Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

      ALAYNE

      Kui tõusva päikese kiired akendest sisse tungisid, tõusis Alayne voodis istukile ja ringutas. Gretchel kuulis tema liigutamist ja tõusis kohe ning tõi talle hommikumantli. Tubades oli öö jooksul kõledaks läinud. Kui talv meid oma haardesse võtab, läheb veel hullemaks, mõtles tüdruk. Talvel muutub see loss külmaks nagu hauakamber. Alayne tõmbas hommikumantli selga ja sidus vöö kinni. „Tuli on peaaegu kustunud,” tähendas ta. „Ole nii hea ja pane uus halg koldesse.”

      „Nagu mu emand käsib,” vastas vanaeit.

      Alayne’i ruumid Neitsitornis olid suuremad ja uhkemad kui see väike magamiskamber, kus teda emand Lysa eluajal oli peetud. Nüüd olid tal oma riietusruum ja käimla ja valgest kivist tahutud rõdu, kust avanes vaade üle Oru. Kuni Gretchel tuld kohendas, läks Alayne kergel sammul üle toa ja lipsas rõdule. Kivi tema jalge all oli külm ja puhus vinge tuul nagu siin kõrgel ikka, kuid avanev vaade pani ta hetkeks seda kõike unustama. Neitsitorn oli Kotkapesa seitsmest saledast tornist kõige idapoolsem ja nii avanes tema pilgule Org, mille metsad ja jõed ja nurmed helendasid hommikuvalguses uduselt. Päike langes mägedele, nii et need tundusid olevat ehtsast kullast.

      Kui ilus. Tema kohal kõrgus Hiiglase Piigi lumine tipp – tohutu kivi- ja jäälaam, mille kõrval loss mäenõlval tundus kääbuslik. Kahekümne jala pikkused jääpurikad palistasid kuristikuveert, kuhu suvel langesid Alyssa Pisarad. Jäätunud kose kohal liugles pistrik, sinised tiivad hommikutaeva taustal laiali sirutatud. Oleks ka minul tiivad.

      Ta toetus kätega tahutud kivist rinnatisele ja sundis ennast üle ääre alla vaatama. Ta nägi kuussada jalga allpool Taevast ja mäkke raiutud kivitreppi – seda looklevat teed, mis möödus Lumest ja Kivist ja lõppes oru põhjas. Ta nägi Kuuvärava müüri- ja elutorne, mis olid väikesed nagu lapse lelud. Müüride ümber sagis hulgakaupa ülikuid-deklarante, kes valgusid oma telkidest välja nagu sipelgad pesast. Oleksid nad tõesti kõigest sipelgad, siis võiksime neile peale astuda ja nad puruks tallata, mõtles Alayne.

      Noorisand Hunter ja tema liitlased olid kahe päeva eest teistega ühinenud. Nestor Royce sulges nende eest Värava, kuid tema garnisonis oli alla kolmesaja mehe. Iga ülik-deklarant – ja neid oli kokku kuus – oli kaasa toonud tuhatkond meest. Alayne teadis nende nimesid sama hästi kui enda oma. Vägevlaulu isand Benedar Belmore, Üheksatähe rüütel Symond Templeton, Punakantsi isand Horton Redfort, Raudtamme emand Anya Waynwood, Pikkvibu lossi isand Gilwood Hunter, keda kõik hüüdsid Noorisand Hunteriks. Ja Yohn Royce, neist kõigist võimukaim – kardetud Pronks-Yohn, Ruunikivi isand, Nestori nõbu ja Royce’ide suguvõsa tähtsama haru pea. Pärast seda, kui Lysa Arryn surnuks kukkus, olid nad kuuekesi Ruunikivil kokku tulnud ja sõlminud omavahel leppe ning vandunud kaitsta isand Robertit, Orgu ja üksteist. Nende deklaratsioonis ei mainitud asehaldurit, küll aga kõneldi „korralagedusest”, millele tuleb teha lõpp, ja ka „valesõpradest ja halbadest nõuandjatest”.

      Külm tuuleiil puuskas talle vastu sääri. Ta läks tagasi sisse ja pidas aru, milline kleit pruukosti ajaks selga panna. Petyr oli talle kinkinud oma surnud naise riided – terve kuhja siidist, satiinist, sametist ja karusnahast rõivaid, mis olid uhkemad, kui Alayne oleks uneski näha osanud, kuigi need olid enamjaolt talle liiga suured; terve rida rasedusi, millest osa katkes ja osa lõppes nurisünnitusega, olid emand Lysa väga tüsedaks muutnud. Kuid mõned kõige vanemad kleidid olid tehtud Vetevoo noore Lysa Tully jaoks ja veel mõned oli Gretchel suutnud Alayne’i jaoks – kes oli kolmeteistkümneselt pea sama pikasääreline kui tema tädi omal ajal kahekümneselt – parajaks kohendada.

