Tüdruk rongis. Paula Hawkins

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ leida, mõeldes, kas neil jätkub selleks julgust. Võibolla sellepärast enam ei läinudki, et mulle ei meeldinud seal. Pubist mööda, kauplustest mööda. Ma ei taha kaugele minna, teen vaid väikse ringi, et jalgu sirutada.

      Mõnus on varahommikul väljas olla, enne kui kool algab, enne kui sagimine lahti läheb; tänavad on tühjad ja puhtad, päev täis võimalusi. Pööran jälle vasakule, kõnnin väikse mänguväljaku poole: ainus vilets roheline paik, mis meil on. Praegu on see tühi, kuid mõne tunni pärast kubiseb siin põngerjatest, emadest ja lapsehoidjatest. Pooled jooganaised on siis siin, pealaest jalatallani Sweaty Betty spordirõivais, võistluslikult end venitamas, maniküüritud käed ümber Starbucksi topsi.

      Kõnnin edasi, pargist mööda, Roseberry avenüü poole. Kui ma siin paremale pööraksin, mööduksin oma galeriist – mis oli mu galerii, praegu aga tühi vaateaken –, aga ma ei taha, sest see teeb ikka veel pisut haiget. Püüdsin ihust ja hingest seda edukaks muuta. Vale koht, vale ajastus – äärelinnas ei tahetud kunsti, vähemalt mitte praeguses majandusseisus. Selle asemel pööran paremale, möödun Tesco Expressist, seejärel teisest pubist, kus elamurajooni rahvas käib, ja siis tagasi kodu poole. Tunnen kõhus liblikaid ja muutun närviliseks. Kardan Watsonitega kokku põrgata, sest tunnen alati kohmetust neid nähes; see on ilmselge, et mul pole uut töökohta, et ma valetasin, sest ei tahtnud nende juures edasi töötada.

      Pigem tunnen ebamugavust, kui Annat näen. Tom lihtsalt ignoreerib mind. Kuid näib, et Anna võtab asja isiklikult. Ta ilmselt arvab, et mu lühike karjäär lapsehoidjana lõppes tema või lapse pärast. Tegelikult polnud see üldse tema lapse pärast, kuigi plika pidev vigisemine tegi tema armastamise raskeks. See kõik on palju keerulisem, kuid loomulikult ei saa ma talle seda seletada. Igatahes arvan, et üks mu endasse sulgumise põhjustest on see, et ma ei taha Watsoneid näha. Osa minust loodab, et nad lihtsalt kolivad ära. Tean, et Annale ei meeldi siin: ta vihkab seda maja, sest ei taha elada Tomi eksi asjade keskel, ja ta vihkab ronge.

      Peatun tänavanurgal ja piilun tunnelisse. Jaheduse ja niiskuse lõhn saadab alati väikese värina mööda selgroogu alla, nagu siis, kui keerad kivi ümber ja vaatad, mis selle all on: sammal ja ussid ja muld. See meenutab mulle, kuidas lapsena aias mängisin ja koos Beniga tiigi ääres konni otsisin. Kõnnin edasi. Tänav on tühi, ei mingit märki Tomist ega Annast, ja see osa minust, mis ei suuda vastu panna väiksele draamale, on tegelikult üsna pettunud.

Õhtu

      Scott just helistas ja ütles, et peab kauemaks tööle jääma. Ma ei tahtnud seda kuulda. Olen juba päev otsa närvis olnud. Ei saa asu. Tahan, et ta koju tuleks ja mind maha rahustaks, ja nüüd läheb veel mitu tundi, enne kui ta minu juurde jõuab, ja mu ajus hakkab kõik pöörlema ja tiirlema ja keerlema ning ma tean, et ees ootab veel üks unetu öö.

      Ma ei suuda siin niisama istuda ja ronge vaadata, olen liiga närviline, süda peksleb rinnus, nagu lind üritaks puurist välja saada. Pistan jalad plätudesse ja astun trepist alla, uksest välja ja Blenheimi teele. Kell on umbes pool kaheksa ja mõni hiline töölkäija läheb alles koju. Rohkem pole kedagi näha, kuigi võib kuulda, kuidas lapsed kilgates tagaõuedes mängivad, kasutades ära suvepäikese viimaseid kiiri, enne kui nad õhtust sööma kutsutakse.

      Kõnnin mööda teed jaama poole. Korraks seisatan maja number kakskümmend kolm ees ja mõtlen, kas helistada uksekella. Mida ma ütleksin? Et suhkur on otsas? Et tahtsin paar sõna juttu ajada? Rulood on ainult pooleldi ette tõmmatud, kuid ma ei näe sees kedagi.

      Jätkan oma teed, tänavanurga poole, ja ilma et tegelikult sellele mõtleks, astun tunnelisse. Olen umbes poole peal, kui rong jõuab mu pea kohale, ja see on vägev: nagu maavärin, seda võib tunda otse keha keskpaigas, ajab vere käima. Langetan pilgu ja märkan midagi maas: peapael, lilla, väljaveninud, usinasti kasutatud. Ilmselt on mõni jooksja selle maha pillanud, kuid miski selle juures tekitab mulle külmajudinad ja ma tahan tunnelist kiiresti välja saada, tagasi päikese kätte.

