Koht päikese all. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

      Taustal mürises liiklus.

      „Kus sa hetkel oled?”

      „Keerasin just E18-le.”

      Annika nägi, kuidas Patrik uudistelaua juurde tormas, patakas pabereid paremas käes, ja sosistas kiiresti telefonitorru:

      „Ülemus on mind sihikule võtnud. Läheb põnevaks,” ütles ta tasa.

      Ta pani toru hargile, samal ajal kui Patrik tema kirjutuslaual istet võttis. Annika tõmbas arvuti kiiresti lähemale.

      „Küll nüüd alles on igasugu asju juhtuma hakanud,” ütles verivärske uudistetoimetaja ja lehitses pabereid. „Korteripõleng Hallundas, gaasimõrv Hispaania Päikeserannikul ja bussiõnnetus Taanis. Hakka bussist peale ja uuri, kas seal rootslasi ka oli. Tõsiseks võib seda pidama hakata siis, kui ilmneb, et tegemist on tivolist saabuva klassitäie rootsi lastega.”

      „Lilian Bergqvist taotleb Filip Anderssoni kohtuotsuse vaidlustamist,” ütles Annika ja lülitas oma arvuti Patriku reie vastas käima.

      „Vana uudis. Meie ju teadsime seda juba siis, kui me selgitasime välja, et tegelik tapja oli Anderssoni õeraas. Las Berit kirjutab sellest ühe nupukese.”

      Kui mina selgitasin välja tegeliku tapja, mõtles Annika, aga ei öelnud midagi.

      „Gaasimõrv kõlab päris vastikult,” jätkas mees ja ulatas Annikale väljaprinditud lehed. „Terve perekond on tapetud, koer kaasa arvatud. Vaata, kas saad selle kohta midagi teada, hea oleks ka pildid kõikidest hukkunutest, ja kindlasti koera nimi ja vanus. Rahvas on Hispaaniaga väga seotud, tegemist on ju endiselt rootslaste meelispuhkusekohaga.”

      „Kas meil pole seal mitte oma inimene kohapeal?” küsis Annika ning talle meenus lugude kõrval olnud foto morni naeratusega pruuniks päevitunud mehest.

      „Tema on kodus Tärnabys jõulupuhkusel. Tulekahju Hallundas tundub üsna külm lugu olevat, aga võimalik siiski, et tuli kedagi evakueerida ja et tädi Hedvig ei saanud ratastooliga trepist alla või midagi muud taolist, mis oleks seksikas.”

      „Olgu,” vastas Annika, imestades, et uus ülemus juba asjaomase sõnavara ära oli õppinud.

      Seksikas, jumal küll.

      „Ma tahtsin veel paari asja üle kontrollida,” ütles Annika, püüdes säilitada rahulikku meelt ja enesevalitsust. „Esiteks sain ma vihje, et valitsus on segatud kahtlasesse kurjategijate väljaandmissobingusse, ja siis veel, et kell kaks on mul kohtumine ühe naisega, kellelt saab võib-olla intervjuu, mis…”

      Aga Patrik oli juba ringi pööranud ja teel teemalehtede osakonna poole.

      Annika vaatas talle pikalt järele ja otsustas mitte ärrituda. Kui mees on otsustanud oma, hm, alluvaid mitte kuulda võtta, oli see tema enda probleem.

      Annika nõjatus toolileenile ja vaatas toimetuses ringi.

      Peale tema polnudki siin tegelikult enam kedagi.

      Schyman oli ta juba kella kaheksaks hommikul kohale kutsunud ja Annika oli õigesti eeldanud, et tegemist on järjekordse katsega talle mõni juhtiv töökoht pähe määrida. Tavaliselt jäi selliste pakkumiste vahele mõni aasta, aga nüüd oli asi teisiti. Juba varem oli talle püütud sokutada uudistetoimetaja ja päevatoimetaja kohta, krimitoimetaja ametiposti oligi ta vastu võtnud ja seal paar kuud vastu pidanud, aga iial varem ei olnud ülemus tulnud lehvitama tegevtoimetaja ametikohaga.

