Mees, kes teadis ussisõnu. Andrus Kivirähk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ anna jah,” kostis onu Vootele. “Meeme ei tee kunagi midagi ilmaasjata. Kui ta sõrmuse sulle andis, ju oli siis niimoodi tarvis. Mina ei saa praegu tema plaanist küll aru, aga see ei tähenda midagi. Küll kunagi kõik selgeks saab. Lähme nüüd koju.”

      “Lähme jah,” olin mina nõus ja tundsin, kui unine ma olen. Onu Vootele tõstis mu hundi selga ning me läksime läbi öise metsa koju. Selja taha jäid kustunud lõke ning meri, mida mitte keegi enam ei valvanud.

      2

      Tegelikult sündisin ma külas, mitte metsas. Minu isa oli see, kes otsustas külla kolida. Kõik ju kolisid, või peaaegu kõik, ja minu vanemad olid ühed viimaste hulgas. Küllap ema pärast, sest temale ei meeldinud külaelu, teda ei huvitanud viljakasvatus ning ta ei söönud iialgi leiba.

      “See on solk,” ütles ta mulle alati. “Tead, Leemet, mina ei usu, et see üldse kellelegi maitseb. Lihtsalt üks eputamine on see leivasöömine. Tahetakse kole peened välja näha ja võõramaalaste moodi elada. Hea küpse põdrakints on hoopis teine asi. Tule aga tule nüüd sööma, kallis laps! Kelle jaoks ma need kintsud siis küpsetasin?”

      Isa oli ilmselt teist meelt. Tema tahtis olla uue aja inimene ja uue aja inimene pidi elama külas, lageda taeva ning päikese all, mitte hämaras metsas. Ta pidi kasvatama rukist, töötama terve suve nagu mingi räpane sipelgas, selleks et saaks sügisel tähtsa näoga leiba kugistada ja olla sedasi võõramaalaste sarnane. Uue aja inimesel pidi olema kodus sirp, millega ta sügisel küürakil maas vilja lõikas; tal pidi olema käsikivi, millega ta ähkides ja puhkides terasid jahvatas. Onu Vootele jutustas mulle, kuidas mu isa – veel alles metsas elades – ärritusest ja kadedusest peaaegu lõhki pidi minema, kui ta mõtles sellele, millist huvitavat elu naudivad külainimesed ja missuguseid põnevaid riistu neil on.

      “Me peame kiiresti külla kolima!” oli ta karjunud. “Elu libiseb meist muidu mööda! Tänapäeval elavad kõik normaalsed inimesed lageda taeva all, mitte võsas! Ka mina tahan künda ja külvata, nagu seda tehakse kõikjal arenenud maailmas! Mille poolest mina kehvem olen? Ma ei taha elada nagu kerjus! Vaadake ometi raudmehi ja munkasid – kohe näha, et nad on meist oma arengus sada aastat ees! Me peame kõigest jõust pingutama, et neile järele jõuda!”

      Ja ta viiski ema külasse elama; nad ehitasid endale väikese tare ja mu isa õppis kündma ja külvama ning sai endale sirbi ja käsikivi. Ta hakkas käima kirikus ja õppima saksa keelt, et mõista raudmeeste kõnet ja nende käest veelgi vahvamaid ja moodsamaid vigureid üle lüüa. Ta sõi leiba ja kiitis suud matsutades selle headust ning kui ta õppis veel selgeks odrakördi keetmise, polnud tema vaimustusel ja uhkusel enam üldse otsa ega äärt.

      “See mekkis nagu okse,” tunnistas mulle ema, aga isa sõi odrakörti kolm korda päevas, krimpsutas küll väheke nägu, kuid väitis, et see on iseäranis hõrk roog, mida peab lihtsalt oskama süüa. “Mitte nagu meie lihakäntsakad, mida iga loll mõistab õgida, vaid peenema maitsmismeelega inimesele kohane euroopalik toit!” rääkis ta. “Mitte liiga rammus, mitte liiga rasvane, vaid selline õhuline ja kerge. Aga toitev! Kuningate roog!”

      Kui sündisin mina, nõudis isa, et mind söödetaks ainult odrakördiga, sest tema laps “peab saama parimat”. Ka muretses ta mulle väikese sirbi, et ma kohe, kui jalad kannavad, saaksin koos temaga põllule küürutama minna. “Sirp on muidugi kallis asi ja võiks arvata, et titele pole mõtet seda pihku anda, aga mina pole sellise suhtumisega nõus. Meie laps peab juba maast-madalast harjuma moodsate tööriistadega,” kõneles ta uhkelt. “Tulevikus ilma sirbita ei saa, las siis õpib kohe rukkilõikamise suurt kunsti!”

