Lohetätoveeringuga tüdruk. Stieg Larsson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ettekäänetega ära jätta, väites, et Salander on haige, reisil või muu tööga koormatud. Frode oli leebelt vastanud, et sellest ei ole midagi, tal ei ole kiiret ja võib vabalt mõne päeva oodata. Armanski oli küll omaette kirunud, kuid ei leidnud lõpuks muud pääseteed kui nad kokku viia, ja nüüd vahtis advokaat Frode Lisbeth Salanderit, kissis silmis ilmne lummus. Salander jõllitas vastu niisuguse näoga, mis ei väljendanud kuigi sooje tundeid.

      Armanski ohkas veel korra ja vaatas toimikut, mille Salander oli pannud tema kirjutuslauale ja millele oli kirjutatud CARL MIKAEL BLOMKVIST. Nime järel oli kaanel selgelt kirjas isikukood. Ta luges nime valjusti ette. Advokaat Frode ärkas lummusest ja vaatas Armanski poole.

      „Niisiis, mida te võite Mikael Blomkvisti kohta öelda?” küsis ta.

      „See siin on preili Salander, selle ettekande koostaja.” Armanski kõhkles hetke ja siis läks tema nägu naerule, mis pidi mõjuma usaldusväärselt, kuid samas väljendama abitut vabandust: „Ärge laske end tema noorusest eksitada. Ta on meie parim uurija.”

      „Olen selles veendunud,” vastas Frode kuiva häälega, mis väljendas vastupidist. „Rääkige, mida ta on leidnud.”

      Oli selge, et advokaat Frodel ei olnud aimu, kuidas ta peaks Lisbeth Salanderi suhtes käituma, ja seepärast otsis ta kindlamat pinda jalge alla ning suunas küsimuse Armanskile, justkui ei oleks Salander ruumis viibinudki. Lisbeth kasutas juhust ja puhus suure nätsumulli. Enne kui Armanski jõudis vastata, pöördus tüdruk ülemuse poole, nagu ei oleks Frodet olemas.

      „Kas sa võiksid kliendi käest küsida, kas ta soovib pikka või lühikest versiooni.”

      Advokaat Frode taipas sedamaid, et on astunud koerasita sisse. Tekkis põgus piinlik vaikus, enne kui ta lõpuks pöördus Lisbeth Salanderi poole ja püüdis kahju heaks teha sõbralikult isalikule toonile üle minnes.

      „Oleksin tänulik, kui preili teeks mulle oma uurimistulemustest suulise kokkuvõtte.”

      Salander nägi välja nagu tige Nuubia kiskja, kes kaalub, kas tasuks Dirch Frode lõunaks pintslisse pista. Tema pilgus oli nii jahmatavat vihkamist, et Frodel jooksid külmad judinad mööda selgroogu alla. Kuid sama kiiresti tüdruku nägu leebus. Frode mõtles endamisi, kas ta mitte äsjast pilku ise välja ei olnud mõelnud. Kui Salander kõnelema hakkas, kõlas tema jutt nagu riigiametniku suust.

      „Lubage mul siis sissejuhatuseks öelda, et see ei olnud kuigi keeruline ülesanne, hoolimata sellest, et ülesande kirjeldus oli üsna ebamäärane. Te tahate teada „kõike, mis õnnestub tema kohta välja kaevata”, kuid ei anna mingit vihjet, mis teid eriti huvitab. Seetõttu kujunes aruandest väike popurrii tema elust. Ülevaade on sada üheksakümmend kolm lehekülge, aga üle saja kahekümne sellest moodustavad tegelikult üksnes koopiad artiklitest, mis ta on kirjutanud, või ajaleheväljalõiked, milles on juttu temast endast. Blomkvist on avaliku elu tegelane, kellel ei ole kuigi palju saladusi ega midagi erilist varjata.”

      „Aga mingeid saladusi tal ikkagi on?” küsis Frode.

      „Igal inimesel on saladusi,” vastas Lisbeth neutraalselt. „Tuleb ainult välja selgitada, missugused need on.”

      „Kuulame edasi.”

      „Mikael Blomkvist on sündinud 18. jaanuaril 1960. aastal ja on seega neljakümne kolme aastane. Ta on sündinud Borlänges, kuid ei ole seal kunagi elanud. Tema vanemad, Kurt ja Anita Blomkvist, olid umbes kolmekümne viie aastased, kui nad kaks last muretsesid, nüüdseks on mõlemad vanemad surnud. Isa oli masinaseadistaja ja sõitis palju ringi. Ema oli, niipalju kui mina tean, terve elu üksnes koduperenaine. Perekond kolis Stockholmi, kui Mikael hakkas koolis käima. Tal on kolm aastat noorem õde, kelle nimi on Annika ja kes on advokaat. Tal on ka paar onu ja onulast. Kas tahad kohvi pakkuda?”

      Viimane repliik oli mõeldud Armanskile, kes kiirustades avas termost, mille ta oli kliendiga kohtumiseks tellinud. Ta andis žestidega märku, et Salander jätkaks.

