Wilhelm Meisteri rännuaastad. Johann Wolfgang von Goethe

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ laskis, nagu seda just mängus ette tuli, ja kes kiiresti Felixi poolehoiu võitis. Ja ma märkasin juba mitmesugustest väljendustest, et mu poeg oli valinud selle poisikese endale mänguseltsiliseks eelseisvale teekonnale. Poisikest tuntakse ümbruskonnas, sallitakse teda ta reipuse tõttu kõikjal ja ta võtab juhuse korral vastu ka armuande. Mulle ta aga ei meeldinud ja ma palusin majaisandat, et ta poisi minema saadaks. See sündiski, kuid Felix oli sellepärast pahur ja meil oli väike stseen.

      Sel puhul tegin meeldiva avastuse. Kabeli ehk saali nurgas leidus kast kividega, mille Felix, kes meie mäestikurännakust peale elavat huvi tundis kivimite vastu, agaralt välja tõmbas ja läbi tuhnis. Seal oli ilusaid, silmahakkavaid kive. Meie võõrustaja ütles, et laps võib endale valida, milliseid aga tahab. Need kivimid olevat üle jäänud suurest hulgast, mille keegi sõber hiljuti siit minema oli saatnud. Ta nimetas saatjat Montaniks, ja sa võid arvata, kuidas ma rõõmustasin, kuuldes seda nime, mille all reisib üks meie paremaid sõpru, kellele me nii mõndagi võlgneme. Kuna ma aja ja üksikasjade järele pärisin, võin loota, et teda peatselt oma rännakul kohtan.

      Teade, et Montan viibib läheduses, tegi Wilhelmi järelemõtlikuks. Ta otsustas, et ei või jätta ainult juhuse hooleks jällenägemist nii kalli sõbraga, ja päris sellepärast oma võõrustajalt, kas ehk pole teada, millist teed see rändur läks. Kellelgi polnud sellest lähemaid teateid, ja Wilhelm kavatses juba oma rännakut esialgse kava kohaselt jätkata, kui Felix hüüdis:

      «Kui isa poleks nii isemeelne, küllap me Montani juba leiaksime.»

      «Mis viisil?» küsis Wilhelm.

      Felix vastas:

      «Väike Fitz ütles eile, et tema jõuaks sellele härrale, kellel ilusaid kive kaasas on ja kes nendest ka palju teab, küll jälile.»

      Pärast mõningat vaidlust otsustas Wilhelm lõpuks väikese teejuhiga katsetada ja seejuures kahtlast poisikest seda terasemalt silmas pidada. Viimane leiti peagi, ja kuulda saades, mis ees seisab, tõi ta kapsa nuiad ja ronirauad ning tubli vasara koos kotikesega ja jooksis oma mäekaevuri mundris reipalt ees.

      Uuesti viis tee kõrvale, mäkke. Lapsed karglesid koos kaljult kaljule, üle kivide ja kändude, üle ojastveest, ja Fitz rühkis, ilma et jalgrada ees oleks olnud, kiiresti ülespoole, pea paremale, pea vasakule piiludes. Kuna Wilhelm ja eriti pakkidega koormatud kandja nii ruttu järgneda ei suutnud, siis käisid poisikesed seda teed mitu korda edasi-tagasi, laulsid ja vilistasid. Paari tundmatu puu välimus äratas Felixi tähelepanu, kes nüüd esmakordselt tutvust tegi leht- ja seedermänniga ning keda võlusid imetaolised entsiaanid. Ja nii ei tulnud vaevalisel rännakul ühest kohast teise jutuainest puudu.

      Korraga jäi väike Fitz seisma ja kuulatas. Ta viipas teisi lähemale.

      «Kuulete koppimist?» küsis ta. «Nii kõlab vasar, mis vastu kaljut lööb.»

      «Kuuleme,» vastasid teised.

      «See on Montan!» ütles poiss, «või siis keegi, kes võib meile temast teateid anda.»

      Aeg-ajalt korduva kaja suunas minnes jõudsid nad metsalagendikule ja nägid üle kõige esile kerkivat järsku, kõrget, paljast kaljut, mis isegi kõrged metsad sügavale alla jättis. Kaljutipul silmasid nad inimest. Too oli liiga kõrgel, et teda ära oleks võinud tunda. Otsemaid hakkasid lapsed mööda äkilisi radu üles ronima. Wilhelm järgnes neile teatava vaevaga, koguni riskides: sest see, kes esimesena mööda kaljut üles ronib, astub alati kindlamini, kuna ta selleks endale võimalusi otsib; see, kes talle järgneb, näeb ainult kohta, kuhu eelkäija on jõudnud, kuid ei näe, kuidas. Lapsed jõudsid peagi kaljutippu, ja Wilhelm kuulis valju rõõmukisa.

