Purustatud õhuloss. Stieg Larsson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sellest, mida ta öelda üritas, nii ärritunud, et tõstis häält ja nõudis otsekohe telefoniühendust Stockholmi, kriminaalinspektor Jan Bublanskiga. Ta võttis oma mobiili ja pakkus, et valib ise numbri. Paulssoni see ei huvitanud.

      Pärast seda tegi Mikael kaks viga.

      Ta selgitas kindlasõnaliselt, et tegelik kolmikmõrvar on Ronald Niedermann – mees, kelle keha meenutas tanki, kes põdes congenital analgesia nimelist haigust ja istus hetkel kinniseotuna Nossebro tee ääres kraavis. Mikael kirjeldas Niedermanni asukohta ja soovitas tema äratoomiseks kohale kutsuda relvastatud erirühma. Paulsson küsis, kuidas Niedermann sinna kraavi sattus ja Mikael tunnistas avameelselt, et ta oli sellega hakkama saanud relvaga ähvardades.

      „Relvaga ähvardades?” küsis komissar Paulsson.

      Selleks ajaks oleks Mikael pidanud olema aru saanud, et Paulsson oli lootusetu juhtum. Ta oleks pidanud ise mobiili võtma, Jan Bublanskile helistama ja paluma temal Paulssonile asju selgitada. Selle asemel tegi Mikael teise vea, üritades oma jopetaskus olevat relva politseile üle anda – see oli Colt 1911 Government, mille ta päeval Lisbeth Salanderi korterist Stockholmis oli leidnud ja mille abil ta Ronald Niedermannist jagu oli saanud.

      Tulemuseks oli see, et Paulsson võttis Mikael Blomkvisti ebaseadusliku relva omamise eest käigupealt vahi alla. Siis kamandas Paulsson politseinikud Torstenssoni ja Anderssoni Mikaeli kirjeldatud paika Nossebro tee ääres, et välja selgitada, kas Mikaeli jutul on mingi tõepõhi all ja kas põdraohu liiklusmärgi külge on tõepoolest keegi kinni seotud. Sel juhul pidid politseinikud nimetatud isiku käeraudadesse panema ja Gosseberga talusse tooma.

      Mikael hakkas otsekohe protesteerima ja selgitas, et Ronald Niedermann polnud mees, keda sai lihtsalt kinni võtta ja raudu panna – tegemist oli eluohtliku mõrtsukaga. Kui Paulsson otsustas Mikaeli proteste ignoreerida, võttis väsimus lõplikult võimust. Mikael sõimas Paulssoni mõttetuks meheks ja karjus, et Torstensson ja Andersson ei tohi mitte mingil tingimusel Ronald Niedermanni ilma julgestusüksuseta lahti päästa.

      Sellise purske tulemusena pandi Mikaelil käed raudu ja ta paigutati Paulssoni auto tagaistmele, kust ta pidi vandudes pealt vaatama, kuidas Torstensson ja Andersson autoga minema sõitsid. Ainsaks valguskiireks üldises pimeduses oli, et Lisbeth Salander veeretati kanderaamiga helikopteri juurde, mis kadus üle puulatvade Sahlgrenska haigla suunas. Mikael tundis end täiesti abituna ja infosulus ning tal jäi üle ainult loota, et Lisbeth satub asjatundjate hoolde.

      DOKTOR ANDERS JONASSON tegi kaks sügavat sisselõiget kuni pealuuni ja keeras kuuli sisenemisava ümbert naha eemale. Ta fikseeris avause klambritega. Operatsiooniõde eemaldas sealt imuriga ettevaatlikult vere. Järgnes kõhedust tekitav moment, kus doktor Jonasson hakkas pealuus olevat auku suuremaks puurima. Protseduur edenes närvesöövalt aeglaselt.

      Lõpuks oli auk piisavalt suur, et Lisbeth Salanderi ajule ligi pääseda. Ta viis ajusse ettevaatlikult sondi ja laiendas haavakanalit mõne millimeetri võrra. Seejärel lokaliseeris ta peenemat sondi kasutades kuuli. Röntgenipildi järgi ta teadis, et kuul oli suunda muutnud ja asus haavakanali suhtes neljakümne viie kraadise nurga all. Ta lükkas sondiga ettevaatlikult kuuli serva ja pärast mitut ebaõnnestunud katset sai ta seda nii palju liigutatud, et kuul läks õigesse asendisse. Lõpuks viis ta kanalisse sooniliste otstega peenikesed pintsetid. Tugevasti vajutades sai ta kuuli pintsettide vahele ja tõmbas. Kuul tuli peaaegu takistamatult välja. Ta hoidis seda hetkeks vastu valgust, leidis selle terve olevat ja laskis siis kaussi kukkuda.

