Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest. Anna Haava

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja teine ahju nurga vahel – põles, ja töötati tulevalgel ning vesteti juttu ja mehed, vast kuskilt kaugemalt väljast, metsast või rannast tulnud, ka veel uudiseid tõid, siis Liisulgi, lapsehoidjal, oli ka lõbus ja vaba olla küll. Ja kui Juhan ka veel koolist oli tulnud ja jutustas Liisule kooliasju, mõnd vempu, ja askeldasid nad kahekesi mõnd mängu või vigurit – siis väike Liis oli lõbusas meeleolus, meeldis talle tareelu küll, samuti ka lapsehoidja amet ning hää meelega ta kiigutas hälli ja kuulas teiste juttu.

      Päeval aga, kui suured inimesed vahest kõik ära, väljas olid ja üksnes Liis tarre jäeti, et vaadaku Manni järgi – siis tõi see talle nii mõnigi kord ka tuska ja kärsitust.

      Sest kui seda last, seda Manni, veel ei olnud, oli ometi tema, Liis, see laps ja kõige väiksem majas. Võeti teda kui kunagi last ka vahest sülle jne. Ning kui väga külm ei olnud õues ega lund ei sadanud, võis ta küllalt ka väljas joosta, kelku vedada, hobuseid vaadata ja kõik.

      Nüüd oli aga enamasti aina Mann see laps ja „Liis, jää nüüd ilusti tarre, kiiguta last, olge kahekesi, meie lähme laute juurde,“ jne. käis ühtelugu nii ema kui ka vanaema ja teistegi käsk. Nii juhtub kord, et Liisuke lapsehoidjana seisab tares hälli kõrval tüdimeeli ja laulab pooltänitades:

      „Äiu, äiu,

      Lase kiiku käia!

      Kelle need tillu jalad on?

      Need on Manni omad jalad…“ jne.

      ja laulu saateks annab ta hällile aina hoogu, et laps ometi kord ka magama jääks! Et tema, Liis, enne pimedat või ükski kord saaks kelguga ukse ees hangest alla lasta!

      Kiik käib otse meeletult üles-alla! Ja Mann, kes alles praegu veel ärksalt äätanud, kaasa laulnud – vaikib nagu ehmudes! Ning siis vaovad ta silmad kinni – kas kangest kiigust või…?

      Liisuke aga oma mõtetetormis ja liumäe-igatsuses ei märkagi, et Mann juba üsna ära unikülas on, vaid kihutab kiiku endiselt ja toetab kogu oma viieaastase raskusega hälli servale, et ise ka vähemalt natuke kiikudagi! „Äiu, äiu!“ tänitab ta laulda ja kiik käib raskes hoos – kuid korraga kärisevad köidikud… Ja maas põrandal on häll kõige Manni ning Liisuga! Kummuli või küljeli või ei tea, kuidas!

      Liis ajab end üles – ei isegi teades, kas hälli kõrvalt või alt – tunneb, et on vist haiget saanud ja nutt tahab tulla!

      Aga siis näeb, et häll on kummuli, põhi püsti, ja last ei ole kuskil! Ja hakkab hälli üles tõstma… Kuid ei saa! Kas on häll liig raske või Liis oma hirmusegaduses ei mõista õieti – ja sellep puhkeb ta valjusti nutma! Ning lendab tare ustki pärani lahti jättes! Summib-jookseb paljajalu läbi tuisukeeriste ning lumelainete üle õue karjalaute poole, kus parajasti loomi söödetakse.

      „Ema! Ema!“ hõikab ta nuttes ja hingeldades juba karjaaia väraval. „Ema! Tule! Laps on nüüd vist surnud… Häll lendas kummuli…“

      Ema heinasülemiga parajasti üle karjaaia minnes pillab heinad sinnasamma maha ja tõttab lennul tare poole! Ent endal tunne, nagu ei jõuaks sammugi edasi! Jalad nagu kasvaksid maa külge – nii pikk tundub tee tareni!

      Häll on kummuli. Laanekivi perenaine tõstab ta ümber – otsib lapse rõivaste vahelt välja.

      Laps on küll väga vaikne – kuid hingab ometi. Ja hingab varsti juba üsna korralikult, kuigi tasa.

      Nii ei olnud Mann surnud, vaid aina magas! Magas küll sügavalt nagu uimaund, mis kestis veel hulk aega.

      Kas oli see ainult kangest kiigust? Või olid inglid lapse viivuks ära unelmate maale kandnud? Kas nägi ta und jumalate kiigust, mis inimlapsi nende maises elus nii mõnigi kord maast taevasse ja taevast alla maha hõljutab, vahest isegi sügava manala ääreni kallutab – ent ometi veatult jälle eluvalgusse tagasi toob. Ei või teada, kuidas tookord Manniga täpselt oli.

