Sinu tark laps. Jesper Juul
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Sinu tark laps - Jesper Juul страница 7
Название: Sinu tark laps
Автор: Jesper Juul
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Воспитание детей
isbn: 9789949901678
isbn:
Samas aga ei suuda ei pere ega ühiskond ikka veel täita üht laste ja noorte olulist vajadust: näha neid – ja julgustada neid iseennast nägema – täieõiguslike ühiskonnaliikmetena.
Üha enam esile kerkiv võrdse austuse põhimõte on mõjutanud ka meeste ja naiste suhteid. On selgeid märke, et meeste ja naiste traditsioonilised rollid on oma aja ära elanud. On küll tõsi, et meeste ja naiste mõtlemise, kogemise ja tegutsemise viisid on mitmes mõttes väga erinevad. Küsimus, mil määral need erinevused on bioloogilised või ajaloolis-kultuuriliselt tingitud, ei ole antud kontekstis tähtis. Võrdse austuse põhimõte rõhutab, et inimesed on erinevad, kuid ei ürita neid erinevusi tasandada ega kõrvaldada. Just sellepärast saamegi seda põhimõtet rakendada meeste ja naiste, täiskasvanute ja laste, hindude ja kristlaste, aafriklaste ja skandinaavlaste, arstide ja patsientide või töötajate ja tööandjate suhete kontekstis.
Mida ma mõtlen „võrdse austuse“ all? Kui „võrdsus“ on staatiline, mõõdetav näitaja, siis „võrdne austus“ viitab teatavale dünaamilisele protsessile. See ei ole omadus, mis kujuneb kord välja ja jääbki siis sellisena püsima. Võrdset austust tuleb olude järgi pidevalt kohandada.
Võrdne austus erineb võrdsusest ka selles mõttes, et see ei kajastu tingimata konkreetsete rollide jagunemises. Näiteks asjaolu, et naine valmistab pühapäeva pärastlõunal köögis süüa, aga mees vaatab samal ajal televiisorist jalgpalli – või vastupidi –, ei ütle meile veel midagi selle kohta, kas nende vahel valitseb võrdne austus või ei. Isegi kui selline rollijaotus võib näida vägagi traditsiooniline, ei viita see veel sellele, et need rollid oleksid ebavõrdsed – välja arvatud juhul, kui üks partneritest tunneb, et teine sunnib teda antud rolli täitma. Kui inimene hakkab täitma mingit uut rolli, on mõtet võrdsuse teemast rääkida ainult siis, kui isik, kes need uued kohustused enda peale võtab, tunneb end selle tulemusena rohkem inimesena. Ehk teisisõnu, kui isad pühendavad rohkem aega lastele, on nende abikaasad neile muidugi tänulikud selle eest, et neil on üks kohustus vähem. Vanematevahelises suhtes toimub areng aga ainult siis, kui isad tajuvad end tänu lähedasemale kontaktile lastega ka täiuslikumate inimolenditena. Vastasel juhul tegelevad nad lihtsalt hädast välja aitamisega.
Meie suutlikkus käituda oma partneri või lastega spontaanselt võrdse austusega sõltub sellest, millised kogemused ja rollimudelid oleme kaasa võtnud lapsepõlveperest. Kui me ise ei kogenud lapsena võrdselt austavat kohtlemist, võib meil olla raske suhtuda nii teistesse inimestesse. Eriti raske võib see olla neile, keda on välimuse, koostöövõime või hea õppeedukuse pärast ülemäära imetletud. Enamikule inimestele tähendab võime kohelda teisi võrdse austusega igapäevast harjutamist.
2
Lapsed teevad koostööd!
Kui lapsed lakkavad koostööd tegemast, tuleb see kas sellest, et nad on juba liiga kaua liiga palju koostööd teinud, või sellest, et nende isiklikku terviklikkust on kahjustatud. Kunagi pole põhjuseks see, et neil puudub koostöötahe.
Põhikonflikt
Vanimaid kirjalikke dokumente lugedes saame kinnitust, et põhiliseks eksistentsiaalseks dilemmaks on aegade jooksul olnud konflikt üksikisiku ja kollektiivi vahel. Mõnikord on seda nimetatud ka konfliktiks individualismi ja konformismi või identiteedi ja mugandumise vahel. Mina kasutan terminit „konflikt isikliku terviklikkuse ja koostöö vahel“.
Kõik teooriad selle kohta, kuidas lapsi kasvatada, on põhinenud ühel arusaamal sellest konfliktist: lapsed pole potentsiaalselt koostöövalmid, sotsiaalsed või isetud. Seetõttu on olnud täiskasvanute ülesandeks õpetada lastele koostööd, kohanemist ja teistega arvestamist. Vahendid selle eesmärgi saavutamiseks on olnud erinevad, näiteks hakkas 20. sajandi teisel poolel füüsilise vägivalla kasutamine vähenema ja asendus järjest enam dialoogiga.
