Troonide mäng. I raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

      „Müüri taha?” See mõte pani Catelyni judisema.

      Ned märkas õudust tema näol. „Mance Rayderit ei pea me sugugi kartma.”

      „Müüri taga leidub ka tumedamaid jõude.” Naine heitis pilgu üle õla, valeva koore ja punaste silmadega südamepuu poole, mis jälgis, kuulas, mõtles oma pikki aeglasi mõtteid.

      Ned naeratas leebelt. „Sa kuulad liiga palju Vanamemme jutte. Ebalased on surnud nagu metsa lapsedki, juba kaheksa tuhat aastat. Meister Luwini jutu järgi pole neid olemas olnudki. Keegi ei ole neid kunagi oma ihusilmaga näinud.”

      „Kuni täna hommikuni ei olnud keegi ka ürghunti oma ihusilmaga näinud,” tuletas Catelyn talle meelde.

      „Tark mees ei hakkaks kunagi ühe Tullyga vaidlema,” sõnas Ned nukra naeratusega. Ta lükkas Jää tagasi tuppe. „Sa ei tulnud siia mulle muinasjutte rääkima. Ma tean, kui vähe see koht sulle meeldib. Mis on, mu emand?”

      Catelyn võttis oma mehel käest kinni. „Täna saabus kurb uudis, mu isand. Ma ei tahtnud sind enne häirida, kui sa oled ennast puhastanud.” Hoopi polnud võimalik kuidagi leevendada ja seepärast ütles ta selle otse välja. „Mul on kahju, mu arm. Jon Arryn on surnud.”

      Nende pilgud kohtusid ja naine nägi, kui ränk hoop see mehele oli, nagu ta oligi ette arvanud. Oma noorpõlves oli Ned olnud Kotkapesa kasvandik ja lastetu isand Arryn oli saanud talle ja oma teisele kasupojale Robert Baratheonile teiseks isaks. Kui Hull Kuningas Aerys II Targaryen nende päid nõudis, oli Kotkapesa isand mässu tõstnud ja oma alamad kuu ja pistrikuga lippude alla kutsunud, keeldudes välja andmast neid, keda ta oli vandunud kaitsta.

      Ja ühel päeval viisteist aastat tagasi oli sellest teisest isast saanud ka tema vend, kui nad seisid koos Vetevoo seitsmekojas, et naituda kahe õega, isand Hoster Tully tütardega.

      „Jon…” ütles Ned. „On see kindel?”

      „Läkitus kandis kuninga pitserit ja on kirjutatud Roberti enda käega. Ma panin selle sinu jaoks kõrvale. Ta kirjutas, et isand Arryni lõpp oli kiire. Isegi meister Pycelle ei suutnud midagi ära teha, kuid ta andis Jonile moonipiima, nii et ta ei pidanud kaua vaevlema.”

      „Väike õnnistus seegi,” sõnas Ned. Catelyn nägi tema näol kurbust, kuid isegi sel hetkel mõtles mees kõigepealt temale. „Sinu õde,” ütles ta. „Ja Joni poeg. Mida nende kohta kuulukse?”

      „Kirjas öeldi vaid niipalju, et nad on terved ja pöördusid tagasi Kotkapesasse,” ütles Catelyn. „Nad oleksid parem võinud Vetevoole minna.

      Kotkapesa on kõrge ja üksildane ja see jäigi tema mehe, mitte Lysa enda koduks. Iga kivi kannab seal endas isand Joni mälestust. Ma tunnen oma õde. Ta vajab enda ümber perekonna ja sõprade lohutust.”

      „Orus ootab teda ees sinu onu, kas pole? Ma kuulsin, et Jon nimetas ta Värava Rüütliks.”

      Catelyn noogutas. „Brynden teeb Lysa ja poisi heaks kõik, mida vähegi suudab. See lohutab pisut, kuid ikkagi…”

      „Sõida tema juurde,” soovitas Ned. „Võta lapsed kaasa. Täida tema kambrid lärmi ja hüüete ja naeruga. Tema poeg vajab enda ümber teisi lapsi ja Lysa ei tohiks oma leinas üksinda jääda.”

      „Kui ma vaid saaksin,” sõnas Catelyn. „Kirjas seisis veel muudki. Kuningas sõidab Talitundrusse sinuga kokku saama.”

      Nedil kulus naise sõnade mõtteni jõudmiseks pisut aega, ent kui ta mõistma hakkas, tõmbus ta pilk selgeks. „Robert tuleb siia?” Catelyni noogutuse peale ilmus mehe näole naeratus.

