Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Waynwoodile tegi see ilmselt nalja. „Isand Petyr, te olete sama jultunud nagu üks viimane varas.”

      „Ma ei taha seda poissi teilt varastada, aga tema ja isand Robert võiksid sõpradeks saada,” vastas Petyr.

      Pronks-Yohn Royce kummardus ette. „On õige ja paslik, et isand Robert noore Harryga sõbraks saaks, ja ta saabki… Ruunikivil, minu hoole all, kui minu kasupoeg ja kannupoiss.”

      „Andke poiss meile ja te võite Orust puutumatult lahkuda ja asuda oma õigele aujärjele Harrenhalis,” sõnas isand Belmore.

      Petyr heitis talle leebelt etteheitva pilgu. „Kas te vihjate, et vastasel juhul võib minuga midagi halba sündida, mu isand? Ma ei näe selleks küll mingit põhjust. Mu kadunud naine leidis ilmselt, et minu õige aujärg on just siin.”

      „Isand Baelish,” kostis emand Waynwood, „Lysa Tully oli Jon Arryni lesk ja tema lapse ema ja valitses siin tema asemikuna. Teie… öelgem otse, te pole Arrynite soost ja isand Robert pole teie veresugulane. Mis õigusega te kipute meie üle valitsema?”

      „Minu mäletamist mööda nimetas Lysa mu asehalduriks.”

      „Lysa Tully polnud tegelikult Orust pärit ja tal polnud õigust meie üle otsustada,” ütles noorisand Hunter.

      „Aga isand Roberti üle?” küsis Petyr. „Kas teie kõrgeausus väidab ka seda, et emand Lysal polnud õigust oma poja üle otsustada?”

      Nestor Royce oli seni kogu aeg vaikinud, kuid sekkus nüüd valjuhäälselt. „Ma lootsin kord ise emand Lysaga abielluda. Nagu ka isand Hunteri isa ja emand Anya poeg. Corbray käis pool aastat tal kõikjal kannul. Kui ta oleks valinud kellegi meie seast, siis ei kahtleks keegi siin selle mehe õiguses olla asehaldur. Lysa aga valis isand Pisinäpu ja usaldas oma poja tema hoole alla.”

      „Ta oli ka Jon Arryni poeg, nõbu,” ütles Pronks-Yohn, pahuralt Värava Vardja poole vaadates. „Tema koht on Orus.”

      Petyr teeskles hämmeldust. „Kotkapesa on samasugune osa Orust kui Ruunikivi. Või on keegi selle mujale kolinud?”

      „Lõõpige pealegi, Pisinäpp, aga poiss tuleb meiega kaasa,” pahvatas isand Belmore.

      „Ma ei tahaks teid küll kurvastada, isand Belmore, aga mu kasupoeg jääb siia minu juurde. Nagu te kõik teate, ei ole ta tugeva tervisega laps. Teekond kurnaks teda rängalt. Kui tema kasuisa ja asehaldur ei saa ma seda lubada.”

      Symond Templeton köhatas hääle puhtaks ja lausus: „Igaühel meist on mäe jalamil tuhat meest, Pisinäpp.”

      „Suurepärane koht nende jaoks.”

      „Kui tarvis, kutsume kohale veel palju rohkem.”

      „Kas te ähvardate mind sõjaga, ser?” Petyri hääles ei kõlanud vähimatki kartust.

      „Isand Robert tuleb meiega,” ütles Pronks-Yohn.

      Hetkeks tundus, et nad olid ummikusse jõudnud, kuid siis astus Lyn Corbray kolde juurest eemale. „Kogu see jutt ajab mu iiveldama. Pisinäpp tõmbab teil kogu naha üle kõrvade, kui te teda veel kaua kuulate. Temasugustega saab asju klaarida ainult relva abil.” Ta tõmbas mõõga tupest.

      Petyr ajas käed laiali. „Ma ei kanna mõõka, ser.”

      „Seda annab kergesti parandada.” Küünlavalgus virvendas Corbray mõõga suitsuhallil teral, mis oli nii tume, et tõi Sansale meelde tema isa kahekäemõõga Jää. „Teie õunamugijal on mõõk vööl. Las ta annab selle teile või siis tõmmake oma pistoda välja.”

