Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I.. Mihkel Vasar

Чтение книги онлайн.

      „Kristi?” lausus Kari pooleldi hoiatavalt.

      „Taavi, kurat! Sa ju lubasid, et viid meid Tartusse ära?”

      „Ja sina lubasid minuga peole tulla ja seal vaadata, mis saab. Nii et peole ei tule ja kätte ei anna, mis Tartust me siis räägime?” Noormees naeratas korraks, langetades siis taas pilgu Kari seelikule.

      Masina kiirus hakkas järsku langema ning juhikohal istuv noormees libistas järsku käe Kari põlvele seeliku alla.

      „Hoia oma käsi endale, kui soovid sellega veel käigukangi nuppu silitada,” sõnas Kari kindlal toonil.

      „Vabandust,” tähendas noormees naeratades, „libises.”

      „Kuule, ükskäsi!” võis tagaistmelt kuulda inimese häält, „mis su nimi on?”

      „Kari.”

      „Kari? Huvitav nimi. Kuule, kui sa nii määritud ja metalli täis oled, kuidas sa loodad meest leida?”

      „Kes ütles, et ma loodan?” Ta vaikis korraks. „Või üldse tahan.”

      „Või nii, ja mis see sul näos on? Pori?”

      „Sõjaväe maskeerimiskreem.”

      „Ah et sõjaväe.. nii et sulle meeldib sõjavägi? Ja relvad ja.. kord?”

      „Võib nii öelda.” Kari vaikis korraks, mõtiskledes noormehe ühemõttelise hääletooni üle. „Kristi, kelle kaudu need su sõbrad on?”

      „Me oleme Kristi ja Taaviga väga head sõbrad kohe.” Noormees tagaistmel tõmbas nimetatud neiu oma väite tõestuseks kohe enda haardesse, Kristi ei puigelnud vastu.

      „Niisiis?”

      „Nad ei olegi nii väga sõbrad, ma olin mingite sellidega väljas ja uurisin võimalust auto peale saada ja siis Taavi astus ligi, tutvustas end, väga viisakalt.. peaks mainima, ning lubas meid ära viia. Kust ma teadsin, et tal mingi tagamõte või ärarääkimise soov on.”

      „Kuhu peole me üldse läheme? Taavi?” uuris Kari.

      „Ah, on üks koht..”

      „Sa ei mäleta jälle, jah?” uuris noormees tagaistmelt, „helista Veiksile ja küsi üle.”

      „Mul ei ole kõneaega arvel, saad enda oma anda?”

      „Okei,” telefon liikus tagant ette, „aga sina, Kari, jah? Sa oled siin selgelt intelligentsem tüdruk, teeme nii, et kui te peole ei tule, siis tehke veidi minetti ja lähme Tartus sõpradena lahku.”

      „Misasja!?” uuris Kristi imestunult, rebides end noormehe käe alt lahti.

      „Mis ma ütlesin,” lausus Kari naeratades.

      „Et võtate meilt suhu ja saate Tartusse. Lihtne ju.”

      „Ja kui me keeldume?”

      „Taavi, pea auto kinni.” Nimetatu keeras auto teeservale. „Vaadake, peole te ei tule, nii et ma annan teile ühe võimaluse veel. Võtke suhu ja.. teil ei tule probleeme.”

      „Paned meid tee kõrvale maha?” päris Kristi.

      „Ei-he-he-hei,” naeris noormees, suunates siis tõsise pilgu Karile, kuigi kõneles teise neiuga, „see ei oleks teie jaoks probleem.”

      „Mis siis oleks probleem?” uuris Kari.

      „Kuule, Veiks,” alustas autojuht kõnet, „Taavi siin, kuule, kuskohas sul see pidu täpselt on? Ahah, selge, väga hea.”