      «See on Jarno!» hüüdis Felix isale vastu, ja Jarno astus sedamaid ühe äkilise koha servale, ulatas oma sõbrale käe ning tõmbas ta üles. Vaimustusega kaelustasid ja tervitasid nad teineteist jumala vaba taeva all.

      Vaevalt olid nad aga teineteise lahti lasknud, kui Wilhelmi pea pööritama hakkas, mitte niivõrd enese pärast, kuivõrd sellest, et ta nägi lapsi tohutu sügavuse juures kaljutipul seismas. Jarno märkas seda ja käskis kõiki otsekohe istuda.

      «Pole midagi loomulikumat,» seletas ta, «kui et meil paneb pea pööritama võimas vaatepilt, mille ees seisame ootamatult, tundes sealjuures oma väiksust ja suurust. Aga üldse pole ju ühtki ehtsat naudingut ilma esialgse peapöörituseta.»

      «Kas siis need seal all on need suured mäed, millest me üle tulime?» küsis Felix. «Kui väikesed nad näivad! Ja siin,» jätkas ta, murdes tükikese kivimit kaljutipust, «on juba jälle see kassikuld; küllap seda leidub kõikjal?»

      «Igal pool,» vastas Jarno, «ja kuna sa selliste asjade järele küsid, siis võta teadmiseks, et sa praegu kõige vanemas mäestikus, selle maailma ühel kõige esimesel kivimil istud.»

      «Kas siis maailma pole loodud korraga?» küsis Felix. «Vaevalt küll,» vastas Montan. «Hea töö nõuab hea aja.»

      «Seal all on niisiis jälle teine kivim, ja taamal jälle ja ikka jälle teine!» ütles Felix, näidates lähematelt mägedelt kaugmatele ja alla tasandikule.

      Oli väga ilus ilm ja Jarno laskis neil hunnitut väljavaadet üksikasjaliselt nautida. Siin-seal leidus veel selle kaljutipuga sarnanevaid, millel nemad viibisid. Üks keskmäestik näis esile rühkivat, kuid ei saavutanud veel kaugeltki seda kõrgust. Kaugemal läks ta üha lamedamaks; kuid taas tulid nähtavale kummaliselt ettetungivad kaljuturjad. Lõpuks nähti kauguses ka järvi, jõgesid, ja viljarikas maastik näis laiali laotuvat otsekui mari. Kui pilk sellistest kaugustest taas tagasi tõmbus, langes ta kohutavaisse sügavustesse, kus kohisesid kosed, labürinditaoliselt üksteises kinni olles.

      Felix ei väsinud küsimast ja Jarno oli küllalt vastutulelik talle igale küsimusele vastust andma, kusjuures Wilhelm siiski tähele pani, et õpetaja-kostja sugugi mitte tõest ja siirusest kinni ei pidanud. Sellepärast ütles oma sõbrale, kui kärsitud lapsed pisut kaugemale ronisid:

      «Sa ei rääkinud lapsega neist asjadest nii, nagu räägid neist enesega.»

      «Küll on sul aga nõue,» kostis Janno. «Ei räägita ju isegi enesega alati nii, nagu mõeldakse, ja meie kohus on – öelda teistele ainult seda, mida nad vastu võtta suudavad. Inimene ei mõista midagi muud kui seda, mis talle kohane on. Lapsi oleviku küljes hoida, anda nendele mõni nimetus, mõni märgis, see on parim, mis me teha võime. Nad küsivad niikuinii liiga vara põhjuste järele.»

      «Seda ei saa neile pahaks panna,» sõnas Wilhelm. «Esemete mitmekesisus ajab igaühe segadusse ja palju mugavam on kähku küsida «kust ja kuhu?», selle asemel et neid ise mõistatada.»

      «Ja siiski võib lastega saamisest ja otstarbest ainult pinnapealselt rääkida, kuna lapsed esemeid ainult pinnapealselt näevad,» ütles Jarno.

      «Enamik inimesi jääb eluksajaks selliseks,» lausus Wilhelm, «ega saavuta oma arengus toda hunnitut järku, milles meile kõik arusaadav näib labasena ja albina.»

      «Seda võib küll hunnituks nimetada,» ütles Jarno, «sest ta on just poolel teel ahastuse ja jumaldamise vahel.»

      «Jäägem oma jutuga poisi juurde, kes mulle kõikidest kõige lähem on,» jätkas Wilhelm. «Tema leidis nüüd korraga rõõmu kividest, sestpeale kui me reisil oleme. Kas ei saaks sa mulle niipalju seletada, et ma ta pärimisi, vähemalt esialgu, rahuldada võiksin?»

      «See ei lähe,» vastas Jarno. «Igas uues ringis peab eelkõige otsekui laps peale algama, asja vastu kirglikku huvi tundma, esmalt koorukese üle rõõmustama, kuni osaks saab õnn СКАЧАТЬ