Wayward Pines. I osa. Blake Crouch

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hakkab sul jube kahju,” ütles Ethan ning läks mööda koridori trepi poole.

# # #

      Apteegis, mis asus Main Streeti ja 6. tänava nurgal, võttis Ethan riiulilt pudeli aspiriini ja läks sellega kassasse.

      “Ma ei saa maksta,” ütles ta aspiriini letile asetades. “Aga ma luban, et olen kolmekümne minuti pärast koos rahaga tagasi. See on pikk lugu, aga mul on vastik peavalu ning ma pean kohe midagi sisse võtma.”

      Valges kitlis apteeker luges parajasti retsepti alusel tablette plastalusele. Ta langetas lõua ning vaatas Ethanit üle kandiliste hõbedases raamis prillide.

      “Mida te täpselt minust tahate?”

      Apteeker oli kiilanev mees neljakümnendate eluaastate alguses. Kahvatu. Kõhn. Suurte pruunide silmadega, mis paistsid läbi paksude prilliklaaside veelgi suuremad.

      “Abi. Mul on… tõesti valus.”

      “Siis minge haiglasse. Siin on apteek, mitte laenuühistu.”

      Ethanit kimbutas topeltnägemine ning ta tundis, kuidas jube tuikamine tema kuklasse tagasi poeb, kusjuures iga tukse saatis piki tema selgroogu halvavat valu.

      Ta ei mäletanud, kuidas ta apteegist välja sai.

      Järgmisena tabas ta end komberdamas mööda Main Streeti kõnniteed.

      Iga minutiga tundis ta end üha halvemini ning oleks äärepealt isegi haiglasse tagasi läinud. See, mida ta päriselt vajas, oli hoopis veidike Advili – midagi, mis valu vähemaks võtaks, nii et ta end taas inimesena tunneks.

      Ethan peatus järgmisel teeristil ning nuputas, kuhu poole jääb šerifijaoskond, kui talle midagi pähe turgatas. Ta pistis käe pintsaku sissetaskusse, võttis sealt välja pabeririba ja harutas selle lahti.

604 1st Ave

      Ta oli kahevahel. Koputada võhivõõra inimese uksele ja küsida ravimit? Teisest küljest ei tahtnud Ethan enam haiglasse oma jalga tõsta ning šerifijaoskonda ei saanud ta sellise õudse peavalu käes vaeveldes samuti minna. Ta kavatses jaoskonnas teatud isikutele peapesu teha, ning tavaliselt läks see paremini siis, kui teda ei vallanud parajasti soov end kusagil pimedas kägarasse tõmmata.

      Mis selle naise nimi oligi?

      Õigus jah – Beverly.

      Arvatavasti sulges naine öösel kõrtsi uksed, mis tähendas, et suure tõenäosusega on ta nüüd kodus. Kurat ja põrgu, ta ju ise pakkus. Ethan astuks lihtsalt läbi ja laenaks mõne tableti, mis aitaks peavalu alla suruda, enne kui ta šerifi juurde läheb.

      Ethan ületas tänava ning liikus mööda Main Streeti, kuni ta jõudis 9. tänavani ning suundus sealt ümber kvartali kõndides itta.

      Tänavad ristusid Main Streetiga.

      Avenüüd kulgesid peatänavaga paralleelselt.

      Mees oletas, et tal on kõndida umbes seitse kvartalit.

      Pärast kolmandat kvartalit tundis Ethan, kuidas jalad on vermes, kuid ta ei jäänud seisma. Valus oli küll, aga vähemasti oli see huugavale peale vahelduseks.

      5. ja 4. avenüü vahel võttis kool enda alla terve kvartali. Ethan luukas piki võrkaeda, mis ümbritses kooli mänguväljakut.

      Kaheksa- ja üheksa-aastastel oli vahetund ning nad mängisid kullimängu, mille puhul need, keda oli tabatud, pidid paigale tarduma. Blondide patsidega tüdruk ajas taga kõiki, keda sai, nii et tellismajade vahelt kostis laste kriiskamist.

      Ethan jälgis nende mängu, püüdes mitte mõelda verele, mis tema kingadesse kogunes. Juba oligi varvaste vahelt külm.