      Liis aga Manni ärgates läks rõõmsaks ja pühkis oma nutusilmad kuivaks. Ta oli ju ka tark tüdruk ning mõistis nüüd isegi, et sedasi vallatult kiigutada ei tohi! Mitte millalgi enam nii!

      Juhan, õhtul koolist koju tulnud, muidugi kuulis ka, misuke suur ehmatus kiiguga olnud, Liis isegi jutustas varsti, ning pidasid nad kahekesi selle asja üle aru. Ja küllap ka sellest tuligi, et Liis teisel päeval ema ette astus ja väga tõsised sõnad kõneles:

      „Ema,“ ütles ta, „pange mu parem hobuseid talitama!“ (Hobused nimelt huvitasid Liisu üle kõige) „Ja ma lähen üles lakka, lasen heinu redeli, aitan vett vedada laute juurde ja teen kõik. Sest mina hakkasin alles nüüd nääris kuuet aastat käima ja ei ole kellegi õige lapsehoidja! Mihkel-lellenaine juba ükskord ütles – ja ka Juhan ütleb…“

      Aga kuhu ta ikka pääses! Ei olnud midagi parata. Kõik Laanekivi lapsed põlvest põlve hakkasid juba õige varakult harjendama, hakkasid abiks, käsiliseks ja käskjalaks suurtele inimestele, hoidsid last, käisid karjas ja võtsid aegsasti märku igast tööst. Sest kes laps on Jumalast loodud meeltelt ja mõttelt mõistjaks ja kelle ihuliikmed on terved – see ei kasva kangeks ega tõuse targaks villavakas. Ja Laanekivi „savimägedel“, mis olid rasked harida ja kus lõikus ei anna kunagi nii mitmevõrdset seemet, nagu seda annab mustmuldsem pind, sääl ei olnud ka võimalik, et ühe sellise väikse Manni pärast suured inimesed, olgu oma või kes teine, oleks võinud või tohtinud oma igapäeva tööajast liig palju ära viita ja oma käsi, kes teab kui kaua, kinni hoida. Nii tuli ka Liisul varakult kaasa aidata. Ning aega mängimiseks ja jooksmiseks väljas jäi ju ka temale veel küllalt. Ja ega ta tasuta ei teeninud: isa iga kord, kui rannast või linnast tuli, ikka tõi ta saia ja kõike hääd asja. Ning ema iga kord, kui leiba küpsetas, veeretas virgale tütule Liisule ilusa kaku nagu kuhja ja pani muna silma. Ning kangast luues lubas ta hüva-lapsele ka uue kuuekese või koguni kleidi kududa.

      Nii edenes tali. Ja varstigi mõistis Mann juba omakeeli kõnelda ja laulda, ää-ää ajada, käte ning jalgadega sipelda, omi varbaid suhu pista, tarbe korral kisada – vahest ka jonnidagi! Sest kui sa millalgi ei jonni, siis vahest ei küsitagi sinust, ei tahetagi sind mõista – ei panda sind nagu tähelegi…

      Mõistis Mann päevade edenedes võõraid inimesi, võõraid nägusid juba ka võõristadagi jne.

      Paljutki võib inimene õppida oma esimesel eluaastal, jah, juba oma esimestel elukuudelgi. Aga saunaskäimist – s.t. korralikku vihtlemist saunas – seda see Mann ometi päriselt ära ei õppinud! Mitte kui mitte!

      Ja see ei olnud hää.

      Sest iga õige meie maa inimene, olgu ta vana või laps, käib iga laupäev saunas, vihtleb ja hautab end laval ja karastab külmas, see on vanematelt päritud iidne kord ja komme.

      Mann-laps aga, kes muidu just väga kisapill ei olnud: õppust võttis, korda pidas söögiaegades, uinutundides ja kõiges, mis ema õpetas, Mann, kes ka vett ei kartnud, vaid meelsasti vees sulistas – vihtlemist ta kartis! Alati, kui ta lavaleili kätte viidi, vaidles ta vastu – kõigest väest! Karjus kurjalt!

      Mida aga suurt tähele ei pandud. Sest arvati, et küll tüdruk harjub.

      Aga ükskord, kui Manni jälle vihtlema asuti ja ta jälle suure häälega oma kõige valusamat vastuvaidlust avaldas – korraga jäi ta laval üpris vaiksemaks – vaikis siis üsna, langesid ta liikmed elutuks! Vanaema ning ema oma suures kohkumises ruttu tulid lapsega lavalt alla, panid talle külma vett otsaette ning südame kohta, tegid kõik, mis mõistsid, ning heitunult vaatasid Suur-Mann ning Liis! Kuni ta ometi jälle ellu ärkas.

      Sestsaadik aga ei viidud Manni enam lavaleili kätte ega viheldud СКАЧАТЬ