Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oleks nagu pisutki laste meeli kergendanud. Ometi kuulatasid nad ka sea hädakisa kusagil akna all või paotatud uksel ja nii mõnegi kuulataja ihuliikmed tõmbusid kangeks ja jäätunuks. Harilikult algas sea kisa hommikul vara, kui lapsed alles magasid. Aga kui keegi seda läbi une juhtus kuulma, siis äratas ta kohe oma kaaslased, hüüdes: “Kuule, kuule, siga tapetakse, siga tapetakse! Karjub, karjub! Kuulge!” Veel siis, kui seale prill ninale saadi ja tal suu kinni keerutati, nii et ta enam kõvasti karjuda ei saanud, ainult pisut iniseses, kuni seegi vaikis, veel siiski kuulatasid lapsed hinge kinni pidades, nagu puutuks asi neisse enestesse – nagu karjuks keegi neist ühes seaga.

      Lapsed aimasid, et nad seisavad mõnesuguse suure elusaladuse ees, mis varjatud paksu looriga. Tahaks minna asja lähemalt vaatama, aga ei tohi uksest välja astuda. Pärast näeb ainult, et ema tuleb verepütiga, millel pulk sees, ja mehed kannavad oimetunud siga, kel suur haav kurgu all. Vanemadki inimesed liiguvad ja räägivad suuril verevalamise päevil nagu ebaharilikult, seda on lapsed ammugi tähele pannud. Sellepärast tahtis Vargamäe Andreski enne varruankrust janu juua, kui läks puht rõõsa piimaga joodetud vasikat tapma, kes polnudki enam õieti vasikas, vaid peaaegu juba mullikas, paras kas või eluloomaks jätta.

      Varrude tõttu pidid tänavused nelipühid Vargamäe Eesperes eriti pidulikud saama. Küpsetati saia oma ja poe jahudest, sõtkuti sepikut ja jännati magushapu leivaga. Vorste tehti ja tehti, ja nende tegemisel ei tahtnudki lõppu tulla, sest ikka veel jatkus soolikaid pütis ja putru toobris. Vorstitikke kulus nii hirmus palju, et neid ei jõudnud keegi tarbeks teha. Tegid neid Liisi ja Maret, tegi noor Andres, tegi sulane ja tegi vana Andres, aga ikka tuli puudus kätte, nii et perenaine ja tüdruk pidid ise vahepeal pussid puusse panema.

      Liisil ja Maretil oli varrudega suur mure, sest nemad käisid tänavu kahekesi karjas. Juba paar nädalat enne pühi küsisid nad emalt.

      “Aga kas meie peame ikka siis karja minema, kui kodus on varrud?”

      “Kuis siis,” vastas Mari, “loomad tahavad ikka süüa, ega muidu.”

      Aga Mari ise ei uskunud oma sõnu, sest tema arvas, et vähemalt esimeseks pühaks võivad lapsed koju jääda, sest ühe päeva kõhutäied korjavad loomad ka lepiku alt. Ometi ei tahtnud ta lastele tõtt öelda, sest valega arvas ta Liisi ja Mareti rõõmu suurendada. Tõepoolest aga sai laste rõõm suurem, kui Mari isegi oskas ette arvata, sest esimesel pühal läks Sauna-Madis karja, nii et lepikualuse võis teiseks pühaks hoida.

      Varrulisi oli suur hulk kutsutud, sest viimased aastad olid põllumehele soodsad olnud, nii et jaksas võõraid sööta ja joota. Kõrvenurga meestest oli kutsutud Kingu Priidu Sooväljalt, see tüse vanapoiss, kes ennem plõnnitas tüdrukuile simlit kui vedas meestega sõrmkooku. Soojast ilmast hoolimata oli tal ehteks kaelas all lihtne valge rätik, selle peal siidirätik ja kõige peal roosa villane sall, mille otsad pintsaku hõlmade alt väljas ripendasid. Olgu kõndides või istudes, ikka ähkis ja puhkis ta, nagu lamaks ta saunalaval või nagu oleks ta mõni vana mesikäpp.

      Teistest Soovälja meestest oli kutsutud veel Vihukse Anton oma eidega, sest tema oli hea mehe poolest Andresel abiks käinud ehitusmaterjali vedamas. Oli vaikne mehike, ja niipea kui paar janu õllekannust juua sai, magas ta kas või söögilaua ääres, poolpuretud suutäis suus, ilma et märkaks seda alla neelata. Tema sai omal ajal kuulsaks kirikus norskamisega, mis nii vali oli, et õpetaja kantslist naabritele käsu andis teda üles äratada. Sestsaadik ei läinud Anton kunagi enam nii kantsli lähedale, vaid istus ikka tahaotsa, kust tema norskamine õpetaja kõrvu ei kostnud. Sellele nii-öelda pühalikule ja pidulikule unele tasakaaluks aga võis Vihukse Anton kibedal töö ajal kas või nädalate kaupa peaaegu ilma magamata elada.

      Olid peale nende veel kõrve poolt Ämmasoo Villem oma eidega, Võõsiku Mihkel omaga, samuti ka Hundipalu Tiit ja Rava Kustas. Kukessaare Jaani ja teisi kaugemaid mehi Andres enam ei kutsunud, liig kauged ja võõrad olid nad.

