Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hästi kütta, küllap siis saab läbi,” seletas Mari.

      “Kes meid sinna laseb?”

      “Küllap lastakse. See plaan oli mul juba ammugi, olen kammert vaatamaski käind. Rääkisin ääriveeri saunatädiga ja olen pisut ka perenaisega sellest juttu teind. Mõtlesin, et mina oleks linna otsas, kui saaks mehe ja võiks Vargamäe sauna minna. Aga meest põlnd kusagilt võtta. Olid küll sina, aga ei teand, mis sinust arvata, kas kõlbad või ei kõlba. Nüüd tean, et kõlbad.”

      “Tõesti ikka, Mari?” küsis Juss rõõmsalt.

      “Tõesti, tõesti, Juss,” vastas tüdruk ja vaatas poisile otsa.

      “Küll oled sina, Mari…” tahtis Juss öelda, aga jättis ütlemata. Tüdruk ootas, aga sõna ei tulnud ega tulnud poisi suust.

      “Mis ma olen?” küsis Mari viimaks.

      Vastuseks võttis Juss tal ainult käest kinni.

      Kui nad viimaks kuuse alt minema hakkasid, pidid nad peaaegu nööri kuuseoksa unustama.

      “Juss, võta nöör ära,” ütles Mari, kes asja märkas, “muidu pärast leiab peremees teise siit.”

      “Seda nööri kannan ma eluaeg pükste peal,” ütles poiss ja võttis ta kuuseoksast. “See on minu kõige kallim nöör.”

      “Tegid temast silmuse ja mina läksin sisse,” naeris Mari.

      “Jüst!” kiitis Juss. “Endale tegin, aga sina läksid jalgupidi sisse.”

      “Või jalgupidi,” osatas tüdruk ja lisas natukese aja pärast juurde: “Kas ma nüüd tohin laulda: Jussike, Jussike, Vargasoo ussike?”

      “Nüüd laula, kuis süda kutsub, nüüd tulevad su laulud heast südamest,” vastas poiss. “Ja peremees peab nüüd alles nägema, kuis töö lendab.”

      Käsikäes läksid Marit-Jussi heinakaarele tagasi ja peagi kostis Mari hääl.

      “Hoia kannad!”

      Täna niitsid nad harilikust kauem, nii et kui nad koju läksid, perenaine neile ütles.

      “Te’p tahtki täna koju tulla.”

      “Kõik Jussi süü,” vastas Mari.

      “Jääh! Juss nüüd! Mari ise!” ütles poiss.

      Aga omast asjast ei lausunud nad esiotsa musta ega valget. Seda oli vaja tasa ja targu ajada, sest aega oli ju küll. Nende aasta lõppes alles tuleval kevadel ja seni mõtlesid nad ainult Juss ning Mari olla.

      “Kas sa mind nüüd aita lased?” küsis Juss Marilt õhtul.

      “Jussike, Jussike, Vargasoo ussike,” laulis tüdruk poisile hellalt naeratades. Poisi nukrat nägu nähes aga ütles ta: “Kui oled hea poiss…”

      “Mari!” vastas Juss.

      Nõnda see jutuajamine lõppeski.

      XIII

      Nähti vaeva mis nähti, aga sügiseks olid uued kambrid aegsasti valmis, nii et võis sisse kolida. Helevalged laudpõrandadki olid all. Külma tulekul taheti õled ümber panna, vähemalt tagakambrile, et ei pääseks liiga tegema pakane ega mingisugused tuisud ja tormid, mis vinguvad talvel Vargamäel.

      Eeskambril oli alles põrand alt ära, kui sündis Krõõdal teine laps – nagu kurjast – jällegi tütar. Isa ja ema ootasid pikisilmi poissi, kellest saaks kohapärija, peremees, aga ometi tuli tüdruk, kelle viib ükskord mees jumal teab kuhu ja annab talle mõni teab mis nime.

      Juhtus veel nõnda, et polnud kodus kedagi peale poolteiseaastase magava lapse ja perenaise enda, kui hakkasid käima sünnitusvalud. Ei perenaine ise ega keegi teine polnud ette valmistatud, et asi võiks nii ruttu kätte tulla. Ka ei osanud Krõõt arvata, et ühes valudega võiks kõik nii ruttu areneda. Tema arvas, et kordub umbes see, mis oli esimesel mahasaamisel: valud kestavad mõne tunni ja seks ajaks tulevad teised koju.

