Vareste pidusöök. I raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli asi ühel pool. Poisi suust ei tõusnud enam õhumulle ja tema ihuliikmed olid üleni lõtvunud. Nägu alaspidi, hulpis Emmond madalas vees, kaame ja külm ja rahulik.

      Selsamal hetkel märkas Märgjuus, et kiviklibuga kaetud kaldale oli tema uputatute kõrvale ilmunud kolm ratsanikku. Aeron tundis ära Sparri, vesiste silmadega kirvenäolise vanamehe, kelle värisev hääl oli Suur-Wyki selles osas seaduseks. Teda saatis tema poeg Steffarion ja nendega oli kaasas veel üks nooruk, kelle tumepunast karusnahaga palistatud mantlit hoidis õlal koos ehissõlg, mis kujutas Goodbrotherite must-kuldset sõjasarve.

      Üks Goroldi poegadest, järeldas preester esimest pilgust. Goodbrotheri naine oli alles hilises eas, pärast kümmet tütart, sünnitanud kolm pikka poega ja rahvas rääkis, et keegi ei oska nende poiste vahel vahet teha. Aeron Märgjuus ei üritanudki seda. Oli see Greydon või Gormond või Gran, preestril polnud tema jaoks mahti.

      Ta uratas järsu käskluse ja tema uputatud mehed haarasid surnud poisil kätest ja jalgadest ja kandsid ta laintepiirist kõrgemale. Preester järgnes neile, ainsaks kehakatteks hülgenahast niudevöö, mis varjas ta suguosi. Ihu kananahal ja tilkumas, kahlas ta tagasi maale ja läks üle külma märja liiva ja merelainetest siledaks nühitud munakivide. Üks tema uputatud meestest ulatas talle paksust koredast kedrusest rüü, mis oli värvitud rohelise- ja sinise- ja hallilaiguliseks – need olid mere ja Uppunud Jumala värvid. Aeron tõmbas rüü selga ja lasi oma juuksed valla. Need olid mustad ja märjad; neid polnud kordagi lõigatud sellest peale, kui meri oli ta uuele elule äratanud. Need langesid tema õlgadele nagu hatune narmendav mantel ja ulatusid vöökohast tükk maad allapoole. Aeron punus nendesse ja oma kärpimata habemepuhmasse mererohuribasid.

      Tema uputatud mehed võtsid ennast surnud poisi ümber sõõri ja palvetasid. Norjen liigutas tema käsi ja Rus istus kaksiratsa tema otsas ja pumpas tema rinda, kuid kuid kui Aeron talle ligines, tõmbusid kõik kõrvale. Preester kangutas poisi külmad huuled sõrmedega paokile ja andis Emmondile elu suudluse ja siis veel ühe ja veel ühe, kuni meri ta suust välja purskas. Poiss hakkas köhima ja sülitama ja tema hirmu täis silmad läksid pärani lahti.

      Veel üks ellutõusnu. Inimesed rääkisid, et see oli Uppunud Jumala soosingu märk. Kõik teised preestrid kaotasid aeg-ajalt mõne elu, isegi Tarle Kolmestiuppunu, keda peeti omal ajal nii pühaks, et ta valiti kuningat kroonima. Aeron Greyjoy aga mitte kordagi. Tema oli Märgjuus, kes oli oma silmaga näinud jumala veealust koda ja naasnud, et sellest rääkida.

      „Tõuse,” ütles ta puristavale poisile ja laksas talle vastu paljast selga. „Sa uppusid ja sind anti meile tagasi. Mis on surnud, ei sure enam iial.”

      „Vaid tõuseb ellu.” Poiss köhis ägedalt ja tema suust purskas veel vett. „Tõuseb taas.” Iga sõna tuli valuga suust, kuid nii see kord juba käis: mees peab oma elu nimel vaeva nägema. „Tõuseb taas.” Emmond ajas ennast vaarudes püsti. „Ja on visam. Ja tugevam.”

      „Sa kuulud nüüd jumalale,” ütles Aeron talle. Teised uputatud kogunesid nende ümber ja kõik nad müksasid ja suudlesid poissi korra selle märgiks, et ta kuulus nüüd nende vennaskonda. Üks neist aitas talle selga koredast kedrusest sini-rohelise-hallikirju rüü. Teine mees ulatas talle ajupuust malaka. „Sa kuulud nüüd merele ja meri andis sulle relva,” sõnas Aeron. „Me palvetame, et sa oma malakat südilt kõigi meie jumala vaenlaste vastu tarvitaksid.”

      Alles siis pöördus preester kolme ratsamehe poole, kes toimuvat sadulast jälgisid. „Kas te tulite selleks, et uputatud saada, head isandad?”