      Sansa nägi, kuidas Lothor Brune käe mõõga järele sirutas, kuid enne kui relvad ristuda jõudsid, tõusis Pronks-Yohn raevunult püsti. „Pange oma mõõk tuppe, ser! Kas te olete Corbrayde või Freyde soost? Me oleme siin külalised.”

      Emand Waynwood surus huuled kokku ja sõnas: „See on laiduväärt.”

      „Pistke mõõk tuppe, ser,” toetas teda noorisand Hunter. „Te teete sedasi meile kõigile häbi.”

      „Kuulge, Lyn,” keelitas Redfort leebemal toonil. „See ei kõlba kuhugi. Pange Hüljatud Daam voodisse.”

      „Mu daamil on janu,” ei taganenud ser Lyn. „Kui ta kord juba välja tantsima tuleb, tahab ta tilga verd saada.”

      „Teie daam jääb janusse.” Pronks-Yohn astus Corbrayle otse ette.

      „Ülikud-deklarandid.” Lyn Corbray turtsatas. „Te oleksite pidanud endale nimeks võtma Kuus Vanaeite.” Ta pistis tumeda mõõga tagasi tuppe ja lahkus ruumist, lükates Brune’i õlaga kõrvale, nagu oleks tolle asemel tühi koht. Alayne kuulatas, kuidas tema sammude kaja vaibus.

      Anya Waynwood ja Horton Redfort vahetasid pilgu. Hunter kummutas oma peekri tühjaks ja sirutas käe välja, et see uuesti täis valataks. „Isand Baelish, te peate meile selle üleastumise andestama,” sõnas ser Symond.

      „Kas tõesti?” Pisinäpu toon oli nüüd külm. „Teie tõite ta siia, mu isandad.”

      „Meil polnud mõtteski – ” alustas Pronks-Yohn.

      „Teie tõite ta siia. Mul oleks täielik õigus kutsuda oma ihukaitsjad ja lasta teid kõiki vahistada.”

      Hunter ajas ennast nii äkitselt jalule, et oleks peaaegu kannu Alayne’il käest maha lükanud. „Te tagasite meile turbe!”

      „Jah. Olge tänulikud, et mul on rohkem au kui mõnel teisel.” Alayne ei olnud kunagi kuulnud, et Petyr nii vihane oleks. „Ma olen teie deklaratsiooni lugenud ja teie nõudmised ära kuulanud. Kuulake nüüd minu omi. Viige oma väed selle mäe juurest minema. Minge koju ja jätke mu poeg rahule. Ma ei hakka korralagedust eitama, kuid selles oli süüdi Lysa, mitte mina. Andke mulle aasta aega ja kui isand Nestor mind aitab, luban ma, et ükski teist ei pea seda otsust kahetsema.”

      „Lihtne öelda,” sõnas Belmore. „Aga kuidas me võime teid usaldada?”

      „Te söandate mind ebausaldusväärseks nimetada? Mina polnud see, kes rahuläbirääkimistel mõõga välja tõmbas. Te kirjutate, et kaitsete isand Robertit, kuid ei lase talle toitu tuua. Sellel olgu lõpp. Ma pole sõjamees, aga ma hakkan teiega sõdima, kui te seda piiramist ei katkesta. Peale teie leidub Orus teisigi ülikuid ja ka Kuningalinn saadab mulle mehi. Kui tahate sõda, siis öelge seda ja Orus puhkeb verevalamine.”

      Alayne nägi, kuidas ülikute-deklarantide pilkudesse sigines kõhklus. „Aasta pole väga pikk aeg,” ütles isand Redfort ebakindlalt. „Ehk tõesti… kui te annate kindla lubaduse…”

      „Keegi meist ei soovi sõda,” möönis emand Waynwood. „Sügis on läbi saamas ja me peame talveks valmistuma.”

      Belmore köhatas hääle puhtaks. „Kui see aasta lõpeb…”

      „…ja kui ma pole Orus korda jalule seadnud, loobun ma tõrkumata asehalduri ametist,” tõotas Petyr neile.

      „Minu meelest on see igati õiglane,” ütles isand Nestor Royce sõna sekka.

      „Ja ei mingeid karistusi,” nõudis Templeton. „Ega jutte reetmisest või mässust. Te peate ka seda vanduma.”

СКАЧАТЬ