Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus. Tamur Kusnets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oma manatargast vürsti kõrval seisid, paljastatud relvad käes. Saksi pealiku ainsa märguande peale oleks nad noolte ja odadega üle külvatud, kuid verisesse heitlusse sugenes paus. Vaenlaste ülik astus sammu edasi ja tegi omas keelepruugis ettepaneku alistuda.

      Preestri tuhmunud pilk elustus, turd Beanstan sirutas ennast. Näis, et vaenlaste soovitus alla anda polnud tema teadvusse jõudnudki; Kimbrung vaatas tõsiselt udusse mattunud sood, nõmme, tulekuma selle harjal ning lausus: “Minge ära, mu hõimlased…”

      “Minu vürst…” pomises arbuja Grue.

      “Minge ära,” kordas preester, heites pilgu lähimatele röövlitele. “See on minu poeg. Pole vaja elu, kui suguvõsa välja sureb. Minge, truu Grue ja vaprad ründurid. Aasirite isa kutsub mind – näen tulesid helkimas Walgrindi kullatud piitadel… Minge!”

      Kimbrid kadusid hääletult pimedusse. Trummid kõmisesid, saksilased vaatasid imestunult pikka avaras rüüs meest, kelles nad juba olemuse järgi üliku ära tundsid.

      Beanstan Kimbrung vaatas vihaselt saksi mereröövleid, kes olid hakanud aeglaselt lähenema. Nad olid vangistanud tema poja, ainsa, kes oli veel elus. Suguvõsa oli välja surnud… Kibestunud pilgul mõõtis vürstpreester vahemaad enese ja lähemale nihkuvate vaenajate vahel. Vara veel.

      Tahmavad tõrvikud heitsid ümbrusele punast värelevat valgust, mis mängles hubinal haljal terasel ning meeste toorestel nägudel. Ballimar vaatas toimuvat pärani silmi, ta adus, mis hakkas siin, iidsete pühade kaljude jalamil sündima; noormees teadis, miks Beanstan oli Grue ja teised sõjamehed ära saatnud. Trummihoobid kumisesid noore metsiku Kimbrungi kõrvus otsekui südametuksed… Äkitselt varjasid laiad seljad tema eest vaatevälja; saksilased tungisid edasi, kostus vihast urinat ja sõjakisa. Kaikus kimbrite metsik võitlushüüd ning esimene röövlitest vankus tagasi, tema rindu oli teraviku lõpuni torgatud pikk lipuoda. Sõdalased rüsisid edasi, ent pärast lühikest relvakõlinat kuuldus karjatus ning teinegi saks veeres kividel kolisedes nõlvast alla ning uppus külma soojärve. Kolmas, kelle käsi oli õlast alates ära raiutud, ulgus katkendlikult; veel mõned taganesid raskelt haavatutena. Alles nüüd nägi Ballimar isa, kes seisis endiselt haavamatuna kivirahnude vahel. Trummihelid kõlasid mõnitavalt.

      Beanstan keerutas laia, verest tumedat mõõka. Tema suures pruunis habemes kõverdus sõge irvitus ning manatark kallas vaenlased üle needustega, mõnitades nende emasid ja tütreid puhtas saksi keeles. Oda vuhises, ent Kimbrung põikas kõrvale ning raius selle välkkiirelt pooleks. Ta avali ilavahusest suust kostis põlglikku kähisevat naeru; taas keerutas vürst pea kohal spathat. Uhkus täitis Ballimari rinna – see oli tema isa, tema isa! Vaimustunult vaatas noormees, kuidas veel üks vaenlane – aasirid needku nende sugu! – vaheda mõõga torkest korisedes langes.

      “Thoen!” käskis rõngashames pealik lühidalt.

      Vägev tõmmu sõjamees, kelle pikkadel paljastel käsivartel paisusid võimsad lihased, urahtas, pani vasara kõrvale ja paljastas laia raske üheteralise mõõga scramasaxi. Thoen mõõtis sünge pilguga vastast, sööstis siis möirates edasi, andes kogu oma tohutu jõuga meeletu hoobi, mis pani preestri vankuma. Kuid Beanstan vastas jõulise löögiga, mille Thoen vaevu tõrjus. Teraselt pudenes sädemeid, vaatemängust haaratud saksilased ümisesid tunnustavalt. Tugevad käed hoidsid Ballimari kinni, ta jälgis heitlust põlevi silmi, veri tuksles ta soontes. Thoen oli osav nagu Beanstangi, kuid jõudu oli saksilasel kaugelt enam, seda võis näha juba tema kehaehitusest. Raud kõlises meeliärritavalt, mehed urisesid pingutusest ja sisistasid kokkusurutud hammaste vahelt needusi. Mõõgad välkusid ning pealtvaatajate silmad ei suutnud kahe sõjamehe välkkiireid liigutusi jälgida. Ent enam polnud võitlus tasavägine; Thoeni hiiglajõud hakkas paremust saavutama ning Beanstan pidi üha enam ennast raevukate rünnakute vastu kaitsma, tema spatha ei löönud enam nii kiiresti ja preester komistas aina sagedamini. Teda ootas kindel surm ning mehe heledates silmades välgatas meeleheide. Käheda karjega lõi ta Thoeni mõõga kõrvale ning viskus edasi kavatsusega lõhestada hiiglase kõht, kuid relv põrkas vastu karunaha alla peidetud turvistikku. Tasakaalu kaotanud Beanstan vankus ja siis vuhises lai tera ning tabas Kimbrungi kaela. Vere tulvates lendas otsastraiutud pea nõlvakust alla, põrkas kividest laotud astmetel ning peatus otse Ballimari ees, kes kaamena juhtunut jälgis, otsekui ei jõuaks kohutav tegelikkus ikka veel temani. Preestri kuldne kaelavõru veeres kõrinal kividele.

