Muretu. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõne juhtumiga ummikusse jooksnud, kasutasime erinevaid tehnikaid, et aktiveerida infot, mis oli jäänud meie alateadvusesse pidama. Seoste leidmise mängud, kus kirjutasime sõnu paberilehtedele ja sedasi.” Harry naeratas rõhutult. „Kõlab võib-olla arusaamatult, kuid see andis aeg-ajalt tulemusi. Nii et ma mõtlesin, et me võiksime sama proovida.”

      „Ah soo?” Harryle torkas jälle pähe, kui palju kindlam Beate tundus, kui nad uurisid videot või arvutiekraani. Nüüd vaatas tüdruk teda sellise näoga, nagu oleks ta äsja välja pakkunud mängida stripp-pokkerit.

      ”Ma tahaksin teada, mida sa selle juhtumiga seoses tunned,” ütles Harry.

      Beate naeris ebakindlalt. „Tunnen ja tunnen.”

      „Unusta hetkeks jäigad faktid.” Harry kummardus toolil ettepoole. „Ära ole usin tütarlaps. Sul pole vaja tõendeid kõige kohta, mida sa ütled. Ütle lihtsalt, mida su kõhutunne räägib.”

      Beate vahtis tükk aega lauaplaati. Harry ootas. Siis tõstis tüdruk pilgu ja vaatas talle otse silma. „Ma usun L-i.”

      „L?”

      „Lüüasaamist. Et juhtum on viiekümne protsendi hulgas, mida me lahendada ei suuda.”

      „Või nii. Ja miks siis mitte?”

      „Lihtne matemaatika. Kui sa mõtled kõigile neile idiootidele, keda me kätte ei saa, on sellisel mehel nagu Varustaja, kes on kõik hoolega läbi mõelnud ja ilmselgelt teab pisut meie töömeetodite kohta, küllaltki head võimalused.”

      „Mm.” Harry hõõrus nägu. „Nii et su kõhutunne tegeleb vaid peastarvutamisega?”

      „Mitte ainult. Midagi on ka viisis, kuidas ta seda teeb. Nii kindlalt justkui. Nagu ajendaks teda mingi…”

      „Mis teda ajendab, Beate? Rahaahnus?”

      „Ma ei tea. Statistika järgi on rahaahnus röövimise motiiviks number üks ja põnevus number kaks ja…”

      „Unusta statistika, Beate. Nüüd oled sa uurija, nüüd ei analüüsi sa pelgalt videopilte, vaid omaenda alateadlikke tõlgendusi sellest, mida oled näinud. Usu mind, see on uurija olulisim niidiots.”

      Beate vaatas talle otsa. Harry teadis, et ta suudab tüdrukust kohe midagi välja meelitada. „Lase tulla!” ei andnud ta järele. „Mis Varustajat ajendab?”

      „Tunded.”

      „Millised tunded?”

      „Tugevad tunded.”

      „Millised tunded, Beate?”

      Tüdruk sulges silmad. „Armastus või viha. Viha. Ei, armastus. Ma ei tea.”

      „Miks ta naist tulistab?”

      „Sest ta… ei.”

      „Lase tulla. Miks ta naist tulistab?” Harry oli tollhaaval oma tooli tüdruku kõrvale nihutanud.

      „Sest ta peab. Sest see on otsustatud… juba ette.”

      „Hästi. Miks see on ette otsustatud?”

      Keegi koputas uksele.

      Harryle oleks meeldinud, kui Fritz Bjelke poleks Kurtide keskusest nii kiiresti rattaga läbi kesklinna sõitnud, et neile appi tulla. Aga nüüd seisis ta uksel, rõõmsameelne ümar mees, ümmarguste prillide ja roosa kiivriga. Bjelke ei olnud kurt ja kindlasti mitte tumm. Et Bjelke saaks Stine Grette huulte liikumise kohta võimalikult palju teada, mängisid nad kõigepealt ette selle osa, kus naise juttu on kuulda. Kui lint käis, lobises Bjelke ise katkematult:

      „Ma olen küll spetsialist, kuid tegelikult oleme kõik huultelt lugejad, kuigi me kuuleme, mis teine kõneleja ütleb. Näiteks sellepärast ongi ebamugav filmi vaadata, kui pilt ja heli ei ole sünkroonis, kuigi küsimus võib olla sekundi sajandikes.”

      „Noh,” ütles Harry. „Mulle isiklikult ei ütle tema huulte liikumine mitte midagi.”

      „Probleem on selles, et vaid kolmkümmend kuni nelikümmend protsenti sõnadest on otseselt huultelt loetavad. Et ülejäänust aru saada, tuleb vaadata näoilmet ja kehakeelt ja kasutada enda keelevaistu ja loogikat, et puuduvad sõnad leida. Mõtlemine on sama oluline kui nägemine.”

      „Nüüd hakkab ta sosistama,” ütles Beate.

      Bjelke jättis sõna pealt jutu ja keskendus sügavalt vaevumärgatavatele huuleliigutustele filmilinal. Beate peatas videolindi, enne kui pauk käis.

      „Just nii,” ütles Bjelke. „Üks kord veel.”

      Ja siis: „Veel kord.”

      Seejärel: „Ole nii kena, üks kord veel.”

      Pärast seitsmendat korda noogutas ta, et on küllalt näinud.

      „Ma ei saa aru, mida ta mõtleb,” ütles Bjelke. Harry ja Beate vahetasid pilke. „Aga ma arvan, et tean, mis ta ütleb.”

      Beate sörkis mööda koridori, et Harryga sammu pidada.

      „Teda peetakse oma alal riigi juhtivaks eksperdiks,” ütles Beate.

      „See ei aita,” ütles Harry. „Ta ütles ise, et pole kindel.”

      „Aga kui naine ikkagi ütleb seda, mida Bjelke arvas?”

      „See ei klapi. Ta pidi ühe „ei” vahele jätma.”

      „Ma ei ole nõus.”

      Harry jäi järsku seisma ja Beate jooksis talle peaaegu otsa. Ta vaatas hirmunult üles mehe ühte pärani avatud silma.

      „Väga hea,” ütles ta.

      Beate tundus segaduses olevat. „Mida sa silmas pead?”

      „Erimeelsus on hea. Erimeelsus tähendab, et sa oled võib-olla midagi näinud või aru saanud, kuigi sa veel ei tea, mida täpselt. Ja mina ei ole midagi aru saanud.” Ta hakkas uuesti astuma. „Lähtume sellest, et sul on õigus. Mõtleme, kuhu see meid viia võib.” Ta jäi lifti ees seisma ja vajutas nupule.

      „Kuhu sa nüüd lähed?”

      „Kontrollin üht pisiasja. Ma olen vähem kui tunni pärast tagasi.”

      Liftiuksed avanesid ja politsei osakonnajuhataja Ivarsson astus välja.

      „Ohoo!” säras ta. „Meisterdetektiiv jälgedel? Midagi uut teada anda?”

      „Paralleelsete uurimisrühmade mõte ongi selles, et me ei anna suurt midagi teada,” ütles Harry ja astus temast mööda lifti. „Kui ma muidugi sinust ja FBI-st õigesti aru saan.”

      Ivarsson naeratas laialt ja suutis pilgu kindlana hoida. „Võtmeinformatsiooni peame loomulikult jagama.”

      Harry vajutas liftis esimese korruse nupule, aga Ivarsson võttis ukse peal koha sisse ja hoidis seda lahti: „Niisiis?”

      Harry kehitas õlgu. „Stine Grette sosistab röövlile midagi, enne kui too ta maha СКАЧАТЬ