Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ajast igavesti. Ja meie ei või teile teps midagi teha, et oleks teile õieti tehtud, sest meie olema kaks kanget vanameest ja meid ei või keegi murda. Ja needsinatsed meie omad lapsed tõusid üles meie vastu sõdima ning Andres põgenes Vargamäelt alla ja mina istun purjus peaga, sest tema kallis tütar on minu kalli poja naiseks suand ja nemad käivad magamas saunakambris Jehoova oma jumala silma ees, nagu on üles pandud prohveti ruamatusse Issanda seadmist mööda. Ja kui ma näen, et mu poeg läheb nagu varas öösel, siis hakkab haledus mu hinge kinni, nagu hakkasin ma ükskord kõrtsis Andrese rindu kinni, ja ma ütlen: Issanda nimi olgu kiidetud minu poja Joosepi pärast, kes läheb oma isa kange vihamehe tütre juurde, sest tema tahab olla temaga üks liha siin ajalikus elus. Ning mul on üpris hea meel, et meie Andresega ei või sinna ühtigi parata, meie kaks Vargamäe kanget vanameest. Sest…”

      Joosep, kes nägi, et Liisi purjus isa käes hädas, tuli talle appi – viis ta mingisugusel ettekäändel ära. Pearu rääkis esteks iseendale edasi, siis aga tõusis ka tema ja läks teiste juurde. Aga veel mitu korda päeva jooksul alustas ta miniaga oma lõpetamata juttu, nagu oleks tal temale midagi tähtsat südamelt puistata. Ometi venis kõik nii hirmus pikale ja valgus sedavõrd laiali, et Pearu kuidagi oma päris kõneaineni ei jõudnudki: jäi ütlemata see, mille pärast ta aina uuesti juttu alustas. Väänas ja väänas oma purjus peaaju, et sealt kätte saada ainuke elutilgake, mille ta kaasa tahtis anda oma vihamehe esimesele tütrele, aga jäi andmata. Elutilgake jäi Vargamäele.

      Peale pulmi asus Liisi sauna, nagu oli ta seal olnud enne sedagi. See ei meeldinud küll hästi ei Joosepile ega Pearule, aga Liisi ei andnud järele, sest ta tundis, et nõnda on tal omal parem ja et nõnda meeldib ka isale. Pearu ei tahtnud, et tema poeg käib Andrese saunas magamas, aga lõpuks pidi ta sellega ometi leppima. Piinlik oli ka Joosepil, sest tema käis oma naise juurde nii-öelda salaja. Kord oli ta Andrese jutule läinud, et temaga kui oma äiapapaga rääkida, aga kui see kuulis, et Joosepil on tema juurde asja Liisi pärast, siis lõpetas ta kohe jutu, sest Liisiga ei olla temal enam midagi tegemist. Nõnda seisis asi tänini. Ainult niipalju võttis Andres noori arvesse, et sest ajast saadik, kus Liisi sauna läks, ei tõstnud ta oma jalga enam kunagi sinna, ehk ta küll varemalt sagedasti käis jalutu Madisega juttu ajamas.

      Vargamäe sauna jäid Liisi ja Joosep hilise sügiseni, kuni pakilised välised tööd möödas. Siis sõitsid nad ühel vihma uitsetaval päeval Vargamäelt alla ja Liisi otsustas oma südames, et tema ei too oma jalga siia enam mitmel-setmel aastal. Pisarad kurgus, kinnitas ta iseendale seda. Aga pisarad silmis, pidi ta oma sõnad juba järgmisel kevadel sööma, nii et tõeks pidi saama saunaonu sõna, kui see talle prohvetlikult oli kuulutanud: see tuleb sul kätte, see tuleb sul ruttu kätte.

      Joosepi onul olid lahedad eluhooned, rehetoast lahus. Tema andis noorpaarile talveks ühe toa tarvitada. Siin sündis Joosepi ja Liisi esimene lapski, sündis teise toanurgas, nagu oleks ta vabadiku poeg. Nimeks pandi talle pühas ristimises Joosep, sest nõnda tahtis Liisi. Järgmisel kevadel asusid noored juba oma tallu. Siis tuli Joosep Vargamäele, ja kui ta siit lahkus, oli tal kaasas hobune, paar sarvlooma, mõni lammas ning muud kribu-krabu, mida Pearu ise läks appi ära viima, et vaadata, kuhu tema poeg elama asub. Ja saatus tahtis, et kui Oru rahvas loomadega Mäe väravast mööda läks, siis mullikas enda lahti kiskus ja Mäe õue jooksis. Joosep tuli teda taga ajama ja sai siin lehmamullika juures oma kalli äiapapaga kokku, teretades teda nagu kord ja kohus, pakkus talle jumalagajätmiseks kätt ning soovis head ja õnnelikku elu Vargamäel, sest tema läheb nüüd ära. Andres mängis küll ükskõikset ja osavõtmatut, aga kui Joosep oma koliga Vargamäelt oli alla läinud, ei saanud ta muidu, kui pidi Marile ütlema.

      “Sa peaks ikka ka Liisile midagi kaasa andma.”

