Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuul, all teerajal oli üsna vaikne. Ainult surnuaia lähedusse sattudes sööstsid sealtpoolt tuuleiilid, külmad nagu surnute hingus. Millil oli valge villane müts peas ja mingisugune pehme nahk kraeks. Kitsal teerajal ei saanud ta muidu, kui pidi Indrekule nii ligi hoiduma, et see kord tema pehme krae puutumist arvas tundvat.

      “Võtke mul käe alt kinni, muidu lükkate mu lunde, sukad saavad märjaks,” ütles Milli Indrekule, omal nagu värin hääles. Aga värinat tundus selles käeski, mis areldi pisteti Milli käe alla.

      Nõnda kõndisid nad vanuvas videvikus nagu õndsalikus unenäos. Kui Indrek seda hiljem katsus meelde tuletada, siis ei mäletanud ta midagi muud kui aga mingit seletamatut tundmust ja uimastavat lõhna, mida ta polnud nagu ei enne ega pärast enam kunagi haistnud. Selles oli nagu pisut raud- ja koirohtu. Indrek oleks selle lõhna pärast jumal teab mis teinud, aga ometi jäi kõik tegemata sel lihtsal põhjusel, et Indrek ei teadnud, mis peab tegema, kui tunned niisugust hullu lõhna.

      Koduteel jäid nad surnuaia nurga juures seisma ja siin küsis Milli.

      “Kas te kardate surnuid?”

      “Tänini põle kart,” vastas Indrek.

      “Aga mina olen kart, ainult täna ei karda,” ütles Milli.

      Indrek tahtis küsida, miks ta täna ei karda, aga ei julenud, sest võibolla oleks see küsimus sama rumal, nagu oli endine vastus, mida ta häbenes. Nõnda seisid nad surnuaia nurga juures kahekesi vastastikku ja ei lausunud sõnagi, otsisid pimeduses ainult teineteise silmi. Nad seisid nii ligistikku, et nende riided päris kõvasti kokku puutusid, seda teadis Indrek päris kindlasti. Ta teadis seda sellepärast, et tal tuli siis imelik mõte: mis oleks, kui keegi seoks nende jalad salaja kokku? Kui seoks mitte mõni Oru Pearu või Rava Kustas, vaid keegi muu, kas või niisugune, keda pole võimalik näha ega kuulda. Ainult siis, kui nad katsuksid endid liigutada, tunneksid nad, et nende jalad on kokku köidetud – kõvasti, kõvasti, palju kõvemini kui Oru Karlal roovilati külge.

      See mõte ja elamus oli tol korral nii valdav ja sügav, et Indrek peaaegu endi jalgade sidumist tundiski, ja et ennast pettumusest päästa, püüdis ta võimalikult kaua nõnda Milli läheduses seista ja tema lõhna tunda.

      Aga äkki kahmas Milli peoga maast lund, viskas selle Indrekule vastu silmi, pistis kõigest jõust kodu poole jooksma ja hüüdis.

      “Võtke kinni! Püüdke!”

      Aga Indrek seisis oimetuna veel tükk aega paigal, nagu oleks ta täis sügavamat imestust, kuidas võib küll Milli joosta, nagu poleks keegi nende jalgu surnuaia nurga juures seistes sidunud.

      “Mis te seisate ja vahite seal?!” hüüdis Milli.

      Alles nüüd sai Indrek jalad maast lahti. Aga Millile järele ei jooksnud ta mitte. Tal polnud põhjust joosta, sest tema imeline nägemus oli jäänud surnuaia nurga juurde ja tal oli kahju temast lahkuda.

      “Miks te nii kurb olete?” küsis Milli.

      “Ma ei ole kurb,” vastas Indrek.

      “Olete küll,” kinnitas Milli. “Teil on niisukesed silmadki.”

      “Naisterahvas,” lausus Indrek endamisi ja mõtles sellega tütarlast, kes rääkis tema kurbusest. See oli täna esimest korda poisi meelest nii imelik sõna.