      Catelyn oleks tahtnud tema rõõmu jagada. Kuid ta oli kuulnud, mida lossi peal räägiti: surnud ürghunt lumes, murdunud hirvesarv kõris. Hirm siugles tema sisimas nagu madu, kuid ta sundis ennast mehele naeratama – mehele, keda ta armastas, mehele, kes ennetesse põrmugi ei uskunud. „Ma teadsin, et see rõõmustab sind,” sõnas ta. „Me peaksime Müürile sinu vennale sõna saatma.”

      „Aga muidugi,” nõustus Ned. „Ben tahab kindlasti siin olla. Ma ütlen meister Luwinile, et ta saadaks oma kõige kiirema linnu.” Ta tõusis ja tõmbas naise jalule. „Pagana pihta, kui mitu aastat ma pole teda juba näinud? Ja see ongi kogu etteteatamine? Kas kiri ütles, kui suur kaaskond tal on?”

      „Ma arvan, et vähemalt sada rüütlit koos oma kaaskondlastega, ja viiekümne ringis vallasratsanikke. Cersei ja lapsed sõidavad temaga koos.”

      „Nende tõttu peab Robert hoogu,” arvas Ned. „Väga hea. See jätab meile ettevalmistusteks rohkem aega.”

      „Kuninganna vennad on ka kaasas,” ütles Catelyn.

      Ned krimpsutas seda kuuldes nägu. Catelyn teadis, et tema ja kuninganna sugulased ei armastanud üksteist eriti. Casterly Kalju Lannisterid olid tulnud Roberti leeri hilja, kui võit oli juba käega katsuda, ja Ned ei olnud seda neile kunagi andestanud. „Kui Roberti seltsi hinnaks on Lannisteride uputus, siis mis parata. Igatahes tundub, et Robert toob pool õukonda endaga kaasa.”

      „Kuhu kuningas ees, sinna kuningriik järel,” ütles Catelyn.

      „Tema lapsi on küll tore näha. Noorim neist rippus alles Lannisteriluhva nisa otsas, kui ma teda viimati nägin. Ta on nüüd vist juba viie aastane?”

      „Prints Tommen on seitse täis,” ütles Catelyn. „Sama vana kui Bran. Palun talitse oma keelt, Ned. See Lannisteri-luhva on meie kuninganna ja ta minevat iga aastaga järjest uhkemaks, nagu räägitakse.”

      Ned pigistas naise kätt. „Me korraldame muidugi peo, lauljatega ja puha, ja Robert tahab kindlasti jahile minna. Ma saadan Jory auvahtkonnaga lõunasse kuningateele neid siia saatma. Jumalad, kuidas me nad kõik ära toidame? Või et ta on juba teel, ütled sa? Vaat kus sunnik. Vaat kus kuninglik sunnik.”

      DAENERYS

      Tema vend tõstis kleidi üles, et seda talle näidata. „See on tõeliselt ilus. Katsu seda. Katsu aga. Silita kangast.”

      Dany puudutas seda. Riie oli nii sile, et tundus, otsekui voolaks see tema sõrmede vahelt läbi nagu vesi. Ta ei mäletanud, et oleks kunagi midagi nii pehmet kandnud. See hirmutas teda. Ta tõmbas käe ära. „On see tõesti mulle?”

      „Magister Illyrio kingitus,” ütles Viserys naeratades. Dany vend oli sel õhtul heas tujus. „Selle värv toonitab sinu sirelikarva silmi. Ja sa saad ka kuldehted ja igasuguseid kalliskive. Illyrio lubas seda. Täna õhtul pead sa välja nägema nagu printsess.”

      Printsess, mõtles Dany. Ta oli unustanud, mida see tähendab. Võib-olla polnud ta seda kunagi teadnudki. „Miks ta meile kõike seda annab?” küsis ta. „Mida ta meist tahab?” Juba ligi pool aastat olid nad elanud magistri majas ja söönud tema toitu ja neid ümmardasid tema teenijad. Dany oli kolmeteistkümne aastane, küllalt vana, et mõista, et selliseid kingitusi tehti siin, vabalinn Pentoses, harva tasuta.

      „Illyrio pole loll,” lausus Viserys. Ta oli sihvakas noormees, kellel olid püsimatud käed ja kahvatulillades silmades rahutu pilk. „Magister teab, et ma ei unusta oma sõpru, kui troonile tõusen.”

      Dany ei öelnud midagi. Magister Illyrio kaubitses vürtsidega, vääriskividega, loheluudega ja muude vähem isuäratavate asjadega. Räägiti, et tal on sõpru kõigis üheksas Vabalinnas ja kaugemalgi, СКАЧАТЬ