      Blondide patsidega tüdruk peatus järsku keset laste rühma ja jõllitas Ethanit.

      Mõnda aega jätkasid teised lapsed jooksmist ja karjumist, ent järk-järgult peatusid nemadki. Lapsed taipasid kõigepealt, et neid ei aeta enam taga, ning märkasid alles siis, mis oli patsidega tüdruku tähelepanu kõrvale juhtinud.

      Ükshaaval pöördusid lapsed ringi ja jäid Ethanit vahtima – mees oleks võinud vanduda, et laste tuimad ilmed varjasid hädavaevu nende vaenulikkust.

      Ethan naeratas valu trotsides ja viipas kergelt.

      “Tere, lapsed.”

      Mitte keegi lastest ei lehvitanud vastu ega reageerinud muulgi moel. Nad seisid paigale tardunult nagu kujukesed, üksnes nende pead pöördusid, kui jälgisid Ethanit võimla nurga taha kadumas.

      “Väiksed värdjad,” pomises Ethan endamisi, kui kostis taas laste naeru ja karjeid ning mäng jätkus.

      Teisel pool 4. avenüüd lisas Ethan sammu. Ehkki ta jalad valutasid ägedamini, talus ta seda mõttega: Ürita pärale jõuda. Kannata ära ja jõua pärale.

      Pärast 3. avenüüd ta juba sörkis, hoolimata sellest, et ribid olid hakanud jälle valutama. Ta möödus mitmetest väsinud ilmega majadest. Wayward Pinesi varjupool? oli ta hämmingus. Kas säärasel linnal võib olla oma halb külg?

      Mees seisatas 1. avenüül.

      Asfaltteest oli saanud jalgrada – kruus oli ammu ära uhutud ning pinnas suurte lohkudega. Kõnniteed polnud, jalgrajale ei järgnenud ühtegi tänavat. Ta oli Wayward Pinesi idaserval ning koos seda tänavat palistavate majadega lõppes järsult ka tsivilisatsioon. Järsk mändidega künkakülg ronis paarsada meetrit, enne kui läks üle ringahelikuks, mis linna ümbritses.

      Ethan liipas tühja jalgraja keskele.

      Ta kuulis linde metsas siristamas, aga ei midagi muud. Ta oli täielikult isoleeritud vähimastki saginast, mida võis leiduda Wayward Pinesi südalinnas.

      Ethan möödus postkastidest, mille numbrid algasid juba 500-ga. Lohutust tõi teadmine, et Beverly elab naaberkvartalis.

      Mees tundis, kuidas uimasus temast taas leebete lainetena üle käis.

      Järgmine risttee oli täiesti tühi.

      Väljas polnud hingelistki.

      Mäelt laskuv soe tuul paiskas üle tänava väikseid tolmukeeriseid.

      Seal see oligi – 604, teine maja paremalt. Ethan nägi seda väikse terasplaadi järgi, mis oli kruvitud täielikult roostetanud postkasti külge, kus haigutasid sakiliste servadega augud. Postkasti seest kostis tasast sirtsumist, ning hetkeks jõudis ta mõelda, kas ka seal on kõlar, kuni ta märkas sees pesitseva linnu tiiba.

      Ethan vaatas maja.

      Tõenäoliselt oli see kunagi olnud nägus kahekorruseline viktoriaanlik elamu koos püstaka viilkatuse, veranda ja kiigega. Arvatavasti kulges elamu ukseni kividest laotud rada, mis viis läbi eesõue.

      Värv oli maja seintelt ammu maha koorunud. Juba tänavalt märkas Ethan, et värvist polnud enam laikugi järel. Maja sõrestikule kinnitatud lauad olid päikese käes peaaegu valgeks pleekinud ning enamik neist olid täiesti pehkinud. Aknaklaasidest polnud kildugi järel.

      Ethan võttis taskust õhtusöögiarve ning kontrollis aadressi. Käekiri oli selge – 604 1st Ave –, aga võib-olla oli Beverly numbrid sassi ajanud või kirjutanud “Ave” “St” asemel.

      Ethan СКАЧАТЬ