.

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tegi harilikke kiirtehinguid ja sai kollases ajakirjanduses tuntuks kui Rootsi üks uusmiljardäre, kellel on Strandvägenil katusekorter, tohutu suvila Värmdö saarel ja 23 meetri pikkune mootorlaev, mille ta oli ostnud endiselt tennisetähelt, kes oli sattunud rahalistesse raskustesse. Ta oli puhtakujuline arvepidaja, aga 1980. aastad oligi arvepidajate ja kinnisvaraspekulantide aastakümme ja Wennerström ei paistnud teistest rohkem silma. Pigem vastupidi: ta oli jäänud Suurte Ninade varju. Tal puudus Stenbecki lai joon ja ta ei tükkinud ajakirjade esikaanele nagu Barnevik. Ta loobus kinnisvarast ja tegi selle asemel suuri investeeringuid endisesse idablokki. Kui 1990. aastatel mull lõhkes ning üks direktor teise järel pidi oma kuldse käepigistuse vastu võtma, pääsesid Wennerströmi firmad üllatavalt terve nahaga. Ei skandaali varjugi. A Swedish success story, nagu koguni Financial Times selle kokku võttis.

      „Oli 1992. aasta. Wennerström oli äkitselt SIB-ga ühendust võtnud ja teatanud, et ta vajab raha. Ta tutvustas oma äriplaani, mida ilmselt toetasid Poola kohalikud ettevõtjad ja mille eesmärk oli rajada sinna toiduainetööstusele pakendeid tootev firma.”

      „Ah et siis konservipurgitööstus.”

      „Mitte päris, aga midagi sinnapoole. Mul ei ole aimugi, keda ta seal SIB-s tundis, aga ta kõndis sealt rahulikult kuuekümne miljoni krooniga minema.”

      „Lugu hakkab ilmet võtma. Ma oletan, et pärast seda neid rahasid enam ei nähtud.”

      „Eksid,” ütles Robert Lindberg. Ta naeratas asjatundlikult, enne kui end viinatilgaga turgutas.

      „Kõik, mis pärast seda juhtus, on otsekui klassikalise majandusaruande näide. Wennerström asutas tõesti Poolasse ja täpsemalt Łódźi pakenditootmise. Firma nimi oli Minos. 1993. aastal sai SIB paar optimistlikku aruannet, seejärel tekkis vaikus. 1994. aastal vajus Minos äkitselt kokku.”

      ROBERT LINDBERG PANI tühja napsiklaasi kolksuga lauale, et selgemalt illustreerida firma kokkuvarisemist.

      „SIB probleem oli selles, et tal puudus korralik mehhanism, kuidas projektidest aru anda. Sa ju mäletad tolle aja meeleolu. Kõik olid nii rõõmsad, kui Berliini müür langes. Tuli hakata rajama demokraatiat, tuumasõja oht oli möödas ja bolševikest said üleöö tõelised kapitalistid. Valitsus tahtis toetada demokraatia levikut ida poole. Mitte üks kapitalist ei tahtnud rongist maha jääda ning kõik olid valmis aitama uut Euroopat ehitada.”

      „Ma ei teadnud, et kapitalistid soovisid nii innukalt heategevust arendada.”

      „Usu mind, see oli kapitalisti ülim unistus. Venemaa ja teised idabloki riigid on ilmselt Hiina järel suuruselt maailma teine turg. Firmadel ei olnud mingeid probleeme valitsuse abistamisel, eriti kui nende kanda jäi ainult murdosa kuludest. Ühtekokku neelas SIB tubli 30 miljardit maksumaksjate raha. Tulevikus pidi raha kasumina tagasi tulema. Formaalselt oli SIB valitsuse algatus, kuid tööstusringkondade mõju oli nii suur, et SIB juhatus töötas sisuliselt iseseisvalt.”

      „Saan aru. Kas siit tuleb ka mingi lugu?”

      „Kannatust. Kui projekte käivitati, ei olnud raha saamisega probleemi. Rootsit ei olnud veel intressišokk tabanud. Valitsus oli rahul, et sai koos SIB-ga anda suure panuse demokraatia arendamisse ida pool.”

      „See toimus niisiis parempoolse valitsuse ajal.”

      „Poliitika ei ole oluline. Kui asi on rahas, siis on jumala kama, kas ministri on ametisse pannud sotsid või mõõdukad. Niisiis, täiskäigul edasi, siis tulid valuutaprobleemid ja seejärel hakkasid mõned napakad uusdemokraadid – sa mäletad Uue Demokraatia parteid? – vinguma, et SIB tegevuse üle puudub kontroll. Üks nende tarkpea oli SIB SIDAga segi ajanud ja arvas, et tegemist on mingi pagana do gooder – abiprojektiga á la Tansaania. 1994. aasta kevadel moodustati komisjon, mis pidi SIB tegevust uurima. Sel hetkel oli küsimärke mitme projekti osas, kuid üks esimesi, mida uuriti, oli Minos.”