      Kõike seda on mulle jutustanud onu Vootele. Mina ju oma isa ei mäleta. Ning emale ei meeldinud temast kõnelda, ta muutus siis alati nii kohmetuks ja tegi teist juttu. Kindlasti pidas ta end lõpuni isa surmas süüdlaseks, ja eks ta oligi seda. Emal oli külas igav; ta ei hoolinud põllutööst ja sel ajal kui isa tähtsalt kündmas käis, luusis ema mööda vanu tuttavaid metsi ja tutvus ühe karuga. Mis edasi sai, on vist täiesti selge, see on nii tavaline lugu. Vaid vähesed naised suudavad vastu panna karule, nood on ju nii suured, pehmed, abitud ja karvased. Peale selle on nad sündinud võrgutajad, kellele inimnaised liiati hirmsasti meeldivad, nii et nad ei jäta kasutamata ühtegi võimalust mõnele naisele ligi trügida ja talle kõrva mõmiseda. Vanasti, kui suurem osa meie rahvast veel metsas elas, tuli alalõpmata ette, et karudest said naiste armsamad, kuni mees lõpuks paarikesele peale sattus ja pruuni eluka minema kihutas.

      Karu hakkas meil külas käima, ikka sel ajal kui isa põllul rühmas. Ta oli väga sõbralik loom – minu õde Salme, kes on minust viis aastat vanem, mäletab teda ja on mulle rääkinud, et karu tõi talle alati mett. Nagu kõik karud tollal, mõistis ka see ott pisut kõnelda, sest karud on loomadest nutikaimad, kui muidugi kõrvale jätta ussid, inimeste vennad. Karud ei rääkinud küll palju ja nende jutt polnud eriti arukas – kuid mida tarka peabki kõnelema üks armuke? Igapäevasemad asjad sai igatahes kenasti aetud.

      Praeguseks on muidugi kõik muutunud. Paar korda allikalt vett tuues olen ma karusid märganud ja neile paar tervitussõna hüüdnud. Nad vahivad mind rumala näoga ning kargavad raginal põõsasse. Kogu see kultuurikiht, mille nad pikkade sajandite jooksul omandasid, suheldes inimeste ja ussidega, on üürikese ajaga maha koorunud ning karudest on saanud tavalised loomad. Nagu meist endistki. Kes oskab peale minu veel ussisõnu? Maailm on alla käinud ja isegi allikavesi maitseb mõrult.

      Aga jäägu see. Siis, minu lapsepõlves, suutsid karud veel inimestega mõtteid vahetada. Me ei olnud küll kunagi sõbrad, selleks pidasime karusid endist ikkagi liialt alamaks. Lõppude lõpuks olime ju meie need, kes mesikäppi lihvisid ja ürgsest rumalusest kõrvupidi välja sikutasid. Nad olid omal kombel inimeste õpilased, sellest ka meie üleolek. Lisaks muidugi karude himurus ja see arusaamatu külgetõmme, mida tundsid nende vastu meie naised. Seetõttu vaatas iga mees karu kerge kahtlusega – ega see paks karvane armukott ometi minu naisega… Liiga tihti leiti oma sängist karu karvu.

      Minu isal aga läks veelgi halvemini. Ta ei leidnud sängist mitte ainult karu karvu, ta leidis sealt terve karu. Iseenesest poleks sellest midagi hullu olnud – ta oleks pidanud vaid karule vägevasti peale sisistama ning teolt tabatud mesikäpp lidunuks metsa poole, kõrvad ludus. Aga isa oli hakanud ussisõnu unustama, sest külas polnud neid tarvis, pealegi ei pidanud ta neist eriti, arvates, et sirp ja käsikivi teenivad teda sootuks paremini. Seepärast pobises ta oma voodis karu nähes hoopis midagi saksa keeles, mispeale arusaamatutest sõnadest segadusse sattunud ning teolt tabamise tõttu erutunud karu tal pea otsast hammustas.

      Loomulikult kahetses ta seda otsekohe, sest karu pole üldiselt verejanuline loom, erinevalt näiteks hundist, kes tõesti üksnes ussisõnade mõjul inimest teenib, teda oma seljas kannab ning ennast lüpsta lubab. Hunt on tõepoolest kaunikesti ohtlik koduloom, kuid kuna maitsvamat piima pole metsas mitte kellelgi, lepitakse tema pahurusega, seda enam, et ussisõnad muudavad ta vaguraks kui tihase. Aga karu on ikkagi mõistusega olend. Isa tapnud mesikäpp oli meeleheitel ja kuna mõrv oli toime pandud kiimahoos, karistas ta end sealsamas ja hammustas enesel riista küljest.

      Siis põletasid ema ja kohitsetud karu isa surnukeha ning karu põgenes sügavale metsa, kinnitades emale, et nad ei kohtu enam eal. Ilmselt oli see emale sobiv lahendus, sest nagu öeldud, tundis ta ennast kohutavalt süüdi ning tema armastus karu vastu sai järsu otsa. Terve oma edasise elu ei sallinud ta karusid, sisistas kohe, kui neid märkas, ja sundis sel kombel oma teelt taanduma. See tema viha tõi meie perekonnale hiljem veel palju segadust ning tülisid kaasa, kuid sellest kõnelen ma hiljem, siis kui on õige aeg.

      Pärast isa surma ei näinud ema enam mingit põhjust külasse edasi jääda, riputas minu endale selga, võttis mu õe käekõrvale ja kolis tagasi metsa. Seal elas endiselt tema vend, minu onu Vootele, kes meid oma hoole alla võttis, aitas meil onni ehitada ning kinkis kaks noort hunti, et СКАЧАТЬ