Kadunud hingede linn. Surmav arsenal. V raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Heleniga kohtumise järel olnud liiga arg, et sõnagi lausuda.”

      „Aa.” Aleci näol oli ehmunud ilme, justkui poleks talle pähegi tulnud, missugust mõju võivad tema teod avaldada väljaspool perekonda. „Ja sinu vanemad… kas nad leppisid sellega?”

      Aline tõstis silmad taeva poole. „Nad teevad näo, nagu poleks midagi juhtunud – otsekui muutuks see olematuks, kui sellest ei räägita.” Claryle meenus, mida oli öelnud Isabelle, rääkides, kuidas Klaav suhtub geidest liikmetesse. Kui nõnda peaks juhtuma, vaikitakse see maha. „Aga asi võiks olla hullem.”

      „See võiks olla märksa hullem,” kinnitas Alec, hääles sünge alatoon, mis sundis Claryt talle teraselt otsa vaatama.

      Aline’i ilme leebus, tema pilk muutus kaastundlikuks. „Anna andeks,” ütles ta. „Kui sinu vanemad ei…”

      „Nendel pole selle vastu midagi,” ütles Isabelle pisut liiga teravalt.

      „Olgu kuidas on, mul poleks tarvis olnud sellest praegu rääkida. Praegu, kui Jace on kadunud. Olete kindlasti kõik hirmus mures.” Neiu kogus ennast. „Tean, et inimesed on kindlasti rääkinud teile tema kohta kõikvõimalikke tobedaid asju. Nagu ikka räägitakse, kui ei osata leida õigeid sõnu. Ma… tahtsin teile lihtsalt midagi öelda.” Neiu tõmbus ühest möödujast kärsitult eemale, nihkus Lightwoodidele ja Claryle lähemale ning madaldas häält. „Alec, Izzy… Ma mäletan üht korda, kui te meil Idrises külas käisite. Mina olin kolmteist aastat vana ja Jace oli… ta võis olla kaheteistkümnene. Ta tahtis näha Brocelindi metsa, seepärast laenasime ühel päeval hobused ja ratsutasime sinna. Eksisime muidugi ära. Brocelind on läbimatu. Läks üha hämaramaks, laas muutus järjest tihedamaks ning mul hakkas hirm. Olin kindel, et sinna me sureme. Aga Jace ei tundnud kordagi hirmu. Ta oli kogu aeg kindel, et leiame kodutee. Kulus küll mitu tundi, kuid ta leidiski. Ta tõi meid metsast välja. Olin tohutult tänulik, aga tema vaatas mind niisuguse näoga, nagu oleksin segane. Nagu poleks olnud kahtlustki, et ta tee leiab. Teine võimalus ei tulnud lihtsalt kõne alla. Tahtsin öelda seda: ta leiab tee teie juurde tagasi. Tean seda.”

      Clary polnud enda arvates kunagi näinud Izzyt nutmas ning nüüdki võitles too ilmselt kõigest väest pisaratega. Neiu silmad olid kahtlaselt suured ja läikivad. Alec silmitses kinganinasid. Clary tundis endas tohutut kurbust; see püüdis allikana pinnale kerkida, aga tüdruk surus selle alla; ta ei suutnud mõelda kaheteistkümneaastasele Jace’ile; ei suutnud kujutleda teda ekslemas pimeduses, sest siis oleks mõte läinud praegusele Jace’ile, kes eksleb kusagil või on vangis, vajab tema abi, ootab teda, ning seda poleks Clary suutnud taluda. „Aline,” lausus ta, nähes, et ei Isabelle ega Alec saa sõna suust. „Aitäh sulle.”

      Aline naeratas ujedalt. „Ma usun seda tõesti.”

      „Aline!” Neile lähenes Helen, hoides randmest kinni poisikesel, kelle käed olid üleni koos sinise vahaga. Ilmselt oli ta mänginud löövi külgseinu ehtivates suurtes kandelaabrites olevate küünaldega. Poiss oli umbes kaheteistkümnene, ulaka naeratusega ja õe omi meenutavate rabavalt siniroheliste silmadega, ainult et tema juuksed olid tumepruunid. „Siin me oleme. Peaksime vist hakkama minema, enne kui Jules kogu selle paiga maatasa teeb. Rääkimata sellest, et mul pole aimugi, kus võiksid olla Tibs ja Livvy.”

      „Nad sõid vaha,” tõttas poiss, Jules abivalmilt teatama.

      „Püha taevas,” ägas Helen ning tema näole ilmus andekspaluv ilme. „Ärge pange tähele. Mul on kuus nooremat venda ja õde ning üks minust vanem. Paras loomaaed.”

