Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja teengi!” karjus Pearu uuesti ja läks aida eest minema.

      Natukese aja pärast avas perenaine ukse, et vaadata, mis peremees teeb. Pearu läks kaevu poole. Sinna jõudes hakkas ta püksinööpe lahti võtma. Nüüd mõistis perenaine, et mehel mõni uus temp tagavaraks tema allaandmisele sundimiseks. Nii see oligi: Pearu laskis püksid maha ja istus kaevuraketele, nagu tahaks ta siin oma loomulikke tarbeid õiendada.

      “Püha Eessuke!” hüüdis perenaine ja jooksis kaevu poole, niipalju kui jalad võtsid. Ristis käsil langes ta kaevuraketel istuva mehe ette põlvili ja rääkis nuttes: “Armas mees, kallis vanamees, tee mis teed, aga ära sa seda hullutükki tee, et reostad kaevu, kust me siis vett võtame. Tõuse kaevult üles. Näe, teisepere rahvas vuatavadki.”

      Pearu ei vastanud sõnagi, nohises ainult ja istus edasi.

      Surmahirmus karjus ja hädaldas perenaine, sest ta teadis: tema vanamees ei löö millegi ees kõmmeldama. Teeb ka kõige rumalama ja ennatuma tembu, mille pärast kannatavad teised ja tema isegi.

      “Joosep ja Karla! Joosep ja Karla!” karjus perenaine. “Tulge ometi, kus te olete! Tulge appi isa paluma!”

      Poisid tulid kahekesi kambri otsa. Nähes isa kaevurakkeil ja ema tema ees põlvitamas, mõistsid lapsed kohe, et asi peab tõsine olema. Suure häälega pistsid nad karjuma. Nelja-aastane Joosep võttis väiksema venna käest kinni ja nõnda tulid nad kahekesi nuttes kaevule isa ja ema juurde. Nagu kolm viletsusehunnikut könutasid nad Pearu ees, kes tegi, nagu ei paneks ta neid tähelegi.

      “Miina, Miina ae!” karjus perenaine tüdrukut. “Tule ka sina, tule aita meil peremeest paluda!”

      Tuli ka Miina ja seisis norus peaga perenaise selja taga. Viimaks ilmus sulanegi toa otsa vaatama, mis kaevu juures lahti on. Ja kui ta asjast aru oli saanud, astus ta kaevu juurde ja ütles tõsiselt.

      “Peremees, kurat, ole täismees, tõuse kaevult üles, pane püksinööbid kinni, mis sa jändad.”

      Ja peremees tõusiski kaevult. Aga ise ta pükse jalga ei tõmmanud ega nööpe kinni ei pannud, seda pidi perenaine tegema. Perenaine tegigi seda heameelega, sest ta tundis, et tänane mürgel on mööda. Saabus üldine kergendustunne ja igaüks tahtis oma tööle minna. Aga sulasele ütles peremees hoopis muutunud häälel.

      “Kuarel, mine too see kott vankrist tuppa.”

      Sulane teadis juba, mis kotist jutt võis olla, sest ta oli esteks vankri juba läbi koblanud. Samuti aimasid ka perenaine ja lapsed, et jutt peab olema mingisugusest heast kotist. Nii see oligi, sest kui Kaarel koti tuppa tõi ja tema suu avati, siis olid seal aina saiad ja saiad. Neist said kõik, ka Kaarel ja Miina, perenaisest ja lastest rääkimata.

      Sündis üldine mugimine, kuigi alles hiljuti oli tuldud lõunasöögilt. Saiale leidus kõhusopis ikka veel ruumi, liiatigi kui peremees seda nii väga soovis, sest tema viha oli lahkunud, meel rõõmus ja ta tahtis olla hea ning näha lahkeid nägusid.

      Nähtavale ilmus ka kaks pudelit: üks meeste ja poiste, teine naiste ja laste pudel. Mehed rüüpasid viina alla, sülitasid ja hammustasid siis saia peale, naised ja lapsed aga hammustasid saia alla ja rüüpasid viina peale ja ei sülitanud üldse mitte. Niisugune vahe oli meeste ja naiste pudelil.

      Ning oli suur rõõm Vargamäe Tagaperes suure saiakoti ja kahe pudeli ümber. Aina kippusid laulud peale. Ainult perenaise meel oli nukker ja süda raske. Oma silmaga pidi ta nägema, missuguste asjade peale vanamees raha raiskab, kuna teda muidu ka kõige hädalisemaks õienduseks ei jatku. Tahad kopika saada, siis kanna kas põlle all salaja midagi kodust välja ja tee rahaks.