      „Puhastage,” ütles ta, ja korraldus täideti otsekohe.

      Ta heitis pilgu EKG-le: patsiendi südametegevus oli endiselt korrapärane.

      „Pintsetid!”

      Ta tõmbas statiivi küljes oleva tugeva suurendusklaasi allapoole ja koondas tähelepanu opereeritavale piirkonnale.

      „Ettevaatlikult,” ütles professor Frank Ellis.

      Järgmise neljakümne viie minuti jooksul noppis Anders Jonasson kuuli sisenemisava ümbert välja kolmkümmend kaks väikest luukildu. Neist kõige väiksem oli palja silmaga vaevu nähtav.

      SAMAL AJAL, KUI Mikael Blomkvist pettunult üritas rinnataskust oma mobiili kätte saada – mis raudus kätega osutus võimatuks –, saabus Gossebergasse veel mitu autot politseinike ja tehniliste töötajatega. Komissar Paulsson saatis nad puukuuri tõendeid koguma ja käskis põhjalikult läbi uurida ka elumaja, kust oli leitud mitu relva. Saatusele alistunud Mikael jälgis nende tegutsemist oma vaatluspunktist, Paulssoni auto tagaistmelt.

      Alles rohkem kui tunni möödudes paistis Paulssonile kohale jõudvat, et politseinikud Torstensson ja Andersson polnud oma ülesande täitmiselt – Ronald Niedermanni ära toomast – tagasi jõudnud. Mees hakkas äkki muretsema ja viis Mikael Blomkvisti kööki, kus palus uuesti täpset asukohakirjeldust.

      Mikael pani silmad kinni.

      Ta istus endiselt koos Paulssoniga köögis, kui Torstenssonile ja Anderssonile appi saadetud rünnakrühm oma tagasisaabumisest raporteeris. Politseinik Gunnar Andersson oli leitud surnuna, kael murtud. Tema kolleeg Fredrik Torstensson elas, kuid tal olid rasked kehavigastused. Mõlemad leiti põdraohu liiklusmärgi juurest kraavist. Nende teenistusrelvad ja politseiauto olid kadunud.

      Mõnevõrra hallatav olukord oli Thomas Paulssoni jaoks äkki muutunud ja tal tuli silmitsi seista politseimõrva ning põgenenud relvastatud kurjategijaga.

      „Idioot,” kordas Mikael Blomkvist.

      „Politsei solvamisest ei ole kasu.”

      „Seda küll, jah. Aga sa saad süüdistuse ametialases lohakuses nii et küll ja veel. Sinuga olen ma ühel pool alles siis, kui sind on kõikide ajalehtede esikülgedel Rootsi kõige lollimaks politseinikuks kuulutatud.”

      Ähvardus avalikult naerualuseks saada oli ilmselt ainuke asi, mis Thomas Paulssonile mõjus. Ta muutus murelikuks.

      „Mida sa soovitad mul teha?”

      „Ma nõuan, et sa helistad kriminaalinspektor Jan Bublanskile Stockholmi. Kohe.”

      KRIMINAALINSPEKTOR SONJA MODIG ärkas võpatusega, kui laadima pandud mobiiltelefon magamistoa teises otsas helisema hakkas. Ta vaatas öökapil olevat kella ja nägi nördinult, et see oli veidi neli läbi. Siis vaatas ta oma abikaasat, kes rahulikult edasi norskas. Mees võis segamatult ka suurtükirünnaku maha magada. Naine tõusis uniselt voodist ja vastas mobiilile.

      Jan Bublanski, mõtles ta, kes siis muu.

      „Trollhättani kandis on põrgu lahti,” kuulutas ülemus ilma liigsete formaalsusteta. „X2000 väljub Göteborgi kümme pärast viit.”

      „Mis juhtunud on?”

      „Blomkvist leidis Salanderi, Niedermanni ja Zalatšenko. Blomkvist on politsei solvamise, vastupanu osutamise ja ebaseadusliku relva omamise eest vahi all. Salander on Sahlgrenskasse viidud, kuul peas. Zalatšenko on Sahlgrenskas, kirves peas. Niedermann on jooksus. Ta tappis öösel ühe politseiniku.”

      Sonja Modig pilgutas paar korda silmi ja tundis väsimust. Kõige parema meelega oleks ta tahtnud voodisse tagasi pugeda ja kuu aega puhkust võtta.

      „X2000 kümme minutit pärast viit. Okei. Mis ma tegema pean?”

      „Võta takso ja sõida jaama. Jerker Holmberg tuleb ka. Kohapeal võtate ühendust komissar Thomas Paulssoniga Trollhättani politseist, kes ilmselt on vastutav paljugi eest tänaöises möllus ja kes Blomkvisti sõnade СКАЧАТЬ