Langenud tähtede hõõg. Morbiidne ilu I.. Mihkel Vasar

Чтение книги онлайн.

      I

      Ta jälgis vihma trummeldamist keldribaari madalal aknal. Tugevaid lööke, kui tuul peksis piisku vastu klaasi – nagu tuumaplahvatuse lööklaine vastu hooneid. Taustaks vaid harv liiklus. Aeg-ajalt mööduvad jalad ja rattad, mis kas tähelepanematusest või sihilikult vett klaasile paiskasid otsekui lained laeva veeliinil illuminaatorite taga.

      Rahu ja vaikuse idüll, kohati lõhkus seda vaikne kiire jazz’irütm, muusika, mida kuulas turske nooruk üksikus lauas baarinurgas. Nii eemal istuva nooruki välimus kui muusikamaitse meenutasid talle üht tuttavat.. koolikaaslast.

      Järgmiseks tõmbas tema tähelepanu vali naer kaugemal asuvas lauas, mille ääres väike seltskond häirivalt hääleka vestluse saatel õlut jõi. Üle muidu tühja baari kaikusid jutukatked huvitavatest juhtumistest mõnes eksootilisemas maailmanurgas. Ta ei vaevunud keskenduma, see ei olnud oluline. See moodustas vaid tausta teda valdavale idüllile.

      Ta nihutas tuhatoosi mööda kulunud lakikihiga musta letti, sigaretid tundusid täna eriti head. See häiris teda. Võime nautida sigarettide rutiini näitas, et midagi oli valesti. Kuupäev? Pigem mitte. Pigem midagi muud, millele ei saanud sõrme peale panna.

      Või siiski sai? Ta muigas, vaadates enda ees letil sibavat oranži karvaga hiirt. Asjaolu, et keegi hiire kohalolekule ja mööda letti pendeldamisele tähelepanu ei pööranud, ütles talle kõik. See oli Põhjus, kes tema ees letil sibas, nüüd juba vihaselt, üritades saba tema sõrme alt kätte saada.

      See kinnitas talle, et oli eriline õhtu: täna lihtsalt pidi midagi juhtuma, miski tema sisemuses lausa nõudis, et midagi juhtuks. Ta lasi Põhjuse lahti ja vaatas, kuidas see lauaga sama värvi omandas ja siis oma piirjooned hajutas. Põhjus.. hoiatav märk, et ajukeemias ei olnud kõik päris korras.

      Ta kustutas lõpuni jõudva sigareti, veel viimane nire hallikat suitsu tõusmas mustast, tundmatu logo jäänusega tuhatoosist käkras konide keskelt. Ebamäärane kaubamärk nii pakil kui sigarettidel, mainimata üldse kirillitsas maksumärke. Hetkel piisas. Muu jaoks ei olnud ühelt poolt raha, ning teisalt.. polnud tahtmist, magusast toorest teravusest piisas.

      Ta jälgis baarimeest, kes juba mitmendat korda niiske heleda rätikuga tühja letti pühkis, justkui lootes oma baari sellega oluliselt populaarsemaks ja kaubanduslikumaks teha.. või oli see vaid ettekääne, et ühel jutukal seltskonnal oma klientuurist teravamalt silma peal hoida? Muidu jalutas mõni jälle tema õlleklaasidega minema, nagu viimasel ajal kombeks oli.

      Samas. Samas polnud tal viimasel ajal tihti isegi salasigarettide jaoks raha, hoolimata sellest, et käive oli meeletu. Osta, lahjendada, müüa ja siis rikkuda ainsat reeglit: tarbida omaenese kaupa. Halb endale, halb ärile. Ta ohkas mõtlikult, isegi kõrvalotsadest tulnud kopikas läks.. heategevuseks? Jah, heategevuseks. Naeratas korraks, kuskil pidid olema kujutletavad jutumärgid. Ja kuskil oli täissaav mõõt.

      Peegel tema vastas hõreda alkoholiriiuli tagaseinas.. peegelpilt, mida ta kohemaid ei suutnud ära tunda. Kahvatuhall nahk, mustad silmaalused ja silmalaud. Selle kuradi naha tõttu oli ema teda vanaema nõudmisel kaheksa aastat vedanud erinevate arstide juurde, kes sundisid teda võtma tablette ja taluma süste, mis muutsid naha ainult valgemaks ja päikesele tundlikumaks, kuigi jutu järgi pidi toime olema vastupidine. Kulus aastaid, enne kui tema organism sellest saastast vabanes ja päikesevalgus enam ville ei tekitanud. Mõneks ajaks pani sellele arstide ja ravimikarpide virvarrile punkti üks loomaarst, avastades, et ta on albiino.. vähemalt osaliselt. Nulltase pigmenti, seega ka täiesti valged iirised.