      Aga sellest kõigest perenaine praegu ei niitsatanudki, mugis ühes lastega saia, ehk küll omal oli tulemaik hamba all. Ehk mis mõte olekski midagi öelda, vanamees nimetas teda ainult saunamehe tütreks, kel pole kohaomaniku eluviisidest õiget arusaamist.

      Ometi pidi perenaine veel täna peremehele vastu rääkima, nimelt siis, kui see mõtles üleaedseid vaatama minna, sest temal jäänud sellega väike kana kitkuda.

      “Kulla vanamees, ära mine täna,” palus perenaine. “Heida parem magama, oled väsind. Teisepere rahvas ehk väljas tööl, põlegi teisi kodus, mis sa tühja sinna lähed.”

      Aga ei, Pearu tahtis tingimata täna minna, sest täna oli tal paras aur peal ja viina pudelis veel pealegi.

      “Las nemad tulevad enne meile, miks just sina neile pead minema,” seletas perenaine nüüd. “Meie olime ju enne neid Vargamäel, meil siin rohkem õigust.”

      See mõjus. Õige! Sellest sai Pearu kohe aru. Uhke peab olema. Las nemad tulevad enne, miks siis just tema peab esimene olema. Pealegi, Eesperest neile on alla mäge, neilt sinna vastu mäge: tulgu see, kel kergem tulla.

      Ja rahuliku meelega puges nüüd Vargamäe Tagapere peremees ahju taha sängi, nii et nagisesid kõik tapid ja tabad. Isegi punased satikad, kui neist mõni laupäevasest keeva veega kõrvetamisest ellu oli jäänud, pidid märkama, et peremees ise on sängi pugenud.

      Perenaine aga laskis sulase nüüd kohe koju tulla, et ta parandaks puruks aetud värava. Järgmisel hommikul ei pidanud tänase päeva sündmustest jälgegi järel olema. Aga perenaine unustas saiad: neist sai lastel veel mitu päeva mugida. Ent selle nägemiseks oli peremees öö jooksul hoopis pimedaks jäänud.

      V

      Veel sama päeva õhtul tuli saunatädi perre – Mäele, nagu siin öeldi. Tal polnud küll miskit asja, aga ta tegi, nagu oleks tal. Tagamõtteks oli teada saada, kas Tagapere oma Eesperes täna käinud või mitte. Ja kui ta sai eitava vastuse, imestas ta väga, sest endise Eespere peremehe ajal oli Pearu oma külaskäike teinud ikka sooja peaga.

      Asjata polnud aga saunatädi käik mitte, sest perest kuulis ta nii mõndagi, mis saunarahvale alles teadmata. Suure õhinaga ruttas ta koju tagasi, et vanamehele kuuldust kõneleda. Aga kui ta rääkis kaevurakkeil istumisest, siis pani Madis seda väga imeks ja ütles.

      “See temp on tal täna esimest korda, seda tegi ta vist uute naabrite pärast!”

      Ja kui lugu hiljem peres jutuks tuli, seletas Sauna-Madis.

      “Tahtis teine oma võimu näidata. Tahtis näidata, mis mees tema on. Eespere vana peremehe ajal rookis ta kord oma sulast, nagu oleks see tea mis kurja teind. Aga sulane põlnd miskit teind, Pearu peksis muidu niisama, asja ees, teist taga, et aga näidata, mis tema võib. Ta oleks tänagi sulase natti kinni karand, aga see on temast sitkem.”

      “Sellepärast siis naine ja lapsed,” lausus Andres.

      “Naine ja lapsed,” kinnitas Madis.

      “Nojah, eks igaüks või oma maa peal teha, mis tahab,” lausus Andres natukese aja pärast.

      “Muidugi,” oli ka saunamees nõus. “Kes keelata võib. Oma tuba, oma luba. Oma kaev, oma vaev.”

      Pearu temp tuli jutuks ka Eespere peremehe ja perenaise vahel, kui nad õhtul pugesid kahekesi sängi. Enam rääkis asjast peremees ja rääkis hukkamõistvalt. Krõõt vaikis ja millegipärast tundus Andresele, nagu ei võtaks tema Pearu tempu kuigi tõsiselt. Ennem valmistas see temale nalja, sest tal kippus naer peale.

      “Miks sina midagi ei ütle?” küsis Andres temalt.

      “Mis ma ikka ütlen,” vastas Krõõt. “Ta ehk ei mõelnudki seda nii halvasti.”

      “Mis СКАЧАТЬ