      „Ja Wennerström ei osanud öelda, kuidas raha on kasutatud.”

      „Vastupidi. Wennerström esitas täiesti hiilgava aruande, millest selgus, et Minosesse oli investeeritud üle 54 miljoni krooni, kuid kahjuks ilmnes, et vähearenenud Poolas oli liiga suuri struktuuriprobleeme, et moodne pakenditööstus suudaks tegutseda, ning et analoogne Saksa projekt oli nende pakenditootmise sisuliselt välja söönud. Sakslased olid kogu idabloki suurimad ülesostjad.”

      „Sa mainisid, et ta oli saanud 60 miljonit krooni.”

      „Täpselt nii. SIB raha oli nagu intressivaba laen. Idee oli muidugi selles, et firmad maksavad teatud aastate jooksul oma raha tagasi. Aga Minos oli läinud pankrotti ja projekt seega läbi kukkunud, mille eest ei saanud Wennerströmile etteheiteid teha. Seal tulid mängu riiklikud tagatised ja Wennerström pääses terve nahaga. Tal ei olnudki vaja tagasi maksta seda raha, mis oli Minose pankrotiga kaotsi läinud, ja ta sai ka näidata, et oli kaotanud vastava summa oma raha.”

      „Oota nüüd, kas ma olen asjast ikka õigesti aru saanud? Valitsus hankis maksumiljardid ja aitas diplomaatide abil uksi avada. Ettevõtted said raha ja investeerisid selle ühisfirmadesse, kust nad seejärel teenisid rekordilist kasumit. Ehk teiste sõnadega – umbes nagu see asi käib. Keegi võidab, keegi maksab arved ja me teame, kes missugust osa täidab.”

      „Sa oled küünik. Laen tuleb riigile tagasi maksta.”

      „Sa ütlesid, et laen oli intressivaba. See tähendab, maksumaksjad ei saanud selle eest mingeid dividende, et nad olid oma papi mängu pannud. Wennerström sai 60 milli, millest 54 kasutas investeerimiseks. Mis sai ülejäänud kuuest miljonist?”

      „Samal hetkel, kui sai selgeks, et SIB projekte hakatakse kontrollima, saatis Wennerström SIB-le kuue miljoni kroonise tšeki, millega maksis nii-öelda vahe kinni. Sellega oli asi puhtjuriidiselt lahendatud.”

      ROBERT LINDBERG jäi vait ja seiras Mikaeli uuriva pilguga.

      „Jääb mulje, nagu oleks Wennerström osa SIB rahasid pihta pannud, kuid võrreldes selle poole miljardiga, mis kadus Skanskast, või ABB direktori ligi miljardi krooni suuruse lahkumistasuga – see oli asi, mis rahvast tõeliselt vihastas – tundub, et sellest loost pole eriti midagi kirjutada,” oli Mikael just maininud. „Tänapäeva lugeja on üsna küllastunud ebakompetentsete kiirrikastujate lugudest, isegi kui tegu on maksumaksja rahaga. Kas lugu läheb edasi?”

      „Parem osa alles tuleb.”

      „Kuidas sina üldse tead seda Wennerströmi Poola-afääri?”

      „1990. aastatel töötasin ma Handelsbankenis. Arva ära, kes koostas SIB pangaesindajale aruandeid?”

      „Või nii. Räägi edasi.”

      „Niisiis… võtame asja kokku. SIB sai Wennerströmilt selgituse. Koostati dokumendid. Ülejäänud raha maksti tagasi. Just see, et kuus miljonit tuli tagasi, oli väga nutikas. Kui keegi seisab rahakotiga esikus ja tahab seda sulle anda, siis arvavad kohe kõik, et selle poisi käed on puhtad.”

      „Räägi asjast.”

      „Aga kulla Blomkvist, selles asi ongi. SIB oli Wennerströmi aruandega rahul. See oli investeering, mis oli läinud vett vedama, aga midagi ei olnud ette heita. Vaatasime arveid, pangaülekandeid, kõiki dokumente. Kõik oli väga kenasti vormistatud. Ma uskusin seda. Minu ülemus uskus. SIB uskus seda ja valitsusel ei olnud midagi lisada.”

      „Kus on asja konks?”

      „Nüüd läheb lugu delikaatseks,” ütles Lindberg ja nägi korraga hämmastavalt kaine välja. СКАЧАТЬ