      Suutmata vangi kinni hoida, vankusid saksid eemale, noormees kargas püsti ja rebis ka käed vabaks. Segaselt karjudes jagas ta igasse suunda hoope, murdes lõualuu, lüües lõhki nina ja paiste silma. Ballimar virutas tõrvikumehe selili ning tungis ilvesena Thoeni poole, kes põikas vuhiseva hoobi eest kõrvale. Noore Kimbrungi sõrm kriipis siiski üle ta näo ja silma, jättes nahale verise kriimu. Hiid möiratas ning raius rusikatega kimbrile ribidesse; noormees kukkus oimetuna otse isa laibale, millest voolas veel sooja kleepuvat verd. Vaevaliselt õhku ahmides üritas Ballimar ikka veel vastu hakata, kui saksid vandudes tal kätest haarasid, need selja taha murdsid ning kinni sidusid. Hääletute raevunuuksatustega segatult sosistas Kimbrung needusi; saksi röövlid trügisid rüsinal edasi ja kadusid tõrvikutega vehkides kaljude taha. Peagi kostsid sealt surmakarjed ning trummid jäid üksteise järel vait.

      Toores jalahoop ajas veel pooleldi uimase Ballimari püsti. Pikad juuksed langesid verest kangete salkudena õlgadele; tema lihased surisesid väsimusest ning kehal tuikasid vermed. Suuri haavu tal peale mõõgapiste vasemas käes polnud, üksnes kriimustused.

      Thoen keeras Beanstani laiba jalaga selili ja otsis ta põhjalikult läbi, rebides preestri lihaseliselt kehalt riideid seljast. Hiiglaslik saksilane ei pidanud pettuma, ta leidis laia rüü hõlma alt koguka nahkkoti raskete kuldvõrude, keede, sõrmuste, sõlgede ja müntidega ning palju muudki väärtuslikku. Beanstani jämedalt õlavarrelt tiris röövel maha hõbedase peenelt sepistatud võru, sõrmest sõrmuse. Riietelt kiskus sõjamees kuld- ja hõbelitreid, nimmelt vallandas kuldkirjadega pronksplaatidest vöö, muistsete kimbrite meisterliku valatise.

      Korjanud kokku relvad ning muu väärtusliku, virutasid saksid Ballimarile odavarrega selga ja sundisid ta enda ees tagasi linnuse poole minema. Osa vaenlastest ratsutas Beanstani hobustel, kuid suurem hulk käis siiski jalgsi – kust pididki mereröövlid hobused võtma…

      Hooned kantsis lõõmasid kui tõrvikud, mõdukoda oli juba kokku vajunud, tulest paistsid kellegi söestunud jalad. Mitu ehitist varisesid sädemepilvede tõustes hunnikusse, leekidest õhkus kuumust. Maad katsid tardunud vere mustavad laigud. Eemal vägistati hirmust ja alandusest poolsurnud naist, teisal heideti tulle haavatud kimber. Odavartest tõugatuna astus Ballimar tõrksalt mööda õue. Aeg-ajalt sundis Thoeni raske kämmal teda paari kiiremat sammu tegema. Kibe suitsupilv mähkis nad hetkeks enesesse, pannes silmad kipitama. Paar saksilast loopisid tukke veel imekombel süttimata hoone katusele. Träälid tassisid koormate all küüru vajudes saaki mere äärde, neid ergutasid jalahoobid ja vihisev piug. Raske sõim saatis Ballimari, kelles paljud tundsid ära oma kaaslaste mõrtsuka.

      Astelherneste ja kidurate põõsaste vahelt läbi sammudes suundusid saksid koos vangide ja saagiga ranna poole. Kivid veeresid klõbinal nõlvakust alla, põrgates mööda järsakuid ja maandudes mustade lamedate rahnude vahele. Põleva kantsi kuma valgustas teed siianigi, kuid kuristiku põhjas läks tarvis tunglaid. Ettenägelikult oli ajupuudest mitu lõket süüdatud, mille helk siledatelt kividelt tagasi peegeldus. Puhkamata kandsid sõdalased saaki oma pikkadele madalatele laevadele, mis olid ninatääviga kaldapealsele tõmmatud. Ballimar nägi, et laevu oli kolm, ja mõistis alles nüüd, kui palju vaenlasi tegelikult oli… Mitmeid kordi enam kui odakandjaid Beanstan Kimbrungi kaaskonnas ning tapluse saatus oli otsustatud juba alguses – nii suure maleva vastu olid kimbrid võimetud. Noormees nägi piki randa lähenemas veel ühte sihvakat sõjapaati ning mõistis, et nende salajases lahelõukas varjul olnud alus oli samuti üles leitud. Noore kimbri rinnus mäsles raev, ent vang tajus oma jõuetust seda selgemini, kui tundis laial seljal raske framea teravat otsa.

СКАЧАТЬ