Eesti ilu välimääraja. João Lopes Marques

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja võidupüha tähistamisega, mida reklaamitakse pealegi pereüritusena.“

      Vahekohtuniku töö eest mulle palka ei maksta, aga minu nibuteooriat see kommentaar igatahes toetab. Tunnistan, et sobimatus kohas eksponeeritud häbe oleks šokeerivam kui paar kelmikaid nibusid. Kahtlemata. Aga kes seda väljapool pornograafilist või pseudoerootlist konteksti ikka nii väga teeks. Väga vähesed. Häbeme paljastamine on selgelt üle piiri ja halb toon. Seepärast naaskem esile tikkuvate nibude juurde.

      Rinnanibude tähenduse dekonstrueerimine on justkui Lääne tsivilisatsiooni unustatud kihtides kahlamine:

      • vähesed on tähele pannud, et me elame üha enam 19. sajandi viktoriaanlikus maailmas. Teatud väärtuste osas ollakse selgelt ülemäära puritaanlik. See on ka ehk Briti-Ameerika impeeriumi võidukäigu üks negatiivsemaid tagajärgi – me mõtleme üle asjadest, mis muidu oleksid meie jaoks normaalsed. Liiatigi on see sillutanud tee kahesuguse moraali – isikliku ja avaliku – kujunemisele;

      • germaani ja põhjamaade kultuurides on inimesed läbi aegade suhtunud kehasse väga vabalt. Saunas käimine ja alastus väljendas siinmail väge;

      • ka Vana-Kreekas peeti alastust igati normaalseks. Meenutagem, et olümpiamängudelgi võistlesid atleedid paljalt. Siis tulid roomlased ja otsustasid kõik ära katta – võimalik, et paljude Vatikani konservatiivsete seisukohtade taga on seesama ladina pärand.

      Ja siiski pean ma tunnistama, et märgade nibudega liputamine ei tundu jaanipäeva ürituse reklaamimiseks ka minu meelest kõige maitsekam ega efektiivsem võte. Jah, ka mina arvan, et Eesti naise ilu kiputakse siin tähelepanu tõmbamise eesmärgil alatult ära kasutama. Lugege kas või kokku, kui palju on selliseid reklaame Tallinna lennujaamas. Soolise võrdõiguslikkuse eiramine? Võib-olla, kuigi Eestis algab seksism hoopis olulisematest küsimustest, nagu meeste ja naiste palkade erinevus.

      Nii et targem oleks nibud vahelduseks rahule jätta. Las nad ollagi lihtsalt nibud ja ei muud. Imemist imiteeriva nukukese ja enneaegse seksuaalelu seostamine tundub mulle igatahes ebanormaalne liialdus. See on sama vale, nagu sõimata perverdiks vana meest, kes juhtub pikemalt mõnda last jälgima. Või kas ma peaksin tegema probleemi sellest, kui ujula riietusruumi sattub koristaja, kui mina seal parasjagu alasti olen? Või mõelgem isadele, kes aitavad riietuskabiinis oma väikesel tütrel midagi selga proovida. Emadele, kes kohvikus oma imikule rinda annavad…

      Näen selliseid stseene Tallinnas iga nädal. Eestlaste suhtumine kehasse on igatahes kõike muud kui tagasihoidlik.

      Aruteluks materjali jagub. Ei tasu aga unustada, et nibudest saab probleem siis, kui inimene ei mõtle neist enam kui imetaja, vaid loob sotsiaalse konstruktsiooni.

      Me kõik oleme nibudega vähemalt korra elus lähedalt kokku puutunud. See, et me neist pornograafilis-erootilisseksuaalsed objektid oleme teinud, on meie enda viga. Mida rohkem me neid müstifitseerime, seda rohkem neid “lüpstakse” – ja see on juba lõputu nõiaring.

      Meeste kehafetišite auks

      Üks võluvamaid tõsiasju elus on see, et kõik inimesed on erinevad. Olgu meil või mitu teisikut, inimolemus on nii nüansirikas, et olulisi erinevusi leida on lihtne. Pole vaja muud, kui viitsida veidi kaevata, lähemalt vaadata. Ja see on võrratult hea, et nimesed täiendavad üksteist.

      Seda öelnuna tunnistan ma ausalt, et mul on üks veider fetiš – nimelt fetišite vastu. Kuidas seda põhjendada? Võib-olla on see kompenseerinud mu elus muude tõsiste obsessioonide puudumist. Ja olgem ausad: tugev fetiš on mehe olemuse oluline isikupära. See annab värvi ja tõmbab tähelepanu. See on miski, mida matustel järelehüüdes kindlapeale mainitakse: “Donald võis tunde järjest oma piipu popsutada”, “Magnus ei jätnud elu jookul vist ühtegi FC Levadia matši vahele”, “Ruslan jumaldas tähti ja planeete nii meeletult, et oma elu esimese palga eest ostis ta endale teleskoobi” jne.

