Mees, kes teadis ussisõnu. Andrus Kivirähk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ proovinud, aga see pole see,” ohkas karu, kes nagu karud ikka, polnud võimeline solvuma. Aga ta tatsas siiski veidi maad eemale, et seal koon taas puulatvade poole tõsta.

      Me olime vist karuga liialt valjuhäälselt sosistanud ning minu õde Salme laskus puu otsast alla. “Kuhu sa lähed?” kuulsin ma korraga ema häält ja pöörasin ringi. Oma ehmatuseks märkasin, et paljas Salme seisab juba puu all, meist üldse mitte kaugel.

      “Ma kuulsin mingit häält,” ütles Salme, kahtlustav nägu ees. “Mulle tundub, et siin on keegi.”

      Ta vahtis puude vahele ja meie Pärtliga litsusime end nii sügavale samblasse, kui suutsime. Ära roomata me enam ei saanud, seda oleks Salme kohe märganud, aga ka paigalejäämine polnud ohutu – tänu täiskuule oli metsa all väga valge. Salmel pruukis vaid paar sammu astuda ning ta oleks meid otsekohe avastanud, ja parajasti ta just valmistuski neid samme astuma.

      Ma tundsin kuklas külma higi, sest ma ei osanud arvatagi, milline karistus ootab salajasele vihtlemispeole tunginud poisikesi. Naised oleksid kindlasti hirmus vihased, et me neid piilumas käisime. Vaevalt muidugi, et ema mulle mingit suurt kurja lubaks teha, kuid häbi oleks ikkagi.

      Oleksime tahtnud muttidena maa alla kaevuda, aga seda võimet pole inimestele kahjuks antud, ei aita siin isegi ussisõnad.

      Salme astus kaks sammu ja oleks järgmisel hetkel meid kindlasti leidnud, kui korraga keegi õrna häälekesega hõikas:

      “Salme!”

      Loogiline olnuks, et Salme nüüd kiljatab ning ehk isegi appi hüüdma hakkab. Aga ta ei teinud midagi säärast. Selle asemel pomises ta mingi häbeliku rahuloluga:

      “See oled sina, Mõmmi. Mis sa siin teed, siin ei tohi olla.”

      Meie tuttav karu tuli võsast välja.

      “Salme, sa oled nii kaunis!” õhkas ta. “Istusin siin ega saanud sinult pilku. Palju ilusaid naisi on seal puude otsas, kuid sina oled kõige kenam.”

      “Mõmmi, pole ilus niimoodi salaja vahtida!” noomis Salme, varjates kätega oma paljast keha. Ta polnud põrmugi kuri. Kujutasin ette, kui teistmoodi kõnelnuks ta minu ja Pärtliga. See oli isegi solvav, oma venna oleks ta kindlasti armutult läbi praganud, aga mingi suvalise karuga räägib nii hellal ja lahkel häälel, nagu oleks see ta kõige kallim sõber. Päts tuli päris Salme juurde ja lakkus ta paljaid jalgu.

      “Ära tee, ema on seal üleval,” sosistas Salme. “Ma pean ka tagasi ronima. Teinekord näeme.”

      “Mina jään siia puu alla hommikuni,” mõmises karu. “Luba, et ma imetlen su ilu!”

      “Rumal,” ütles Salme õrnalt ja silitas karu pead. Siis lippas ta tagasi oma puu juurde ja ronis üles.

      “Kes seal oli?” küsis ema.

      “Ei kedagi,” vastas mu õde. Ta võttis viha ja asus end uuesti vihtlema, aga nüüd juba hoopis teistmoodi kui varem. Nüüd ei kümmelnud ta enam niisama kuukiirtes, nüüd esines ta all padrikus luuravale Mõmmile, näidates talle edevalt kordamööda kõiki oma kaunidusi.

      “Lähme koju,” ütlesin mina, pahane korraga nii õe kui karu peale.

      10

      Ma olin Salmes tõesti pettunud ja oleksin hea meelega emale ära rääkinud, et õde karuga tiiba ripsutab. Ma ei saanud seda aga teha, sest ema oleks kohe teada tahtnud, kus ma Salmet karu seltsis nägin, ja siis oleksin ma pidanud talle ära rääkima, et käisin piilumas kuuvalgel vihtlevaid naisi. See polnud võimalik.

      Nii ma siis teadsin küll õe saladust, kuid pidin seda vastu tahtmist endale hoidma. Isegi Salmele ei võinud ma midagi mürgist nähvata, kuna temagi ei tohtinud ju aimata, et ma olin sel ööl metsas ja nägin kõike pealt. See oli ebameeldiv.

