Jõuluingel. Marcia Willett

Чтение книги онлайн.

      Nüüd võtab Clem käed taskust ja vaatab kella: varsti on aeg Jakeyt vannitada; pealegi on Jakey vaadanud telekat palju kauem, kui ta tavaliselt on tohtinud, ega tahagi lõpetada. Clem hingab sügavalt sisse ja valmistub võitluseks.

      Nendest tükk maad eemal rannikul talumajas kummardub Janna „võõras” mobiili kohale.

      „Kõik on päris heas korras,” räägib ta. „Armas maja. Väravamajas elab üks noor sell, kes hoolitseb kogu krundi eest. Täpselt paika pandud tööülesannetega. Ja vagunelamus on tütarlaps. Minu arust võib ta olla nii ülemkokk kui ka pudelipesija. Päris kenake… Ei, ei. Ära nüüd ähmi mine! Midagi sellist seal ei toimu. Aga ma kogun infot ka külast. Neli nunna. Õed, nagu nad end ise nimetavad. Vanakesed. Üks väheke metsa poole. Ma ei kujuta isegi ette, kuidas nad seal hakkama saavad, aga kohalike hulgas on nad väga populaarsed… Ei, sellesse külla ma kauemaks ei jää. Praegu peatun ma ühes rannikuäärses külalistemajas. Tegelikult on see talu. Kena ja vaikne. Kuidagi vanaaegne, rahvas räägib Lõuna-Inglismaa murret, aga mulle see sobib. Kohalikele ütlesin, et kirjutan raamatut Cornwalli rannikust ja ajaloost. Nad on vaimustuses…

      Ühesõnaga, me esitame oma pakkumise ja jääme ootama. Kui pakkumine vastu võetakse, saame tõestada, et seda hoonet ei saa edaspidi kasutada kloostrina, ning siis ilmud välja sina, lehvitad oma dokumenti ja kinnitad, et sadu aastaid tagasi koostatud testamendile tuginedes on sinul kui Bosankode viimasel pärijal õigus pärandile… Jah, ma tean, et kogu see lugu on segasevõitu, aga just sellises seisus need asjad praegu on. Eks ole?.. Ei, mind pole võimalik pealt kuulata. Ära ole närvis. Nagu ma juba mainisin, on märksõna „raamatu materjal”. Sellest võidakse teha teleseriaal. Mainisin justkui muuseas ka paari kuulsat nime ja kohalikud ootavad kannatamatult päeva, mil saavad sõna sekka öelda. Mul on stardivalmis isegi Phil Brewster, kes on valmis teele asuma kohe, kui sa käskluse annad… Olgu, ma vaatan siinkandis veel veidi ringi. Räägime homme samal ajal, eks?”

      Ta lõpetab kõne, jääb ainiti silmitsema mõnusat korralikku tuba ning seejärel pimedat vihmast ööd akna taga. Väljast ei kosta ainsatki heli, näha pole ühtki tänavalaternat. Ta keha läbib värin ja näole ilmub grimass, sest ta ei suuda mõista, kuidas sellises vaikuses elada saab. Ta tõmbab akende ette kardinad ja jääb mõttesse vajunult seisma. Skeem on päris pöörane, aga Tommy on neid napilt läbi tirinud ka hullematest tehingutest, mis on olnud küll kahtlasevõitu, aga tulutoovad. Tommy on helge peaga poiss; vanal koolivennal on palju kerget tulu tõotavaid kontakte, aga ta ei anna kunagi ülemäärast lootust ja laseb tal ootusärevalt piinelda. Nende viimasel kohtumisel oli ta igatahes elevil, viimse võimaluseni pingul.

      „Pane nüüd tähele,” oli Tommy öelnud. „Minu juristist sõber, kes elab Truros, on ühe vana suguvõsa kinnistu kohta nii mõndagi huvitavat teada saanud. Ma tahan, et sa sinna sõidaksid ja kohapeal veidi ringi vaataksid. Selles paigas on peaaegu kakssada aastat olnud klooster, aga kui me suudame tõestada, et see pole enam elujõuline, antakse kinnistu selle dokumendi põhjal jälle kõnealuse suguvõsa elus oleva liikme hoolde. Me oleme seda kontrollinud ja see järeltulija olen mina. Paistab, et järele on jäänud ainult paar nunna, kes on ehk ammu kaalunud mõtet, et võiksid mõne suurema kogukonnaga ühineda. Aga me ei tohi neid asjatult ärevusse ajada, mõistad? Meie töö lähtub eeldusest, et keegi pole märganud väikest kirja lepingu lõpus. Sõida sinna ja uuri järele, kuidas asjad tegelikult on.”