      Järgmine, inimestega tegelev arst, nõudis muidugi loomaarsti pead hõbekandikul ja nime avaliku häbiposti jaoks. Seda põhjustel, mida ta suutis varakult pooleli jäänud hariduskäiguga lapsevanemale elegantse lihtsusega seletada. Albiinodel on kahvatuhele nahk nagu sulgedeta linnul, heledad, peaaegu blondid juuksed ning nii mõnedki nägemisprobleemid, kaasa arvatud ülitundlikkus ereda valguse suhtes. Temal oli sellest nimekirjast vaid kahvatu nahk. Ning isegi see ei olnud õigel moel kahvatu, vaid rohkem koolnukarva kui tervislikult roosatav.

      Ta naeratas ja jõi oma õlle lõpuni. Mõelda vaid, kaheksa aastat ja kümneid arste ja siis tuli mingi kuradi loomaarst ja.. Äkitselt tärkas temas taas isu põletuse järele, mida pakkus vaid kange etanoolilahus.

      Mixed.. human. Y’know „mixed”, the thing doctor puts down in the papers, when even he doesn’t know what the fuck you have. Ta ei suutnud enam meenutada, kust ta oli selle mõtte üles korjanud. Milliselt peolt, kelle arvutist ja millisest.. filmist või esinemisest. Vahet polnud, sobis siiski suurepäraselt mineviku peegelpilti kokku võtma.

      Kuidas ikka kirjeldada väikest, kahvatu naha ja pikkade, Harju keskmisele vastavate roojavärvi pruunide juustega neidu, kelle silmaiirised läksid aasta-aastalt aina heledamaks? Rääkimata – ta libistas keelega üle hammaste.. kihvadest. Väikest, ta naeratas endamisi, siis veel väikest neidu.

      Tema huultes oli kokku neli rõngast, kaks all ja kaks ülal. Meigi järele polnud ta veel vajadust tundnud ning viimasel ajal tungis selle puudumine aina enam ja enam esile. Mingis vanuses ei olnud enam aktsepteeritav, kui tütarlapse näos olid armid, haavad ja sinikad. Kui kõike varjata oli järsku norm.. Ta surus küüned valusalt peopesanahka, polnud lihtsalt piisavalt kanget vandesõna.

      Värv tema silmade ümber ei olnud mitte meik, vaid sõjaväe maskeerimiskreem. Üks naabrivanamees oli parematele lahinguväljadele mobiliseeritud ja jätnud talle ja tema emale oma keldriboksi, milles leidus lademetes militaarvarustust. Samas, ega kabelivalvur poleks teda kogu selle butafooriaga väravast edasi lasknud ja ka hauakaevaja poleks kadunukest koos säärase varandusega matnud. Hui ta lihtsalt seepärast suuremat auku hakkaks kaevama, et üks sõjaveteran saaks viimsesse puhkepaika minna, kaasas kõik, mis ta väeosast pihta pani. Lõppude lõpuks olid ju kõik inimesed põikpäised – eriti kui teemaks usuasjad. Nõnda oli peaaegu alati lihtsam inimesele labidaga mööda lõusta tõmmata kui hakata lahtise haua serval vaidlema selle üle, kui väga surijal oma surmaunes raskekuulipildujat ja padrunilinte vaja läheb.

      Ta tõmbas keelega üle suunurkadesse kinnitatud rõngaste. Customtöö, tavaliselt seda ei tehtud: liigselt võimalusi infektsiooniks, kuid pärast tunnipikkust vastastikust eraviisilist nüpeldamist, põletamist ja piinamist ning muid sadomaso asju, mille salvestised vastavate veebikogukondade saitidel kõrgeid kohti teenisid…oli tattoo-kunstnik valmis ka kõige keerukamaid ja ebatavalisemaid soove rahuldama. Naljakas ühelt poolt. Ja masendav teisalt. Inimesed olid värdjad. Või oli seda tema. Või kogu maailm. Lõpuks ju vahet ei olnud. Mitte miski ei muutunud.

      Baarimees vaatas teda pooleldi kahtlustaval, kuid ka pooleldi äraootaval pilgul. See oli teatud mõttes märguanne talle: tõuse ja mine ära, kui rohkem tellida ei kavatse. Ta tõusiski, kaheksamillimeetrine raske teraskett tema tanksaabastel tekitas väga erilise kõlina. Mässituna ümber sääre, kaks suurt lahtiharutatud kirjaklambrit kumbagi ketti paigal hoidmas. Ning kett ruudulise, veidi alla põlve ulatuva seeliku servas. Paljast ihu polnud üldse näha, seelik ja kõrge säärega saapad varjasid selle täielikult. Ja kui ei olekski varjanud, siis oleksid inimesed näinud rebenenud ning auklikke musti sukki. Samuti rohkem stiil kui paratamatus.

      Ta toetas käe lauale ja tõusis. Laua kohal ebamäärases poosis kummargil, heitis ta veel viimase pilgu oma peegelpildile. Süstlanõelad kulmunurkadesse juukseid piirama torgatud. Tema pikki musti juukseid, mille peal sai peaaegu istuda.. Ta muigas, mitte päris musti, silmade kõrgusel väike riba punast ning sealt ülespoole juba tumepruun. Peegelpildi juuksed vajusid kõrvale ja paljastasid kõrvad, see andis neiule trolliliku ilme, kuna kummaski СКАЧАТЬ