      Sel hommikul jäi ta pilk pidama Tullyde puna-sinistes värvides oravanahkse palistusega kleidil. Gretchel aitas tal käed alt laienevatesse varrukatesse pista ja sõlmis seljapaelad kinni ja suges siis tal juukseid ja sidus need üles. Alayne oli neid õhtul enne magamaminekut taas kord tumedamaks värvinud. Juuksevärv, mille ta tädi oli talle andnud, oli tema sügavat kuldpruuni tooni juuksed Alayne’i tumepruunideks moondanud, kuid punakas toon hakkas juurte juures juba üsna varsti taas välja paistma. Ja mida ma teen siis, kui värv otsa saab? See oli pärit Tyroshist, kitsa mere tagant.

      Kui Alayne läks alla pruukosti võtma, rabas teda taas Kotkapesas valitsev vaikus. Seitsmes Kuningriigis ei leidunud ühtegi lossi, kus oleks olnud nii vaikne kui siin. Siinsed vähesed teenijad olid vanad ja kõnelesid summutatud häälel, et mitte noort isandat erutada. Siin mäe otsas polnud hobuseid ega haukuvaid ja lõrisevaid koeri ega hoovis võitlust harjutavaid rüütleid. Isegi valevates kivikoridorides kõndivate vahimeeste sammud kostsid veidralt summutatult. Alayne kuulis, kuidas tuul tornide ümber huilgas ja vuhises, kuid see oli ka kõik. Tookord, kui ta Kotkapessa saabus, oli seal kuulda ka Alyssa Pisarate kohinat, kui see kosk oli nüüd jääs. Gretchel ütles, et see jääb tummaks kevadeni.

      Isand Robert istus üksinda köögiruumide kohal asuvas Hommikusaalis ja sonkis loiult puulusikaga suures pudrukausis, kuhu oli lisatud mett. „Ma tahtsin mune,” kurtis ta tüdrukut nähes. „Ma tahtsin kolme pehmeks keedetud muna ja peekonit.”

      Neil polnud ei mune ega peekonit. Kotkapesa viljaaitades leidus piisavalt kaeru ja leivavilja ja otra selleks, et nad aasta otsa söönuks saaksid, ent värske toidukraami osas sõltusid nad ühest sohitüdrukust, kelle nimi oli Mya Stone ja kes seda neile alt orust tõi. Kuna ülikute-deklarantide väeleer asus mäe jalamil, ei pääsenud Mya sealt enam läbi. Isand Belmore, kes oli esimesena kuue seast Värava alla jõudnud, saatis Pisinäpule kaarnaga kirja, et seni, kuni too pole isand Robertit alla saatnud, ei viida üles Kotkapessa toitu. See polnud – veel – päris piiramine, kuid palju sealt puudu ei jäänud.

      „Kui Mya tuleb, saad sa nii palju mune, kui tahad,” lubas Alayne väikesele ülikule. „Ta toob mune ja võid ja meloneid, igasuguseid maitsvaid asju.”

      Poissi see ei lepitanud. „Ma tahtsin täna mune süüa.”

      „Kulla-Robin, sa ju tead, et meil pole mune. Palun söö oma putru, see on väga hea.” Alayne võttis oma kausist ühe lusikatäie.

      Robert sonkis lusikaga kausis, kuid ei pistnud seda suhu. „Mul pole kõht tühi,” kuulutas ta. „Ma tahan tagasi voodisse. Ma ei saanud öösel üldse magada. Ma kuulsin laulmist. Meister Colemon andis mulle uneveini, aga ma kuulsin seda ikkagi.”

      Alayne pani lusika käest. „Kui keegi oleks laulnud, oleksin ka mina seda kuulnud. Sa nägid halba und, muud midagi.”

      „Ei, see polnud uni.” Poisi silmadesse valgusid pisarad. „Marillion laulis jälle. Su isa ütleb, et ta on surnud, aga ta ei ole.”

      „On küll.” Alayne’il hakkas poisi juttu kuulates hirm. See, et ta on väike ja põdur, on juba niigi halb, aga äkki on ta ka hull? „Kulla-Robin, on küll. Marillion armastas su armulist ema liiga palju ega suutnud enam elada, kui oli temaga niimoodi teinud, ja astus seepärast taevasse.” Ei tema ega Robert polnud surnukeha näinud, kuid ta ei kahelnud selles, et laulja oli surnud. „Teda pole tõesti enam.”

      „Aga ma kuulen teda igal ööl. Ka siis, kui ma luugid kinni lükkan ja pea padja alla panen. Su isa oleks pidanud tal keele suust lõikama. Ma käskisin tal seda teha, aga ta ei teinud.”

      Ta vajas keelt, et üles tunnistada. „Ole hea poiss ja söö oma puder ära,” keelitas Alayne. „Palun? Minu pärast?”

      „Ma ei taha putru.” Robert virutas oma lusika üle toa. See põrkas vastu seinavaipa ja jättis ühele valgele siidist kuule pudrupleki. „Isand tahab mune!”

      „Isand söögu putru ja olgu selle eest tänulik,” kostis nende taga Petyri hääl.

      Alayne pöördus ja nägi Pisinäppu, kes seisis uksevõlvi all, meister Colemon tema kõrval. СКАЧАТЬ