Tõde ja õigus. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ “Tule lagedale, kui mees oled! Ma sulle näitan, kudas minu tütar sinu poega magatab, kudas ta temaga litsi lööb. Sinu, sita poeg ei jäksagi minu tütrega magada.”

      “Ega ta ehk muidu küll jäksa, aga kui tütar ise kangesti tahab…” rääkis Pearu.

      Vähe puudus, et Andres oleks üle leti talle kallale karanud.

      “Seda ma sulle ei kingi!” karjus ta tulises vihas.

      “Aga kui mul õigus on?” küsis Pearu.

      “Jah, kui Pearul õigus on, kas ta siis tohib leti tagant välja tulla?” küsis kõrtsmik.

      “Siis löön ma oma tütre maha või peksan ta õueväravast välja,” ütles Andres.

      “Löödki siis oma tütre maha, mitte minu,” ütles nüüd Pearu ja puges leti tagant välja, sest Andres oli viimaseid sõnu öeldes jalapealt ümber pöördunud ja kõrtsist välja läinud.

      Pikk ja vilets kodutee, mida mööda hobune vankrit logistades pikkamisi ronis, andis Andresele aega rahustuda ja asja üle järele mõelda. Vähene viinaaur oli peast nagu peoga võetud. Seal olid veel ainult Pearu ilged sõnad ning mõtted ja südames tundmused, mis nende mõjul tekkinud.

      Andresel polnud uneski pähe tulnud, et tema tütardel või poegadel võiks tegemist olla Pearu poegade ja tütardega. Aga nüüd on see asi äkki käes, ilma et temal oleks olnud asjast vähematki aimu. See oli nii kuulmata hull, et ta Andresele pähegi ei tahtnud mahtuda, kui ta üksinda logistas kodu poole sõita. Kõrtsis viinaklaasi juures, teiste keskel, sai ta sellest veel kuidagi aru, aga siin väljas teel ütles mõistus üles. Lihtsalt naeruväärsena tundus, mis Pearu kõrtsis lobas.

      Aga just sel silmapilgul, kui lugu kõige võimatumana näis, tuli Andresel meelde, et Pearu oli rääkinud tema koja himustamisest, ning nüüd sündis Andrese peaajus väike võnks, nagu oleks hiljutine viinaaur uuesti sinna tõusnud. Mis oleks, kui Liisi siiski Joosepile läheks ja kui sünniks see, millest rääkis Pearu: kui ta saaks nõnda Oru perenaiseks? On see sootuks võimata? Kas Pearu ei anna siis kohta Joosepile, kui ta võtaks omale naiseks Liisi? Annab ta ehk siis koha Karlale? Aga kui see tahaks korraga Maretit Oru perenaiseks? Kas ta siis ka Karla kohast ilma jätab? Annab ehk siis koha Juljusele? Aga Andresel on ju veel tütreid: Liine, Tiiu, Kadri. Mis siis, kui üks neist Juljuse saaks? Kui iga Pearu poja tarvis on Andresel tütar ja iga Pearu tütre tarvis poeg koduväiks, missugusele pojale või tütrele annab ta siis koha? Või jätab ta kõik oma lapsed kohast ilma, kui nad end seovad Andrese lastega? Ei, pagan võtku, nii kaugele ei lähe ta ometi mitte! Kellegile annab ta lõpuks ometi koha, kui mitte pojale, siis tütrele.

      Andrese meel läks peaaegu rõõmsaks. Taevas oleksid löönud vehklema nagu virmalised. Issand jumal, kui see oleks tema armunõu, et Andres oma laste kaudu võidaks kogu Vargamäe! Jah, siis ei tahaks ta mitte vastu seista, kui tema tütred lähevad Pearu poegadele või tema pojad võtavad Pearu tütred. Tema veri tuksuks siis Vargamäe elusoontes, tema liha kõnniks siis Vargamäe nurmedel ja niitudel. Midagi poleks ilmas ilusam kui see, seda tunneb Andres nii selgesti üksinda vankris istudes, kuna aga rattad uuristavad sügavaid ja auklisi roopaid.

      Kodus ei teinud Andres asjaga uisapäisa algust, vaid talitas tasa ja targu. Tegi juttu kõigepealt Mariga. Aga see ütles alguses, et tema asjast midagi pole kuulnud. Viimaks andis nõnda palju järele, et arvas, tema olevat ka ikka midagi nagu tähele pannud. Kaugemale Andres ei jõudnud. Polnud parata, pidi Liisi enda käsile võtma. Mari hoiatuse tõttu oli see ette valmistatud. Aga tema arvas, et kui asi juba kord isa kõrvu puutunud, siis on mõtteta veel salata, ning ütles sellepärast kõik.