      „Niisiis, 1966. aastal kolis perekond Stockholmi. Nad elasid Lilla Essingenis. Blomkvist käis algul Brommas koolis ja seejärel Kungsholmeni gümnaasiumis. Tal oli üsna hea lõputunnistus – keskmine hinne oli 4,9 ja tunnistuse koopia on toimikus. Gümnaasiumi ajal tegeles ta muusikaga ja mängis basskitarri rokkbändis Bootstrap, see andis välja ühe singli, mida mängiti raadios 1979. aasta suvel. Pärast gümnaasiumi lõpetamist töötas ta metroos piletikontrolörina, kogus raha ja sõitis välismaale. Ta oli ära ühe aasta ja paistab, et kõige rohkem seikles ta ringi Aasias – Indias, Tais ja tegi tiiru Austraalias. Ta asus Stockholmis õppima ajakirjandust, kui oli kahekümne ühe aastane, aga pärast esimest aastat katkestas õpingud, et teenida Kirunas aega laskurina. See oli omamoodi matšode väeüksus, ja ta lahkus sealt 10–9–9-ga, mis on hea hinne. Pärast sõjaväge lõpetas ta ajakirjandusõpingud ja sealtpeale käib tööl. Kui üksikasjalikult pean ma seda käsitlema?”

      „Räägi sellest, mida pead oluliseks.”

      „Hüva. Ta sarnaneb natuke tubli Nahv-Nahviga. Kuni praeguseni on ta olnud edukas ajakirjanik. 1980. aastatel tegi ta tublisti asendusotsi, algul maakonnalehtedes ja seejärel Stockholmis. Selle kohta on nimekiri. Läbimurre saabus looga penipoistest, sellest pangaröövlite pundist, kelle jälile ta jõudis.” „Kalle Blomkvist.”

      „Ta jälestab seda hüüdnime, millest võib aru saada. Mõnel võidakse huul rulli lüüa, kui mind peaks kuskil lehepealkirjas Pipi Pikksukaks nimetatama.”

      Lisbeth heitis sünge pilgu Armanskile, kes neelatas. Tal oli korduvalt Lisbeth Salanderist mõeldes silme ette kerkinud just Pipi Pikksukk ning ta tänas oma arukust, et ei olnud kunagi sel teemal nalja visanud. Ta andis nimetissõrmega märku, et Lisbeth jätkaks.

      „Ühe allika andmetel oli ta kuni sinnamaani tahtnud saada kriminaalreporteriks – seda tööd oli ta asendajana ühe õhtulehe juures ka teinud –, aga tuntuks sai ta poliitika- ja majandusreporterina. Põhiliselt on ta olnud vabakutseline ajakirjanik ning tal on olnud ainult üks kindel töökoht, see oli 1980. aastate lõpul ühe õhtulehe juures. Ta loobus kohast 1990. aastal, kui ta osales kuuajakirja Millennium asutamises. Ajakiri alustas selge autsaiderina ja selle taga ei olnud tugevat kirjastust, mis oleks oma õla alla pannud. Tiraaž on kasvanud ja on praegu kakskümmend üks tuhat. Toimetus asub Götgatanil, siit ainult paari kvartali kaugusel.”

      „Pahempoolne ajakiri.”

      „Sõltub sellest, kuidas vasakpoolsuse mõistet defineerida. Millenniumi peetakse üldiselt ühiskonnakriitiliseks, aga anarhistid peavad seda arvatavasti padukodanlikuks rämpsväljaandeks, umbes nagu Arena või Ordfront, samal ajal kui mõõdukate üliõpilasliit ilmselt usub, et toimetus koosneb bolševikest. Ükski märk ei viita sellele, et Blomkvist oleks kunagi olnud poliitiliselt aktiivne, isegi mitte vasakpoolsuse tõusulaine ajal, kui ta gümnaasiumis käis. Kui ta kõrgkoolis ajakirjandust õppis, elas ta kokku ühe tüdrukuga, kes oli aktiivne sündikalist ja kes praegu on vasakpartei esindajana parlamendis. Näib nii, nagu oleks vasakpoolsuse pitser mänginud põhilist osa selles, et ta majandusajakirjanikuna hakkas kirjutama paljastavaid reportaaže korruptsioonist ja ärimaailma kahtlastest tehingutest. Ta on kirjutanud direktoritest ja poliitikutest mitu laastava mõjuga portreelugu, mis kindlasti olid igati teenitud ja mis on sundinud mitut meest ametist lahkuma või kohtus asju lahendama. Tuntuim neist oli Arboga afäär, mille tagajärjel pidi üks parempoolne poliitik ameti maha panema ning üks endine valla pearaamatupidaja pandi raiskamise eest aastaks vanglasse. Kuritegudele tähelepanu juhtimist saab vaevalt pidada vasakpoolsuse väljenduseks.”

      „Saan aru, mida sa mõtled. Mis veel?”

      „Ta on kirjutanud kaks raamatut. Ühe raamatu Arboga afäärist ja teise majandusajakirjandusest, СКАЧАТЬ