      Eriti piinlikuks tegi kogu loo see, et ka Pärtel oli näinud minu õde koos karuga ning uuris nüüd minu käest pidevalt: “Kuule, kas nad käivad?” Ta ei teinud seda küll minu kiusamiseks, vaid tavalisest, lihtsameelsest huvist, aga mulle mõjus see ikkagi ärritavalt. See, et Salme karuga tegemist tegi, oli isegi piisavalt häbiväärne – pidi siis veel terve ilm seda teadma! Karu ja Salme vaheline suhe oli meie pere siseasi! Nõudsin, et Pärtel kellelegi ei räägiks, mida me kuuvalgel ööl metsas nägime, aga ma polnud sugugi kindel, et ta oma lubadust peab.

      Ma ju teadsin omast käest, kui raske see on. Avastatud saladus keerles mul kõhus ning lausa trügis keelele – sest mis mõtet on midagi välja nuhkida, kui sa oma teadmisega kelkida ei või! Asi polnud ainult karus ja Salmes, me olime ju tol ööl näinud veel palju säärast, mis polnud mõeldud meie silmadele. Kohtudes hiljem mõne Salme sõbrannaga, hakkas mu pea võidurõõmust ja üleolekust lausa pööritama – seal ta istus ja suhtus minusse kui tüütusse poisikesse, aga ometi olin ma näinud tema tisse ja peput! Kui ta seda vaid teaks! Aga ma pidin oma uurimistulemused maha vaikima ja üksnes muigasin veidralt, kui Salme sõbrannad minu poole pöördusid.

      “Mis sa naerad?” küsisid nad pahaselt, aga mina ei vastanud midagi, väänasin meeleheitliku pingutusega suu sirgeks ja jooksin minema, et mitte reeta oma salajasi teadmisi tisside ja tagumike kohta.

      Ainus, kellele ma kõigest ausalt rääkida julgesin, oli Ints. Aga temas jällegi ei äratanud minu uudised mingit huvi ega imetlust. Rästiku jaoks olid inimene ja karu üsna sarnased olevused ning ta ei näinud mingit põhjust, miks ei võiks nad omavahel semmida. Ning ka Salme sõbrannade varjatud ilu kohta ei osanud Ints midagi arvata. See on muidugi ka üsna loomulik, kuna pika sileda köiega sarnanev madu ei ole iialgi võimeline mõistma rindade ja pepude otstarvet. Seepärast kuulas Ints minu jutustust üsna ükskõikselt ja ütles, et jah, ta on kõike seda juba näinud ning selles pole midagi erilist.

      Olin endale lubanud, et hakkan sagedamini Hiiet külastama ning seda ma ka tegin. Tüdruk raius taas jäneseid, kui me põõsastest välja hiilisime, julgustatuna Intsu sõnadest, et Tambetit ega tema naist pole hetkel kodus. Hiie nägi kole väsinud välja, aga muutus meid nähes otsekohe rõõmsaks, ehkki häbenes hirmsasti oma plekilist põlle ning paljaid varbaid, mis olid jäneseverest punased. Ta peitis varbad suure kirve taha ja oleks hea meelega tahtnud meiega juttu ajada, aga hundid laudas muudkui ulgusid näljaselt ning nõudsid süüa.

      “Ma vist pean veel natuke tööd tegema,” sosistas Hiie õnnetult. “Muidu nad hakkavad nii hirmsat kisa tegema, et isa ja ema kuulevad ja tulevad siia.”

      “Ja siis sa saad sõimata?” küsisin mina.

      “Ei, ei!” vastas Hiie, aga tema näost oli näha, et nii see just oli.

      “Lähme vaatame neid hunte,” pakkus Ints ja me astusime lauta. Ma polnud iial varem näinud nii palju hunte üheskoos. See oli lausa jube – neid oli seal sadu, igaüks oma väikeses latris. Kui me lauta sisse vaatasime, keerasid nad kõik koonu meie poole ja limpsasid keelt, ilmselt lootes, et koos meiega saabub ka igatsetud jäneseliha. Kui hundid nägid, et me tulime tühjade kätega, hakkasid nad taas läbilõikava häälega uluma, mõned viskusid lausa pikali ja püherdasid maas, näitamaks et nad on näljast meeleheitel.

      “Nad pole täna rohkem söönud kui hommikul,” seletas Hiie.

      “Hunt ei peagi nii palju sööma,” ütles selle peale Ints. “Minu meelest on nad õige rammusad ja mõni on lausa paks. Vaata kas või seda elukat siin ukse juures! See on ju sama paks ja suur nagu mõni karu. Ära toida neid nii palju!”

      “Aga nad ju uluvad, kui süüa СКАЧАТЬ