      “Ja sa arvad, et mina lasen sinu või kellegi teise oma lastest Oru Joosepile minna, kui ta kohta ei saa?” ütles Andres lõpuks.

      “Mitte et ta ei saa, vaid ei taha Oru kohta,” ütles Liisi.

      “Ükskõik kas ei taha või ei saa, Oru kohast on ta ikkagi ilma ja see on peaasi,” seletas Andres.

      “Aga mina ei taha Oru perenaiseks saada,” ütles nüüd Liisi.

      “Mis sa siis selle Joosepile otsid, kui sa Oru perenaiseks ei taha saada?” küsis isa.

      “Ega siis Oru üksi koht ilmas ole,” vastas tütar.

      “Oru on Vargamäel ainuke koht peale meie,” ütles isa, “ja kui ei sina ega Joosep Oru kohta ei taha, siis ei lähe sina Joosepile, seda ütlen mina. Seda ussisugu põle siis minule tarvis. Kas kuuled?”

      “Just selle ussisoo pärast ei taha ma Oru perenaiseks,” seletas Liisi.

      “Orule peab uue ja parema soo viima, seda peab tegema,” õpetas Andres.

      “Joosep arvab, et terve Vargamäe on kihvtitud,” rääkis Liisi, “ja et teda ei saagi parandada, vaid et siit võib ainult ära minna.”

      “Vargamäe peab olema ühe sugukonna käes, siis saab, muidu mitte,” seletas Andres tütrele.

      “Võtku ta, kes tahab, meie Joosepiga ei taha teda mitte,” vastas Liisi kindlasti.

      “Teie Joosepiga,” kordas isa mõnitavalt. “Sa räägid, nagu oleksid sa temaga juba üks. Või on see tõsi, mis Pearu mulle kõrtsis kõigi kuuldes näkku viskas: sina magatad Joosepit?”

      Liisi pööras näo kõrvale ja ei vastanud.

      “On see tõsi?” päris isa. “Pearu ütles veel rohkemgi! Ta ütles: minu tütar lüüa tema pojaga litsi. Nõnda ütles Pearu kõrtsis.”

      “Pearu valetab!” karjus Liisi nüüd, nagu oleks ta hoobi näkku saanud.

      “Siis põle sul veel Joosepiga ühtigi olnd?” küsis isa.

      “Ei ühtigi, et mina peaks häbenema,” vastas Liisi ja vaatas isale otsa.

      “Siis on ju kõik hea,” rääkis Andres kergendatud südamega. “Ja tänasest päevast saadik olgu ka see kõik lõpetud, mis tänini teie vahel olnd. Kui Joosep ei taha Oru kohta, siis ei taha ka mina teda omale väimeheks. Seda võid talle öelda.”

      “Mis ma sellest talle ütlen,” vastas Liisi. “Temal on ju valida, kas võtab minu või Oru, teist teed tal ei ole. Mina ei taha Vargamäele jääda. Saab kuhu saab, saab kuidas saab, aga seia ei jää mina mitte.”

      “Ah siis selleks olengi ma sind kasvatand ja oma aastad ja tervise Vargamäele matt, et sina, minu esimene laps, mulle nõnda ütleks?” hüüdis Andres.

      “Isa, ma ei ütle paha pärast, ma ütlen ainult, nagu mina tunnen. Ja Joosep tunneb niisama. See Vargamäe elu on meid nõnda ära tüüdand, et mida varem, seda parem siit kaoks. Siin on alati riid ja kohtukäimine, sellepärast.”

      “On see siis minu süü? Olen mina seda riidu ja kohtukäimist tahtnud? Olen mina see, kes õigust paenutab ja tõde varjab? Ütle, olen mina see, sa oled juba täie päevade sees inimene,” rääkis Andres.

      “Isa, mina põle ometi sinu ja Pearu vahel kohtumõistjaks.”

      “Soo, või nii!” hüüdis Andres. “Sa ei vasta! Sa pead mind süüdlaseks! Sina süüdistad mind!”

      “Isa, ma ei süüdista kedagi,” ütles Liisi.

      “Mis see siis on, kui sa ei tea, kes on riiu ja kohtukäimise põhjuseks, kas mina või Pearu.”

СКАЧАТЬ