      Aga kui perenaine tagukambri sängi heitis, kus nüüd nii ilus valge, lahe ja soe, siis tuli tema teine laps nii kergesti ja ruttu ilmale, et nurganaine aina imestas. Nõutult lamas ta esteks ühes lapsukesega, aga siis ajas ta enda üles, et karjujat aidata.

      Nõrkus oli küll suur, kuid mis parata, pidi tegema, mis teha vaja. Kõige raskem oli tuppa saada ja sealt tagasi, sest uks oli madal ja ukselävi kõrge. Ometi pidi tuppa saama, sest seal oli pajas soe vesi, mis lapse pesemiseks hädasti vaja.

      Peaaegu neljakäpakil ronis Krõõt tuppa, võttis sealt väikese puuvanni ja pani selle läbi ukse varemalt valmis seatud järile. Nüüd tõstis ta kapaga vanni vee, ronis neljakäpakil üle kõrge ukseläve kambri tagasi, otsis kapist varemalt varutud pesu ning mähkmed ja hakkas last pesema. Kisa peale ärkas vanem tütar magamast, ronis sängist välja ja vaatas, kuidas ema talitas.

      Enne lapse pesemist katsus Krõõt järgi ühes veevanniga uksest eemale nihutada, aga tundis, et ei jaksa. Nõnda pesigi ta lapse rehetoa ukse kõrval eeskambris, kus polnud veel õiget põrandatki all.

      Kui ta viimaks sinnamaale jõudis, et võis uuesti asemele heita ja lapse rinna otsa panna, tundis ta, nagu oleks ta nüüd alles tõeliselt oma teise lapse sünnitanud. Aga kui ta mõtles, et ka see teine on tüdruk ja et mis silmad küll Andres teeb, kui ta sellest teada saab, siis tulid tal silmad vett täis ja ta nuttis kõigest südamest, nagu oleks ta kõige mahajäetum inimene mitte ainult Vargamäel, vaid kogu maailmas.

      Imelikul viisil ei tulnud Krõõdal enam kunagi isakodu meelde, kui olid rasked päevad, ehk kui tuligi, siis ainult tumedalt ja ähmaselt. Selge oli siin ilmas veel üks paik ja see oli Vargamäe. Siin oli ta käinud lehmi soos rükkimas, siin oli ta tööd rühmanud, nagu oleks see tema eluihk, siin oli ta need kaks last ilmale kandnud, nähes raskeid ja kurje päevi.

      Vargamäel oli mees temaga esimest korda kurjustanudki. Praegu torkas see temale selgesti pähe ja südamesse. Nurganaisele näis, nagu mõistaks ta alles täna seda sündmust õieti. See oli esimesel suvel ja siis kandis ta oma esimest last rinna all. Tõusis vihmahoog ja nemad kahekesi läksid rukkeid sisse tooma. Tõtati viimase võimaluseni, sest vihm ähvardas vihud märjaks teha. Andres andis vihke kätte, Krõõt tegi koormat. Aga juhtus nõnda, et ta suure ähmiga unustas hobust ja vankri taga koormapuud tähele panna, mis olid märgiks, kas koorem otse või viltu. Uisapäisa vihke ladudes kaldusidki need sedavõrd teisele küljele, et pidi peaaegu poole koormat uuesti tegema. See poetas hulga rukist ja raiskas aega.

      “Mis su isa ja ema on sulle õpetand, kui sa rukkikoormatki ei oska teha,” ütles Andres etteheitvalt. “Milleks ma selle koormapuu sulle vankri taha panin või hobuse otse ette keerasin. Nüüd läheb kõik lörri, vihm tuleb enne kaela, kui rukkid sisse saame, ja seda sinu lohakuse pärast.”

      Krõõt ei vastanud tol korral musta ega valget, sest mehel oli ju õigus. Aga kui vihm aega andis, nii et nad ikkagi rukkid kuivalt sisse said, siis hakkas tal endast hale meel. Peaasi: miks kurjustas mees enne, kui ta ei teadnud, mis teeb vihm? Ja miks sai ta kohe nii käredaks? Eks võinud ta ometi mõelda, et temal, Krõõdal, on nende esimene laps rinna all.

      Kodus läks ta aita ja seal nuttis ta kibedasti oma suure valge kirstu najal. Andres tuli talle sinna järele ja, leides ta nutmas, seisis natukene aega vaikides. Siis astus ta ligi, ilma et naist oleks puutunud, ja ütles.

СКАЧАТЬ