      Nojah. Annika ohkas. Arvestades skeemi, et viis päeva tööl ja viis vaba, oleks ta ju pidanud ametit kellegagi kahepeale pidama, ilmselt siis Sjölanderiga. Sel juhul ei oleks tal tulnud vastutada mitte ainult kõikide nende lolluste eest, mis uudistetoimetuses vältimatult jooksvalt ette tulevad, vaid ta oleks ka sunnitud taluma lõputuid eelarvet, turundusplaane ning personaliküsimusi käsitlevaid koosolekuid.

      Pigem juba tulekahjud Hallundas, mõtles ta ja helistas otseliinil kohaliku häirekeskuse juhile.

      Sealt vastati, et põhjuseks oli voodis suitsetamine, hukkus üks eelpensionil olev isik. Tuli on kustutatud. Mõõdukad suitsukahjustused. Kedagi ei evakueeritud.

      „Ja kes suri?” küsis Annika.

      Mees lehitses paberites.

      „Korter kuulus kellelegi… see oli mul siin just kuskil… keegi Jonsson… jah, igatahes ei olnud tegemist mingi kuulsusega.”

      Pole kuulsust, pole lugu.

      Nad lõpetasid kõne.

      Küll aga olidki bussiõnnetusse segatud lapsed, kuigi mitte kooliklass, vaid saalihoki võistkond, kes oli teel võistlusele Aalborgis. Buss sõitis Jyllandis aeglaselt libedalt maanteelt välja. Masin oli kraavis külili ja lapsed pidid juhiaknast välja ronima.

      Annika saatis fototoimetusse meili ja palus neil silmad lahti hoida, juhuks kui peaks välja ilmuma dramaatilisi pilte hirmunud lastest. Rohkemat kui pildiseeria ei olnud see lugu küll väärt.

      Hispaania gaasimõrva loost oli aga märksa keerulisem sotti saada.

      Patriku kolmerealine sõnum oli vaid tsitaat teadeteagentuuri välisuudiste osakonnalt, kus teatati, et kahe lapse ja koeraga perekond leiti peale oletatavat gaasiröövi surnuna.

      Ta alustas sellest, et otsis internetist üles ainsa Hispaania ajalehe kodulehe, mida ta nimepidi teadis: El País. Pilk jäi peatuma pealkirjal España es el país europeo con más atropellos mortales de peatones.

      Ta kissitas ekraani poole – sellest peaks ta aru saama. Kaks aastat hispaania keele tunde gümnaasiumis polnud just palju, aga ajalehetekst internetis polnud ka just mingi raketiteadus. Arvatavasti tähendas see, et Hispaania oli Euroopa riikides seas surnuks sõidetud jalakäijate arvu poolest esirinnas. Eelmisel aastal 680 hukkunut.

      Ta sulges artikliakna ja otsis edasi. Otsingus peaks kasutama märksõnu: Familia muerta1Costa del Sol või midagi sellist.

      Nada, ninguno, vacío 2.

      Kuigi, El País on ju riiklik ajaleht, peakorter tõenäoliselt Madridis. Ehk ei kajastatagi selles väljaandes kunagi kaugel Aafrika piiri ääres toimuvat.

      Aga terve perekonna hukkumine peaks ju kõlapinda leidma, vähemalt veebiväljaandes?

      Annika tõi endale automaadist plasttopsiga kohvi. Jook kõrvetas vasaku käe nimetissõrme, lausa naeruväärne, kui tundlikuks oli sõrm pärast rünnakut muutunud…

      Annika istus maha ja jäi mõtlema. Gaasirööv? Sissemurdmisel kasutati gaasi? Ta polnud midagi sellist varem kuulnud. Kas selline asi nagu gaasirööv on üldse olemas?

      Ta sisestas Google’i otsingusse „gaasirööv” ega saanud ühtki tulemust.

      Ehk oli tõlkides mingi arusaamatus tekkinud? Kas teadeteagentuur oli midagi valesti üles kirjutanud?

      Ta puhus ettevaatlikult kohvile peale ja võttis ühe argliku lonksu. See tundus küll võimatu, aga kohv maitses tõesti veel halvemini kui eelmisel päeval.

      Ta sisestas Google’isse lahku kirjutatuna „gaas rööv”, СКАЧАТЬ