      „Probleem..? Noh.. mina saan kohe kindlasti, mida mina tahan. See, mida teie tahate või ei taha, muutub aga väheolulisest veel tühisemaks. Ma tean, et mul on paar tundi, et teid ära rääkida, kuid mul on pohmakas ja ma ei viitsi. Seega pakun ma heaga varianti, et vaid üks võtab suhu. Kui see teile ei sobi, siis ma enam heaga ei ürita ja võite kindlad olla, et suhuvõtuga ei pääse kumbki.”

      „Kas piisab, kui üks meist suhu võtab?” uuris Kristi.

      „Sina jah?” uuris noormees, silmitsedes neidu enda kõrval, „sorri, kuid pigem tema. Mult pole kunagi veel ühekäeline suhu võtnud.”

      „Kui te mulle ühe telefonikõne lubate, siis võtab Kari suhu.”

      „Kristi, palun lähme välja, meil oleks vaja rääkida?” ütles Kari.

      „Hea meelega.” Neiu väljus autost, niisamuti ka tema kõrval istuv noormees.

      „Ära proovigi ära joosta, me saame teid kätte!” lausus noormees, „ja siis anname esmalt peksa!”

      „Kõlas, nagu meil oleks kokkuleppe juba olemas?” küsis Kari. Ta astus Kristile lähemale ja kummardus tema näo ligi. „Mis sul plaanis on?”

      „Kari, mäletad meie häid vanu aegu kontsertidel?” küsis neiu. „Tee seda, mida oskad.” Ta naeratas tähendusrikkalt.

      Ka Kari naeratas mõistvalt, paljastas kihvad ja libistas keelega üle huulte.

      Ta astus neiust eemale, jäi noormeest silmitsema. „Olgu, võtan suhu, oled valmis?”

      „Sa tahad siin, kohe praegu?” uuris päikeseprillidega tüüp, kahtlevalt ringi vaadates.

      „Mulle ei meeldi eriliselt see idee,” nentis Kari, „kuid ma võtan sind sõnast, et probleeme ei tule, nii et teeme selle asja ära.”

      „Okei,” noormehe nägu läks naerule, päikeseprillid jäid ette. Ta kõndis ümber auto ja tõmbas püksiluku lahti, sikutas peenise välja. „Tule näita, mida sa oskad. Ime lahti, libu.”

      Kari astus inimesele lähemale, libistas oma käe tema käe peale, tõstis tema käe, asetades oma sõrmed ümber tema keskmise sõrme.

      „Ma ei tahtnud seda autos teha, ma ei tahtnud seda talle autos teha, see võib ohtlik olla, juba eelmäng viib tähelepanu kõrvale, tipp aga.. kuidas ejakulatsioonihetkel kõik lihased kehas pingulduvad, hingamine peatub, inimene ei suuda liigutada.. see, mida mees suudab siis kogeda, on lähim naiste tunnetatavale orgasmile.”

      „No lase käia!” julgustas inimene, „tee, mida kõige paremini oskad!”

      „Okei.” Kari naeratas, paljastas kihvad, surus käe inimese keskmise sõrme ümber kokku, tõstis tema käe üles ja.. tõstis pilgu inimese näo suunas. „Muide, kui sind huvitab.. ma valin vägistamise.” Ta murdis sõrme. Järgnes löök laubaga näkku ja seejärel põlvega kubemesse ja jäigastunud, ripakil riista pihta. See sundis vastast kägarasse tõmbuma ja andis Karile võimaluse lüüa mehele põlvega näkku. Ta murdis järgmise sõrme, vabastas käe oma haardest ja andis jalalabaga näkku, paisates sellega inimese maha. Ketid tegid oma töö nii jõu kui vigastuste osas.

      Löök talle külge, tunnetas seda, valuaistingut, justkui oleks tema paremas küljes naha all midagi lõhkenud, leidis seelikuääre alt tera ning tõmbas siis kaare tühja õhku, pöördudes samas ümber. Rusikalöögid, mille eest põigelda, jalaga kubemesse ning tõmmata teraga, tunnetas, kuidas СКАЧАТЬ