      Vaadakem seda nähtust nüüd aga kriitilisema pilguga. Üks levinumaid fetišeid on meestel seotud naise kehaga. Ja see on küllaltki normaalne. Naljakam on see, et naistel on meeste fetišite suhtes tugevalt vastandlikud tunded: ühest küljest on see nende meelest märk mehe primitiivsest mõtlemisest, teisalt annab see neile võimaluse mehega manipuleerida (teda võrgutada).

      Üldjoontes võib mehed jagada kolme väga erinevasse sugukonda:

      • need, kellele on naise juures oluline harmooniline nägu ja kaunid silmad;

      • need, kes hindavad naise lopsakat büsti (kasutades eufemismi);

      • need, kes eelistavad vaadata naist tagantpoolt, kuna neid ajab pöördesse kena pepu.

      Kuigi oma mõju on kindlasti rahvuslikel ja kultuurilistel erinevustel, on ilus naine alati ilus. Mõõdikuid pole vaja, ainult meeli. Emotsioone. Empaatiat. Armastust. Sageli on inimesed aga uskumatult valivad lausa uskumatute asjade suhtes. Mulle meenub kord, kui mul käis Tallinnas külas mu sõber Xavi. Ta oli hiljuti lahutanud ja tahtis vaheldust.

      Ausalt öeldes ma kartsin, et olin Eestisse ühe järjekordse seksturisti meelitanud. Sest absoluutselt kõik sõbrad ja tuttavad, kes mul seni olid külas käinud, olid Eesti naistesse ära armunud – ja mitte ainult meessoost sõbrad. Nad olid pannud mind uskuma, et Eesti naised on vaieldamatult maailma kõige ilusamad naised.

      Aga mitte Xavi jaoks. Minu üllatuseks andis ta juba esimesel õhtul alla. Tal lihtsalt polnud enam huvi. “Mis sulle ei meeldi?” küsisin temalt õhtul klubis. Teeseldes väsimust, rüüpas ta õlut ja vastas: “Eesti naised on minu jaoks liiga blondid.”

      Sa pole ainus, keda see imestama paneb. Ka mina olin üllatunud, vaadates kõiki neid tõeliselt veetlevaid klubineide me ümber. Kuidas ta sai nii pirtsakas olla?

      See oli umbes neli aastat tagasi BonBonis, kui mu mälu mind ei peta. Mäletan, et samal ööl rääkisime Xaviga ka fetišitest. Kokkuvõttes leidsime, et lisaks kolmele kõige levinumale meeste fetišile kummitab neid veel neli pisut vähemolulist fetišit:

      • väga pikad sääred;

      • kõht – kas väike trimmis või kõhutantsijate pontsakas punu;

      • nahapigmendid ja nahatekstuur;

      • ebanormaalselt elegantsed jalad.

      Neid meeste fetišeid kaardistades saime ikka väga palju naerda. Sellised ähmased kategooriad nagu suured, noored ja küpsed naised jätsime targu kõrvale ja oma 3+4 süsteemi panime ainult kõige tõenäolisemad anatoomilised kombinatsioonid.

      Aga võta näpust, me ei olnud siiski kõige peale mõelnud. Kui ma seni olin uskunud, et meie teooria on päris adekvaatne, siis nädal hiljem tutvusin Tallinnas ühe sakslasega (austerlasega), kes fantaseeris hoopis muust…

      “Naise keha juures on kõige olulisemad käed!” toonitas Manfred. Ja selle resoluutse väitega ta lõpetas.

      Muljetavaldav. Manfredi ees võinuks olla kuitahes ilus neiu, aga tema tähelepanu oli kätel – ja ta ei otsinud sealt geelküüsi. Manfredil oli tema enda arvates lihtsalt tundlik hing ja kätel oli tema jaoks määrav tähtsus. Nii et kui naise käed mehele ei sobinud, oli ta valikust väljas.

      Sellise radikaalsuse seedimine võttis mul paar aastat. “Kuidas on võimalik, et inimestel on nii otsustavad ja ebaloogilised fetišid?” imestasin. Kuidas saavad detailid inimestele nii olulised olla, et nad tervikut ei näe?

      Ma ei taha moraalitsejana kõlada ega Jeesuse sõna kuulutada. Kaugel sellest. Kahtlusehetkedel СКАЧАТЬ