      Sparr köhatas. „Ma sain uputatud juba poisieas ja minu poeg oma nimepäeval,” vastas ta.

      Aeron turtsatas. Ta ei kahelnud põrmugi, et too Steffarion Sparr oli varsti pärast sündimist Uppunud Jumala omaks saanud. Ta teadis sedagi, kuidas see käis – kiire kastmine mereveega täidetud vanni, nii et imiku pea vaevu märjaks sai. Polnud siis ime, et raudsaarlased, kelle võim ulatus vanasti kõikjale, kuhu kostis lainete müha, olid nüüd alla heidetud. „See pole mingi õige uputamine,” kostis ta ratsanikele. „See, kes ei sure päriselt, ei või loota ka surnuist tõusmist. Milleks te siis tulite, kui te ei taha oma usku kinnitada?”

      „Isand Goroldi poeg tuli sulle sõnumit tooma.” Sparr viipas punase mantliga noormehe poole.

      Välimuse järgi otsustades ei olnud poiss vanem kui kuusteist. „Nii, ja milline neist sa oled?” päris Aeron.

      „Gormond. Gormond Goodbrother, mu isanda lahkel loal.”

      „Lahket luba peame küsima Uppunud Jumalalt. Kas sind on uputatud, Gormond Goodbrother?”

      „Minu nimepäeval, Märgjuus. Mu isa saatis mu, et ma su üles otsiksin ja tema juurde viiksin. Ta tahab sind näha.”

      „Siin ma olen. Las isand Gorold tuleb ja vaatab mind, palju tahab.” Aeron võttis Rusi käest nahklähkri, mis oli värskelt mereveega täidetud. Preester tõmbas korgi pealt ja rüüpas sõõmu.

      „Mul kästi sind lossi tuua,” sõnas noor Gorold hobuselt maha tulemata.

      Ta kardab sadulast maha tulla, et mitte saapaid märjaks teha. „Ma pean tegema jumala tööd.” Aeron Greyjoy oli prohvet. Ta ei kannatanud, et väikeisandad teda käsutasid, nagu oleks ta mõni trääl.

      „Gorold sai sõnumi,” ütles Sparr.

      „Meister saatis Pyke’ilt linnu,” kinnitas Gormond.

      Mustad tiivad, mustad sõnumid.„Kaarnad lendavad üle soola ja kaljude. Kui sellel sõnumil on minuga pistmist, siis laske kuulda.”

      „Sõnum, mille me toome, on mõeldud vaid sinu kõrvadele, Märgjuus,”

      sõnas Sparr. „Ma ei tahaks neist asjust siin nende teiste ees kõnelda.”

      „Need teised on minu uputatud mehed, jumalasulased nagu minagi. Mul pole ühtegi saladust nende ega meie jumala ees, kelle püha mere ääres ma seisan.”

      Ratsanikud vahetasid pilke. „Ütle talle,” sõnas Sparr ja punase mantliga noormees võttis oma vapruse kokku. „Kuningas on surnud,” ütles ta napilt. Kolm nappi sõna, kuid isegi meri võpatas, kui ta need kuuldavale tõi.

      Westerosel oli neli kuningat, kuid Aeronil ei pruukinud küsida, millisest jutt käis. Raudsaarte üle valitses Balon Greyjoy ja ei keegi muu. Kuningas on surnud. Kuidas see küll juhtus? Aeron oli oma venda näinud alles viimase kuuloomise ajal, kui ta Kivisele rannikule tehtud rüüsteretkelt tagasi Raudsaartele jõudis. Preestri äraoleku ajal olid Baloni hallid juuksed pooleldi valgeks värvunud ja tema turi oli rohkem kühmus, kui see oli olnud pikklaevade teelemineku ajal. Muidu aga oli kuningas olnud igati terve moega.

      Aeron Greyjoy elu püsis kahel vägeval sambal. Need kolm sõna olid ühe samba pikali tõuganud. Mulle jääb nüüd vaid Uppunud Jumal. Tehku ta mind sama tugevaks ja väsimatuks nagu on meri. „Räägi mulle, kuidas mu vend suri.”

      „Tema Kõrgus läks Pyke’il parajasti üle silla, kui ta alla kividele puruks kukkus.”

      Greyjoyde kants seisis sakilisel neemel ja selle vahi- ja kaitsetornid olid ehitatud vägevatele kaljurahnudele, mis merest esile kerkisid. Pyke’i sidusid kokku sillad: tahutud kivist kaarsillad ja õõtsuvad kanepiköitest ja puuplankudest tehtud rippsillad. „Kas ta kukkus alla tormimöllus?” küsis Aeron sõnumitoojatelt.

      „Jah, nii see oli,” vastas noormees.

      „Tormijumal СКАЧАТЬ