      Välimaa poolt olid kohal Metsakandi meestest Aaseme, Võlla ja Aiu oma naistega, siis veel paar peremeest ja perenaist Luistelt. Kutsuti ka Kassiaru Jaskat, aga see jäi tulemata, sest tema naine oli mõisa aidamehe tütar, oskas mõne sõna saksa keeltki, nii et ta seeläbi kuulus pisut kõrgemasse ringkonda, kui oli seda Vargamäe Andres oma Mariga.

      Oru Pearuga oli paar viimast aastat rahulikult läbi saadud, sellepärast kutsuti tema kui üleaedne kogu oma perekonnaga, sulane ja tüdruk kaasa arvatud. Muidugi ei puudunud ka saunarahvas, sest need olid ju peaaegu omad inimesed, aitasid kogu aeg peres kaasa.

      Et seltskond täielik oleks, siis ei puudunud ka oma nurga rätsep – suur laulja, isamaalane, kõrgete mõtete ja aadetega idealist, kel juba mõnisada rubla linnas intressi peal ja kes enne ei tahtnud jätta kui tuhat rubla täis. Siis tahtis ta rätsepaameti maha panna ja enese täielikult isamaale pühendada: laulda, pasunat puhuda, äratavaid kõnesid pidada, eeskujuks olla kõigile isamaad teenides. Rätsep Taar oli nimelt arvamisel, et seni kui inimene pole varanduslikult kindlustatud, ei või temal olla tõsist arusaamist isamaa-armastusest ega õiget lugupidamistki isamaa vastu. Nõnda oli siis tema tuhanderublaline ideaal ühes ka isamaaline ideaal. Sest tuhat rubla linnas intressil oli tema isamaaarmastuse eluküsimus.

      Välimuselt oli Taar lüheldane ja matsakas, värske näovärviga, elavate ja lapselikult heledate ning süütute siniste silmadega, mis aina nagu naeratasid. Laulda võis ta hommikust õhtuni, ja kui kõrvenurga poisid, eriti aga tüdrukud ja noorikud, isamaalisi laule oskasid, siis võlgnesid nad selle eest tänu ainuüksi Taarile. Karjapoistele oli aga lõbus rätsep hoopis teises asjaks kättesaamatuks eeskujuks: ta oskas vilistada, ilma et ta huuli torusse ajas. See oleks otse uskumatuna kõlanud, kui kõik karjapoisid oma silmaga poleks näinud: rätsep vilistab ja ometi ei saa silmaga põrmugi aru, et ta vilistab. Küll katsusid kõik karjapoisid seda järele teha, tegid proovi sulasepoisidki, aga rätsep vilistas nende kõrval nagu mõni noor jumal, kes kiidab vilega oma kallist isamaad.

      Lapse ristijaks pidi tulema köster, sest ei tahetud halva teega kiriku juurde logistada, mis väikese lapsega väga tüütu. Et aga köster alles peale lõunat võis Vargamäele sõita, siis kutsuti ka teised külalised samaks ajaks.

      Nelipühi esimese püha õhtupoolikul sumises siis kogu Vargamäe Eespere jutukõminast, mis kostis kambrist, toast, reiaaluselt ja rohtaiast. Ka püha talitusegi ajal ei saadud kõiki kambri kokku, vaid nii mõnedki seisid kojas, ukse ees väljas ja lahtiste akende tagagi. Sellest laulminegi nii viisipärane sai, päriselt nagu lauldaks kirikus, kus köster ühes oreli ja kooriga kihutab ees ja kiriku keskpaik laseb silmnäos järel, kuna altariesine laulusõna alles siis algab, kui köster oreliga lõpetab. Siin, Vargamäel, oleks võinud öelda, et köster jäi lauldes ikka köstriks, aga rätsepast sai orel, Andresest ja Hundipalu Tiidust kooripealne, kojast kiriku keskpaik ja aknatagusest altariesine. Ning kui veel arvesse võtta, et nii mõnedki mehed juba tublisti varruõlut olid rüübanud, siis võib ilma pikema seletusetagi mõista, kuidas köster Vargamäel oreliga ees kihutas ja kui pikaks venis järelajajate saba, mille tipp ulatas altari ette, s. t. akna taha. Vihukse Anton sai vist kõige ennem laulu tõsisest mõnust aru, sest peagi magas ta niisuguse norinaga, et eit teda pidi raputama, öeldes.

      “Mis sa, pime, siis kohe norinal.”

      “Ei anna muidu õiget vahmiili välja,” sosistas eidele Rava Kustas, kes istus Antoni kõrval.

      Ometi õnnestus kogu püha talitus väga ilusasti, nii et rahule jäi köster ise, lapse vanemad ja ka kõik kutsutud külalised. Nõnda siis võis pühitsetud suu ja südamega lauda asuda, sest kui köster issameiet luges, posises terve kogudus seda kaasa.

      Lauda istuti nõnda, et köster asus laua otsa, tema paremal käel Andres ise, pahemal Hundipalu Tiit, kes pidi köstriga ajama viisipäralist ja tarka juttu, et oleks seadsam.

      Pikk pidulaud, valge kui kriit, ägas kausside ja taldrikute raskuse all, sest need СКАЧАТЬ