      Need sõnad pistsid kui pussiga Mari vaevatud südamesse ja tema hing kihvatas suures valusas rõõmus, küllap ta juba mõistis, mis Andres mõtles, kui ta Marile ütles, et tema peaks Liisile midagi kaasa andma! Mis või kes oli Mari, et tema pidi hoolitsema Liisile kaasaandmise eest? Mari oli ju Liisile võhivõõras. Mari oli nagu kogu Vargamäele võhivõõras, ehk olgu siis, et tal oli siin tegemist olnud Jussiga. Ehk ei olnud tal õiget egoistlikku ema-armastustki iseoma laste vastu just sellepärast, et ta oli Vargamäel võhivõõras. Ja siis tema oli see, kellele Andres ütleb, et Liisile oleks pidanud midagi kaasa andma.

      Aga Mari teadis väga hästi, et Andrese oma süda lõi nõrkuma, nähes, kuidas Oru Joosep lahkus Vargamäelt. Ometi ei tahtnud ta omal nimel mitte midagi teha, sest ta oli ju Liisi oma katuse alt minema peksnud ja mitmel korral lausa päeva ajal kinnitanud, et ta teda oma lapseks enam ei pea. Nõnda oli ta tänini talitanud ja mõtles ka edaspidi talitada, ainult süda tundis millegipärast teisiti.

      Mari ei saanud alguses sõnagi suust, vaatas ainult virvendaval pilgul Andresele otsa. Aga see ei tahtnud, et Mari temale nõnda otsa vaataks, ja ta pööras silmad kõrvale ning ütles, nagu ajaks ta mõnda tühist juttu.

      “Anna talle Kirjak. See on vana Maasiku tõugu, kelle Krõõt kaasavaraks sai, kui me Vargamäele tulime. Temast saab piima ja võid, kui tal aga vähegi ninaesine. Temal on kõige kenamad lehmasarved ja piimaaugud on tal kõhu alla suuremad kui ühelgi teisel. Meile enestele seia sohu ei kõlbagi teine hästi, liig raske kehaga ja läheb veel raskemaks, kipub teine sisse jääma, näeb tümas rübedes asjata vaeva, nii et las ta läheb, kus tal ehk parem. Härjavärsi ja paar lammast talledega võiks ju siin üle suve sööta, kui neil ehk seal, välimaal, vähe karjasmaad. Aga ära määra lammastest halvemaid, vali ilusa krubis villaga, eks meile enestele kasva uued. Andres võiks ka sälule päitsed pähe panna, see oskab juba vankri järele küllalt käia, venitas oma kuklapealse juba ära. Suur asi ta ju põle, pika tokerja karvaga teine, aga kust ma paremat võtan. Viisin mära küll mõisa täku juurde, aga näe misuke narr varss. Ei õnnestand… Otsi neile ka aidast midagi kotti, herneid või tangu, see kulub ära. Palju sul veel püülijahu kirstunurgas on, saad ehk pisut ka sealt neile näpistada, suvel leivakasteks, kartulitorkeks. Mõni neid teab, kuis neil leivajahudegagi. Ehk kuluks ka neid sekk p…e alla anda. Meile ehk jätkuks, on ju terigi veel järele, seemne võib ka uudsest võtta või kusagilt laenata… Lihatünn lööb ehk ka ette, suvel soojaga hooligi nii väga sest rasvasest…”

      Andres rääkis mõeldes ja peatudes. Aga kui ta viimaks Mari poole pöördus, nagu ootaks ta, mis see ütleb, siis nägi ta, et see seisab sängisamba najal – sealsamas, kus ta oli seisnud sel ööl, mil Andres rääkis oma jumalaga, – seisab ja nutab just niisamuti nagu sel ööl siis. Ja Andresel oli nägu, nagu ei saaks ta millestki aru, kui ta Marile ütles.

      “Mis sa siis nüüd nutad? On sul kahju, et oma varanduse pead käest ära andma? Sinuga ei saa viimasel ajal ka kõige tarvilikumat asja läbi rääkida, kui ikka olgu silmad peos.”

      “Sa küsid, et kas mul varandusest kahju,” vastas Mari. “Ega see minu varandus ole, et…”

      “Miks sa siis nutad?”

      “Ma nutan sinu hea südame pärast, Andres,” ütles Mari nüüd.

      Andres nõksatas, nagu oleks teda mõni valus hoop tabanud. Siis aga ütles ta, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud.

      “Liisil on õigus saada. Tema on õndsa Krõõda esimene laps ja Krõõt tõi ometi varandust Vargamäele kaasa. Tema ei tulnd palja käega, nagu ta siit läks, valged laastud pea all. Ja pealegi oli Liisi ise õige tööinimene, teist niisukest meil ei ole, Andresest ehk saab, kui kasvab. Oli see heinakaarel, rukkivihul või kartulivaol, kellele vandus ta alla või kes sai tema vastu? Ennem jättis tervise, kui lasi mõne teise endast ette. Liisil olid töö peale Krõõda lahtised käed, aga minu ramm, niisuke inime oli Liisi. Ja sellepärast anna talle, mis meil anda täib, aga ära jäta meid endid sootuks ilma.”

      Nõnda ütles Andres ja sellega oli asi korras. Mari pisarate pärast ei lausunud ta ainustki sõna, mida see temalt lootis nagu kevadist jääminekut. Ka lepiti selles kokku, millal Liisi СКАЧАТЬ