      Julesi pilk liikus Alecilt Isabelle’ile ja peatus Claryl. „Kui palju vendi ja õdesid sinul on?” küsis ta.

      Helen kahvatas. Isabelle vastas märkimisväärselt kindla häälega: „Meid on kolm.”

      Julesi pilk ei lahkunud Clarylt. „Te pole üldse ühte nägu.”

      „Mina ei ole nendega suguluses,” ütles Clary. „Mul ei ole vendi ega õdesid.”

      „Mitte ühtegi?” Poisi häälest kostis umbusk, nagu oleks Clary öelnud, et tal on jalgadel lestad. „Sellepärast oledki nii kurb või?”

      Clary mõte läks Sebastianile, tolle jäävalgetele juustele ja mustadele silmadele. Oleks see ainult nõnda, mõtles ta. Kui mul ainult poleks venda, siis ei oleks midagi niisugust juhtunud. Tüdruk tundis kehas vihatuiget, mis soojendas jäätunud verd. „Jah,” ütles ta vaikselt. „Sellepärast olengi kurb.”

      2

      Okkad

      Simon ootas Claryt, Alecit ja Isabelle’i Instituudi ees kivist karniisi all, mis hädavaevu kaitses teda kõige hullema vihma eest. Ta pöördus, kui teised uksest välja tulid, ning Clary nägi, et poisi tumedad juuksed on kleepunud otsmikule ja kaelale. Simon lükkas need näolt ja vaatas talle otsa, pilgus küsimus.

      „Mind ei süüdistata milleski,” ütles Clary, aga raputas pead, kui teise näole hakkas ilmuma naeratus. „Aga nad kuulutasid Jace’i otsingud teisejärguliseks. Ma… olen üsna kindel, et teda peetakse surnuks.”

      Simon langetas pilgu oma märgadele teksadele ja särgile (kortsus hallile T-särgile, mille rinnaesisel oli trükitähtedega kiri CLEARLY I HAVE MADE SOME BAD DECISIONS). Ta raputas pead. „Kui kahju.”

      „Klaav teeb alatasa nõnda,” ütles Isabelle. „Küllap poleks me pidanud midagi muud ootamagi.”

      „Basia coquum,” lausus Simon. „Või kuidas see nende moto nüüd kõlaski?”

      „„Descensus Averno facilis est.” Põrgusse laskuda on kerge,” vastas Alec. „See, mida sina ütlesid, tähendab „Suudle kokka.””

      „Tont võtaks,” torises Simon. „Ma teadsin, et Jace heidab minu üle nalja.” Märjad pruunid juuksed langesid uuesti poisi näole; ta lükkas need nii kärsitu liigutusega tagasi, et Clary nägi korraks tema laubal hõbedaselt välgatamas Kaini märki. „Mida me nüüd teeme?”

      „Nüüd läheme külla haldjakuningannale,” vastas Clary. Näpitsedes kurgu all rippuvat kellukest, jutustas ta Simonile, kuidas Kaelie oli ilmunud Luke’i ja Jocelyni peole ning lubanud, et haldjakuninganna aitab Claryt.

      Simon näis kõhklevat. „Too punapäine kurikavala moega naine, kes sundis sind suudlema Jace’i? Ta ei meeldinud mulle.”

      „Ainult seda sa siis mäletadki? Et ta sundis Claryt Jace’i suudlema?” Isabelle’i häälest kostis pahameel. „Haldjakuninganna on ohtlik. Tookord oli tal lihtsalt lollitamistuju. Tavaliselt alustab ta päeva sellega, et hirmutab enne hommikusööki vähemalt paari inimest nii rängalt, et nood kaotavad mõistuse.”

      „Mina ei ole inimene,” lausus Simon. „Nüüd enam mitte.” Ta vaatas korraks Isabelle’ile otsa, langetas siis pilgu ja pöördus Clary poole. „Kas tahad, et tuleksin teiega kaasa?”

      „Arvan, et sinu kohalviibimine oleks mõistlik. Valguses Kõndija, Kaini märk – isegi haldjakuningannat peab ju olema võimalik millegagi rabada.”

      „Mina ei oleks selles nii kindel,” ütles Alec.

      Clary vaatas temast mööda ja küsis: „Kus on Magnus?”

      „Magnus ütles, et on parem, kui ta kaasa ei tule. Tundub, nagu oleks tema ja haldjakuninganna vahel midagi olnud.”

      Isabelle СКАЧАТЬ