      „Ma ei mõista. Kui klooster kuulub õigusjärgselt niikuinii sulle…”

      „Tead mis, vanapoiss,” andis Tommy mõista, et on temaga niigi kannatlik, „ühel heal päeval sa mõistad, et su vanad head sõbrad tahavad edasi liikuda. Sa annad Phil Brewsterile rohelise tee. Tema käitub nagu hotelliomanik ikka ja teeb ülihea pakkumise, milles nunnad näevad katset nende tulevikku kindlustav usuühingu varandus säilitada. „Oo jaa,” ütlevad nad. „Me oleme väga tänulikud.” Phil saab positiivse kinnituse, et pakkumine võetakse tõenäoliselt vastu, saadab selle sulle edasi, aga seejärel – põmm! – ilmun välja mina, käes vana testamendi koopia. Tehing ebaõnnestub ja paik on minu. Ma tean kedagi, kes on nõus sealkandis asuva suvalise kinnistu eest ülikõrget hinda maksma.”

      „Aga mis kasu saavad nunnad?”

      Selle küsimuse peale puhkes Tommy naerma, südamest naerma. „Sa lihtsalt ei taipa, ega ju?” küsis ta. „Nemad ei saa midagi. Mina saan oma esivanematelt päritud kodu tagasi ja müün selle parimale pakkujale, nunnad aga saavad oma varanduse kätte taevas, kus seda ei riku ei koiliblikad ega rooste. Aga praegu hangid vajalikud tõendid sina ja seejärel astun mängu mina. Nagu ikka, saad sa palka ja kuluhüvitist.”

      Caine tõstab pea. Tuul muutub tugevamaks ja vastu aknaklaase peksab vihm. Talle pakuti õhtusööki, mille ta tänulikult vastu võttis. Tal oli plaanis kedrata lugu oma raamatust, rääkida teleseriaalist ja mainida ka paari nime: Simon Schama, Dan Cruikshank. Aga kes on see tütarlaps, „Jalutuskäigud Wainwrightis” saatejuht?

      Ta kuuleb lärmi. Trepil seisab talupidaja naine ja mees lahkub kähku toast, et temaga kohtuda; ta sulgeb enda järel ukse, et terase pilguga mustad silmad tema toas midagi ei märkaks.

      Lärmakas mutt, mõtleb ta, aga naeratab naisele ja keerab nunnumeetri põhja.

      „Kas õhtusöök on tõesti juba valmis, proua Trembath? Taevas hoidku, pärast värskes õhus veedetud päeva olen ma näljane nagu hunt.”

      „Laud on kaetud, härra Caine,” lausub naine, kui mees tema järel trepist alla läheb.

      Dossie paneb telefoni käest ja teeb sülearvutisse paar märkust. Sellel hommikul töötab ta köögis ning see ruum on palju soojem kui tema pisike põhjapoolsete akendega kabinet ülakorrusel; vähemalt saab ta viimasel ajal kasutada töötuba, mis on tervenisti tema päralt. Nii mõndagi on muutunud sestsaadik, kui ta palju aastaid tagasi väga noore lesena taas koju tuli, lapse sünnitas ja karjääri teha proovis. Tema vanemad olid külalistemaja pidamisega kaasneva rabelemise kõrval Clemi hoidnud, Dossie aga oli organiseerinud lõuna- ja õhtusööke, valmistanud teiste perede köökides erilisteks puhkudeks ette pidusööminguid.

      „Loomulikult saame me hakkama, kullake,” ütles Dossie ema. „Ja me teame, kui palju on neid, kes haaraksid silmapilk kinni võimalusest sind mis tahes pereüritusele toitlustajaks kutsuda.”

      Emal oli õigus. Dossie vanematel oli kõikjal poolsaarel hulgaliselt tuttavaid, kes soovisid kogu hingest aidata oma sõprade lesestunud tütrel eluga toime tulla. Aja jooksul rajas Dossie igati usaldusväärse kilendibaasi ja rändas läbi terve maakonna Launcestonist Penzance’ini ja Falmouthist St Ives’ini, kuna Pa ja Mo1 kodus last hoidsid. Viimasel ajal on Dossie endalt rohkem kui korra pärinud, kas ta ikka käitus õigesti, kui jäi koormaks kaela kahele keskealisele inimesele, kes püüdsid endale elatist teenida. Tookord polnud ta kujunenud olukorda sellisena näinud. Pa ja Mo olid nii laia haardega, nii võimekad ja täiesti muretud. Nende külalised, peamiselt sõprade sõbrad ja sõprade vanemad, kellest juba pärast esimest külaskäiku näisid saavat vanad head semud, saabusid järgmisel korral, sabas koerad – või isegi mõni lapselaps –, ning elegantne hall kivimaja – Court – oli alati rahvast täis. Dossie oli harjunud, et leidis nii mõnigi kord piduliku lõunasöögi valmistamise järel Trurost tagasi jõudes võõrastetoast kaks vanahärrat, kes enne pubisse suundumist Pa seltsis pärastlõunanapsi võtsid, samal ajal kui nende naised köögis Mo’ga lobisesid ja järgmise päeva hommikusöögi tellimuse sisse andsid. Koridoris või väikeses telerisalongis, kus mõni külaline uudiseid jälgis, võis vabalt pikutada paar koera.

      Clemile see meeldis. Kui ta väike oli, tõid külalised talle pisikesi kingitusi, närveerisid tema pärast keskkooli lõpueksamite ajal, julgustasid teda astuma ülikooli, Pa ja Mo aga suhtusid СКАЧАТЬ