      Kui ma mööda teed tagasi kõmbin, sõidab tema minust mööda. Meie pilgud kohtuvad hetkeks ja ta naeratab mulle.

      RACHEL

Reede, 12. juuli 2013Hommik

      OLEN KURNATUD, pea on uimane ja paks. Kui ma joon, siis ei maga peaaegu üldse. Vajun ära tunniks või paariks, siis ärkan, hirmust haige, enda pärast mures. Kui on selline päev, kui ma üldse ei joo, siis öösel langen väga raskesse unne, sügavasse teadmatusse, ja hommikul ei suuda õieti ärgata, ei saa uimasusest lahti, nii kestab mitu tundi, vahel terve päeva.

      Täna on vagunis vaid käputäis sõitjaid, minu vahetus läheduses ei istu kedagi. Keegi ei vahi mind, seega toetan pea vastu akent ja sulen silmad.

      Rongipidurite kriiskamine äratab mu üles. Oleme signaaltule juures. Sel hommikusel ajal ja sel ajal aastas paistab päike otse raudteeäärsete majade tagaaedadesse, ujutades need valgusega üle. Võin seda peaaegu et tunda – hommikuse päikese soojus näol ja kätel, kui istun hommikusöögilaua taga Tomi vastas, paljad jalad puhkamas tema omadel, sest need on tal alati palju soojemad kui minu omad, mu pilk ajalehes kinni. Tunnetan, kuidas Tom naeratab, ja õhetus levib mu rinnalt üles kaelale, nii nagu alati, kui ta mind teatud viisil vaatas.

      Pilgutan kõvasti silmi ja Tom on läinud. Seisame ikka veel signaaltule taga. Näen aias Jessi ja tema selja taga astub üks mees majast välja. Tal on midagi käes – võibolla kohvikruusid – ning ma vaatan teda ja taipan, et see ei ole Jason. See mees on pikem, saledam, tumedanahalisem. Ta on peretuttav; ta on Jessi või Jasoni vend. Ta kummardub ja asetab kruusid tagaõues seisvale metalllauale. Ta on tädipoeg Austraaliast, jääb ehk paariks nädalaks; ta on Jasoni vana sõber, isamees nende pulmas. Jess astub tema poole, paneb käed talle piha ümber ja suudleb teda, pikalt ja sügavalt. Rong hakkab liikuma.

      Ma ei suuda seda uskuda. Ahmin õhku kopsudesse, mõistan, et olen hinge kinni hoidnud. Miks peaks Jess seda tegema? Jason armastab teda, ma näen seda, nad on ju õnnelikud. Ma ei suuda uskuda, et Jess veab teda alt, Jason ei vääri seda. Tunnen tõelist pettumust, tunnen, nagu oleks mind petetud. Tuttav valu täidab mu rinda. Olen tundnud seda varemgi. Muidugi suuremal määral, intensiivsemalt, aga mäletan selle valu iseloomu. Seda ei saa unustada.

      Sain asjast teada nii, nagu kõik vist praegu saavad: elektrooniline apsakas. Mõnikord on see teksti- või häälsõnum; minu puhul oli see e-kiri, tänapäevane huulepulgajälg krael. See oli tegelikult juhus, ma ei nuhkinud üldse. Ma ei oleks pidanud minema Tomi arvuti lähedalegi, sest ta alati pabistas, et kustutan kogemata mingi tähtsa asja või klikkan millelegi lubamatule ja lasen arvutisse viiruse, troojalase või midagi taolist.

      „Tehnoloogia pole just su kõige tugevam külg, ega ju, Rach?“ ütles Tom pärast seda, kui mul õnnestus kogemata kustutada kõik kontaktid tema meilikontolt. Nii et ma ei oleks pidanud arvutit puutuma. Aga tegelikult tahtsin head: püüdsin heastada seda, et olin veidi õnnetu ja raskemeelne, ning plaanisin midagi erilist meie neljandaks aastapäevaks – reisi, mis meenutaks meile, kuidas kõik varem oli. Tahtsin, et see oleks üllatus, seega pidin salaja tema tööplaani kontrollima, ma lihtsalt pidin vaatama.

      Ma ei nuhkinud Tomi järel, ma ei püüdnud teda vahele võtta ega midagi, nii rumal ma pole. Ei tahtnud olla nagu need kohutavalt kahtlustavad naised, kes sorivad oma mehe taskutes. Ükskord vastasin Tomi telefonile, kui ta oli duši all, ja ta ärritus ning süüdistas mind usaldamatuses. Tundsin end kohutavalt, sest ta paistis väga haavunud.

      Mul oli vaja vaadata Tomi tööplaani ja ta oli jätnud oma sülearvuti lahti, sest oli jooksnud suure hilinemisega koosolekule. See oli suurepärane võimalus, seega heitsin pilgu tema kalendrisse ja märkisin üles mõned kuupäevad. Kui brauseriakna sulgesin, nägin Tomi eposti kontot sisselogituna ja avatuna. Ülemises osas oli sõnum aadressilt [email protected]. Klõpsasin sellele. XXXXX. Ainult see oligi, lihtsalt rida ikse. Arvasin algul, СКАЧАТЬ