Wayward Pines. I osa. Blake Crouch

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teie olete Mack?” Ethan kuulis omaenda hääles hirmu ja oletas, et seda kuuleb ka teine mees.

      Ta vihkas ennast selle pärast.

      Vanem mees küünitas ukseklaasi poole, et verandal seisvat võõrast paremini näha.

      “Kuidas saan aidata?”

      “Kas te olete Mack?”

      “Jah.”

      Ethan nihkus lähemale, vanem mees omandas selgemad kontuurid ning Ethan haistis paremini punase veini hapukat lõhna, mida mehe hingeõhk levitas.

      “Kas te tunnete mind?” küsis Ethan.

      “Vabandage?”

      Nüüd asendus pelgus maruvihaga.

      “Kas… te… tunnete… mind? Kas teie tegite minuga niiviisi?”

      “Ma pole teid kunagi varem näinud,” vastas vana mees.

      “Kas nii ongi?” Ethani käed tõmbusid iseenesest rusikasse. “Kas siin linnas elab veel keegi Mack?”

      “Minu teada mitte.” Mack tõukas välisukse lahti ning tegi sammu verandale. “Sõbrake, sa ei näe just hea välja.”

      “Minu enesetunne pole eriti kiita.”

      “Mis teiega juhtus?”

      “Öelge teie mulle, Mack.”

      Majast kostis naise häält: “Kallis, kas kõik on korras?”

      “Jah, Madge, kõik on hästi!” Mack uuris pilguga nooremat meest. “Kas ma võiks teid haiglasse viia? Te olete vigastatud. Teil on vaja…”

      “Ma ei lähe teiega mitte kusagile.”

      “Miks te siis minu majas olete?” torises Mack. “Ma pakkusin teile abi. Te ei soovi seda vastu võtta, hea küll, aga…”

      Mack rääkis edasi, kuid tema sõnu summutas müra, mis tuli Ethani kõhust, nagu sööstaks tema poole kaubarong. Ethani silme ette tekkis üha rohkem musti laike, tal hakkas pea ringi käima. Isegi viite sekundit poleks ta suutnud veel püsti püsida ilma, et ta pea poleks kohe plahvatanud.

      Ethan vaatas Macki, kelle suu ikka veel käis. Kaubarong lähenes mürinal, ühes rütmis julma kolkimisega Ethani peas, ning ta ei saanud oma silmi Macki suult, vana mehe hammastelt – tema ajurakud üritasid seost luua, ning müra, heldeke, müra ja tuikamine…

      Ethan ei tajunud, kuidas ta põlved nõtkuvad.

      Temani ei jõudnud seegi, kuidas ta komberdab, selg ees.

      Ühel sekundil seisis ta verandal.

      Järgmisel sekundil lamas ta rohul.

      Selili maas, tema pea käis valusast prantsatusest ringi.

      Nüüd kummardus Mack tema kohale ja vaatas alla, käed põlvedel, aga tema sõnu summutas rongi mürisemine läbi Ethani pea.

      Ethan oli teadvust kaotamas – ta tundis, et see on vaid sekundite kaugusel – ning ta sooviski seda, soovis valu peatumist, aga…

      Vastused.

      Nad on päris lähedal.

      Nii lähedal.

      Teatud mõttes oli Macki suuga midagi lahti. Tema hammastega. Ethan ei suutnud nende vaatamist lõpetada ja ta ei teadnud miks, aga asi oligi nendes.

      Seletus.

      Vastused kõigele.

      Ja talle sai selgeks – ära enam punnita.

      Ära taha enam nii väga.

      Lõpeta mõtlemine.

      Lihtsalt lase sel tulla.

      Hambad hambad hambadhambadhambadhambadhambadhambad…

      Need polegi hambad.

      Hoopis heledasti läikiv iluvõre, mille ees on tähed

M A C K

      Stallings, tema kõrvalreisija, ei tea, mis tuleb.

      Kolmetunnise sõiduga Boise’ist põhja on selgeks saanud, et Stallingsile meeldib tühja lobiseda, ning seda ta ongi kogu aeg teinud – rääkinud. Ethan lõpetas kuulamise tunni eest, kui ta avastas, et saab täiesti välja lülituda, kui ta toob vaid iga viie minuti tagant kuuldavale “selle peale ma polekski ise tulnud” või “hmm, huvitav”.

      Ethan pöörab ennast, et vestlusse just selline sümboolne panus anda, kui ta Stallingsi poolel, aknast paari meetri kaugusel loeb sõna MACK.

      Ta ei jõua kuidagi reageerida – ta on vaevalt sõna lugenud –, kui juba puruneb Stallingsi aken kildudeks.

      Roolisambast paiskub välja turvapadi, aga see jääb mikrosekundi võrra hiljaks, läheb veidi mööda teise mehe peast, mis prantsatab vastu akent ja teeb selle katki.

      Lincoln Town Cari paremast küljest jääb järele vaid klaasipuru ja mõlgitud metall ning Stallingsi pea saab veoauto radiaatorivõrega otsetabamuse.

      Ethan tunneb veoautomootori soojust, kui see autot sasib.

      Bensiini ja pidurivedeliku äkilist lehka.

      Verd on igal pool – see niriseb mööda mõranenud tuuleklaasi sisekülge, armatuurlaud on seda täis pritsitud, verd valgub Stallingsi laibast veelgi.

      Enne kui ta teadvuse kaotab, libiseb Town Car põigiti üle ristmiku, veoauto tõukab seda liivakivist maja juurde. Majaga sama põiktänava ääres on telefoniputka.

      2. PEATÜKK

      Naine naeratas talle. Vähemasti ta arvas, et see on kellegi kenade hammastega suu, ehkki topeltnägemine ei lasknud selles kindel olla. Naine kummardus veidi lähemale, kaks pead sulasid kokku ja näojooned selginesid piisavalt, et mees taipaks, kui kaunis ta on. Naise lühikeste varrukatega kittel oli valge, nööbid ulatusid seeliku alguseni. Seelik lõppes põlvedest veidi kõrgemal.

      Naine kordas muudkui tema nime.

      “Mr Burke? Mr Burke, kas te kuulete mind? Mr Burke?”

      Peavalu oli kadunud.

      Ta hingas aeglaselt ja sügavalt sisse, kuni valu ribides seda enam ei lubanud.

      “Kas teil on ikka vasemal pool ebamugav?” Ethan krimpsutas õe küsimuse peale nägu.

      “Ebamugav.” Ta oigas läbi naeru. “Jah, mul on ebamugav. Muidugi, võib ka nii ütelda.”

      “Ma annan valu vastu midagi veidi tugevamat, kui soovite.”

      “Arvan, et saan hakkama.”

      “Hea küll, aga ärge kangelast mängige, mr Burke. Kui ma saan teie olemist mugavamaks teha, siis ütelge. Olen teie teenistuses. Muide, minu nimi on Pam.”

СКАЧАТЬ