      Nõnda sündis nende tutvuse viimasel päeval. Järgmisel hommikul vara pidi Milli ühes emaga raudteejaama sõitma. Õhtul heitis kirikumees vara magama ja ajas ka Milli asemele, sest muidu ei saavat ta homme “maast lahti”. Ema oli alles kodust ära, Indrek hakkas homseks õppima. Aga luges mis ta luges, tema mõtted pöördusid ikka surnuaia nurga juurde, kus nad Milliga kahekesi teineteise ees nii lähestikku olid seisnud. Nõnda kestis see tükk aega. Siis hakkas kirikumees norskama ja vilistama. Milli aseme ajutise eesriide tagant kostis samasugune norskamine ja vilistamine. Imestades kuulatas Indrek. Aga siis kerkis eesriide tagant Milli naeratav nägu. Tasakesti tuli ta laua äärde, seadis tooli parajasse paika, laskis selle peale põlvili, surus küünarnukid lauale ja käed lõua alla, nagu oli ta seda teinud lõuna ajal, ning jäi nõnda silm silma vastu Indrekuga vahtima. Paar valkjat juuksesalku kippus tal silme ette, ja kui ta neid püüdis kõrvale puhuda, ulatasid nende otsad poisile näkku. Tütarlaps naeratas seda nähes.

      “Õpite homseks?” küsis Milli tasa, tasa, nii et tema sõnu võis ennem aimata suus liikumisest kui kuulda kõrvaga.

      “Hakkasin praegu,” vastas Indrek.

      “Kudas te saate?” imestas Milli.

      “Ega ma saagi,” vastas Indrek puhtsüdamliselt.

      “Põle ka tarviski,” arvas Milli. “Homme sõidan mina ära, siis teil aega õppida küll. Nüüd a’ame juttu.”

      Ja poisile veel ligemale ronis ta oma küünarnukkidega laual. Tema silmad paistsid Indrekule nii siniste ja selgetena, peaasi just selgeina, nagu ta seda veel kunagi enne polnud näinud. Liisil ja Maretil olid ka sinised silmad, aga neil ei paistnud nad nõnda läbi nagu Milli omad. Need olid nagu kaks tünni puhast kaevuvett Vargamäel isakodu ukse ees: vaatad sisse ja näed iseennast. Alguses ei söandanud Indrek neisse pilku heita. Aga kui ta nendega sai harjunud, nimelt pannipesemise ja lihaküpsetamise juures, siis ei tahtnudki ta enam muud, kui aga neisse silmadesse vahtida. Sinna vahtimine oli veel hukutavam kui millalgi isakodus peegeldava veetünni äärel seismine. See oli nagu hea ja ühtlasi ka valus. Hea oli nagu kõhus ja valus südames või kusagil veel sügavamal ja kaugemal.

      “Kas teil siin üksi igav ei ole?” küsis Milli ja tõmbas oma kollaka juuksepatsi üle õla rinnale, kus ta tema kallal sõrmitses.

      “Tänini pole olnd,” vastas Indrek ja tal tuli meelde, et ta esteks väljas oli öelnud: “Tänini põle kart.”

      “Mis te homme teete, kui koolist koju tulete?” küsis Milli edasi.

      “Ei tea, mis jüst,” vastas Indrek.

      “Kui te veel liha küpsetate, kas pesete nüüd panni enne puhtaks?”

      Indrek punastas ja vastas siis.

      “Nüüd pesen.”

      “Pesete tõesti.”

      “Päris tõesti?”

      “Alati?”

      “Alati,” kinnitas Indrek niisuguse tõsidusega, nagu oleks otsustada mõni teab kui tähtis eluline küsimus.

      “Teate mis: kui te panni pesete, mõtelge siis minu peale,” palus Milli, ja nüüd nägi Indrek, et ka tema nagu punastas.

      Indrek ei osanud neile sõnadele midagi vastata, tundis ainult, kuidas keegi rinnas midagi muljus – valusalt ja uimastavalt, nii et keha üleni kuumaks läks.

      “Kas mõtlete?” küsis Milli ja punastas veel rohkem kui esteks.

      “Kui tahate, siis mõtlen,” vastas Indrek.

      “Kas te siis ise ei taha?” päris Milli.

      Jälle muljus keegi valusalt Indreku südant, nii et kuum hoog lõi näkku. Nagu peaks ta mõne raske kuriteo omaks võtma, lõi ta silmad maha ja lausus.

      “Tahan küll.”

      Nüüd võttis Milli oma juuksepatsi otsa, mis СКАЧАТЬ