Uskumust, et lastel puudub koostöövalmidus, ei seatud kahtluse alla kuni üsna viimase ajani. Näiteks sellal, kui mina olin beebi, soovitasid lastearstid kindlat päevakava ja hügieeni ehk süsteemi märklausega „vaikus, puhtus ja reeglipärasus.“ Emad pidid lapsi imetama, vannitama ja magama panema kindlatel kellaaegadel ja teatud ajavahemike tagant. Lastekasvatuse „eksperdid“ väitsid, et juhul, kui vanemad nii ei tee, hakkavad lapsed peagi ise vanemaid kontrollima. Kui ema hakkas mõne nädala või kuu möödudes muret tundma, et tema laps oli viril ja nuttis sageli, oli ekspertidel vastus varnast võtta: nad hoiatasid ema päevakavast kõrvale kaldumisega kaasnevate ohtude eest ning kinnitasid, et nutmine teeb lastele head, sest treenib kopse. Paljude laste õnneks – vähemalt nende õnneks, kes suutsid oma esimesed eluaastad võrdlemisi heas seisundis vastu pidada – ei olnud vanematel südant meie nuttu kaua kuulata. Nad eirasid arstide korraldusi, võtsid meid sülle ja andsid meile süüa ka siis, kui see polnud päevakavas ette nähtud.
Veel teistki seisukohta ei seatud kuni viimase ajani kahtluse alla: olles teadlikud konfliktist, mille põhjustab ühelt poolt laste vajadus säilitada oma isiklik terviklikkus ja teiselt poolt nende soov teha koostööd, väitis valdav osa eksperte, et lapsed on väljas eelkõige enda huvide eest ega tee iseenesest koostööd. Seetõttu peavad vanemad õpetama lastele algusest peale, keda tuleb kuulata.
Pärast neljakümmet aastat intensiivset uurimistööd pereelu kohta ja kahtkümmet aastat nende uurimistulemuste rakendamist ema ja lapse varajastes suhetes, oleme aru saanud, et tegelikult on olukord vastupidine. Kui lapsed saavad valida oma isikliku terviklikkuse ja koostöö vahel – ja seda juhtub nende ning samuti täiskasvanutega pidevalt –, valivad nad üheksal juhul kümnest koostöö. Seega ei ole täiskasvanutel vaja lastele õpetada muganemist ega koostööd. Küll aga vajavad lapsed täiskasvanuid, kes neile õpetaksid, kuidas teistega suheldes ennast terviklikuna hoida.
Täiskasvanutel on kahel põhjusel raske seda probleemi tunnetada. Esiteks, enamasti ei pööra me nendel hetkedel, kui lapsed meiega koostööd teevad, nende käitumisele erilist tähelepanu. Me ärkame alles siis, kui lapsed keelduvad koostööst. Teiseks võib laste koostöövalmidus avalduda väga erineval moel. Enne, kui vaatame neid momente lähemalt, tahaksin selgitada, mida ma üldse mõtlen koostöö all.
Koostöö
Kui ma ütlen, et lapsed teevad koostööd, mõtlen ma sellega, et lapsed kopeerivad või matkivad nende jaoks kõige olulisemaid täiskasvanuid oma lähikonnas – esmalt oma vanemaid, hiljem järk-järgult ka teisi täiskasvanuid, kellega nad lähemalt kokku puutuvad (vt lk 36).
Ema lapsepuhkus on läbi saanud ning pooleaastasel Lilyl on aeg hakata päevahoius käima. Nendel hommikutel, kui ema viib Lily enne tööleminekut päevahoidu, nutab laps ja on nii õnnetu, et miski ei suuda teda lohutada. Kui aga tütre viib päevahoidu isa, näib kõik korras olevat.
Müstika! Kuidas see nii saab olla? Lily vanemad peavad lõputuid jutuajamisi päevahoiu kvaliteedist ja oma erinevatest kasvatusviisidest. Ehk on ema liiga kaitsev? Või pole isa piisavalt hooliv?
Enamasti ei sõltu aga lapse rõõm või kurbus päevahoidu jõudmisel üldse nendest näitajatest. Pigem nutavad sellised lapsed nagu Lily ema juuresolekul sel lihtsal põhjusel, et ema ei ole (täiesti põhjendatult) emotsionaalselt valmis lapsest lahkuma. Ta on ärevil, kurb, närviline või õnnetu, on olnud seda lapse sünnist saadik. Samas on ta neid tundeid alla surunud, kuna pere olukord on selline, et ühel vanemal pole võimalik kauemaks koju jääda.
Isegi СКАЧАТЬ