelapüstoli. Viimane tundub eriti kasulik, sest sellega on naelu vaiksem sisse lüüa kui haamriga.

      Brian mõtleb parajasti, milleks naelapüstolit veel kasutada saaks, kui ta kuuleb korraga heli, mis kogu ta napilt riietatud keha kananahaga katab.

      See heli tuleb tema pea kohalt, lae tagant.

      See kostab pööningult.

KOLM

      Kohe, kui Brian seda häält kuuleb ja adub alateadlikult, et tegu pole maja naginaga, tuulega katuseharja all või kütteseadme tiksumisega, tõuseb ta voodiservale istukile.

      Ta keerab pea küljele ja kuulatab tähelepanelikumalt. Tundub, nagu keegi kraabiks midagi või rebeneks mõni riie. Briani esimene impulss on kutsuda oma vend. Philip saaks sellega kõige paremini hakkama. Jumala eest, tegu võib olla poisiga… või millegi veel hullemaga.

      Aga siis mõtleb Brian ümber ja loobub. Kas ta lööb jälle araks nagu tavaliselt? Kas ta jookseb jälle oma venna juurde, jumala eest, oma noorema venna juurde, sama mehe juurde, kellel ta oli kunagi kõnniteel käest kinni hoidnud, kui nad veel Burke’i maakonna algkoolis õppisid? Ei, pagan võtaks. Seekord mitte. Seekord võtab Brian ennast kokku.

      Ta tõmbab sügavalt hinge ja pöördub otsima taskulampi, mille ta öökapile jättis. Ta leiab lambi ja lülitab selle sisse.

      Kitsas valguskiir sööstab üle pimeda magamistoa ja vastasseinale tekib hõbedane valgussõõr. Ainult sina ja mina, Justin, mõtleb Brian jalule tõustes. Ta pea on selge, meeled pingul.

      Brian tundis end tegelikult meeletult hästi, kui ta õhtul oma vennaga nõustus ja nägi Philipi silmis pilku, mis näis ütlevat, et ta ei pruugigi olla lootusetu luuser. Nüüd on aeg Brianile näidata, et see hetk köögis polnud mingi juhus. Brian saab täpselt sama hästi hakkama kui Philip.

      Ta liigub aeglaselt ukse poole.

      Enne lahkumist haarab ta kaasa metallist pesapallikurika, mille leidis ühe perepoja magamistoast.

      Koridoris kõlavad kraapivad hääled veel selgemalt. Brian peatub pööninguukse all, mis kujutab endast lihtsalt luuki teiselt korruselt alla viiva trepi kohal. Koridori ülejäänud magamistoad, kust kostab Bobby Marshi ja Nick Parsonsi norskamist, jäävad teisele poole treppi, kuuldekaugusest välja. Sellepärast ongi Brian ainus, kes müra tähele pani.

      Luugi küljest ripub alla nahkrihm, mis on piisavalt madalal, et Brian ulatub selleni ühe hüppega. Ta tõmbab vedrudega luugi lahti ja akordionilaadne trepp vajub tasase pininaga alla. Brian suunab taskulambi tumedasse auku. Valgusvihus tantsisklevad tolmukübemed. Pimedus jääb mustaks ja läbitungimatuks. Briani süda taob.

      Kuradi argpüks, mõtleb ta endamisi. Vea oma arg tagumik sinna üles.

      Ta ronib trepist üles, pesapallikurikas kaenla all, taskulamp vabas käes ja peatub redeli lõppu jõudes. Ta suunab valguskiire suurele kohvrile, mida katavad Magnolia Springsi rahvuspargi kleebised.

      Briani sõõrmetesse tungib hallituse ja koirohu külm roiskuv hais. Sügisene jahedus on juba läbi katusepragude pööningule pugenud. Õhk tundub näole külm. Hetk hiljem kuuleb ta jälle krabinat.

      See tuleb kusagilt sügavamalt pööningu varjude keskelt. Briani kurk on purukuiv, kui ta end trepimademel püsti ajab. Lagi on nii madal, et ta peab küürutama. Ta väriseb oma aluspesus ja tahaks köhida, aga ei söanda.

      Krabin vaikib ja jätkub siis uuesti, innukalt ja vihaselt.

      Brian tõstab kurika ja tardub paigale. Ta õpib hirmu uuesti tundma. Kui inimene tõesti väga kardab, siis ta ei värise. Ta on liikumatu nagu loom, kes end turri ajab.

      Värin tuleb hiljem.

      Taskulambi valgusvihk libiseb aeglaselt üle pööningu pimedate nurkade ja jõukate inimeste risu: ämblikuvõrkudega kaetud trenažööri, sõudemasina, kohvrite, kangide, kolmerattaliste, riidekarpide, veesuuskade ja karvase tolmukihiga kaetud kuulimängu. Kraapimine lakkab jälle.

      Valgus langeb kirstule.

      Brian kivistub paigale.

      Kirst?

      Philip on juba poolel teel trepist üles, kui ta märkab, et teise korruse trepimademel on pööninguredel lahti tehtud.

СКАЧАТЬ