Eesti ilu välimääraja. João Lopes Marques

Чтение книги онлайн.

      Eessõna

      Kui João Lopes Marques mulle esimest korda kirja saatis, olin meeldivalt üllatunud. Portugali kirjanik ja ajakirjanik, kes on kaante vahele saanud kolm romaani ning suure hulga Eesti Ekspressis ilmunud arvamuslugusid, pakkus ühtäkki oma kirjutisi sel hetkel veel suhteliselt lühikest aega tegutsenud Postimehe naisteportaalile.

      “Naine24.ee tundub olevat üllatavalt teistmoodi,” põhjendas ta toona oma valikut meie portaali teistega võrreldes, ja mulle näis see kuradima hea põhjendus. Miks siis mitte, teeme proovi, mõtlesin. Nüüdseks on meie koostöö kestnud üle poole aasta.

      Kaldun arvama, et Joãod kas armastatakse palavalt või vihatakse vähemalt sama kirglikult. Vahepealseid variante ei ole, sest tema peene ja muheda huumoriga vürtsitatud, kohati veidi arrogantne siirus lööb vahel esmalt pahviks, edasine aga sõltub juba sellest, kuidas kirjutatut võtta. Kas ausa ülestunnistusena, mis sunnib kriitilise pilguga peeglisse vaatama, või solvanguna, mis välismaalase suu läbi kõlab eriti ülbelt ja valusalt. Viimane viitab aga ilmselgelt lugeja tahtmatusele tunnistada enda või oma kaasmaalaste vigu.

      João kirjutab naistest ja meestest – üldiselt ja kitsamalt, Eesti naistest ja Eesti meestest –, vaadeldes neid veidi eemalt, sageli sildistades ja lahterdades, justkui maailm olekski lihtne nagu üks, kaks, kolm. Ometi pakuvad tema loetelud mõnusat äratundmist. Pealegi, ega ükski loetelu siin ilmas pretendeerigi täiusele või lõplikule tõele.

      Ja João ei karda eksida. Ei karda vihaste lugejate horde, vaid naudib reaktsioonide mitmekesisust. Naudib ka seda, et oma lemmiklokaalis Hellas Hundis kohtab ta üha rohkem andunud lugejaid, kes tahavad temaga mõnd artiklis kajastatud teemat arutada. Neid tõmbab tema poole otsekui kärbseid meepoti kallale. Ja kui mõni sapine netikommentaator pillubki kirjaniku pihta vihaseid nooli, on see ilmselt ehteestlaslik kadedus. Või siis tahtmatus leppida sellega, et välismaalasele on antud siin väikeses Eesti riigis sõnaõigus…

      Ent autoriga ei pea ju alati nõustuma. Vahel tõusen ka mina João artiklit lugedes tagajalgadele – mul tekib meeletu soov kirjutada vastulause. Või vähemasti midagi lisaks, midagi sellist, millele tema ei osanud mõelda. Kas või sellepärast, et ta on mees! Kuid mõne aja pärast rahunen, saades aru, et kõik arvamused ei peagi olema tasakaalustatud – just see paneb lugejad diskuteerima ja kütab kirgi.

      Temast on saanud omamoodi rahvakirjanik, võõras lõunamaalane, kes on ühelt poolt tunginud sügavale meie ellu, teisalt hoiab teatavat distantsi. Ta on keegi, kes armastab Tallinnat, armastab Kalamaja, armastab eesti naist ja eestlaste veidrusi, kuid kes siiski ei räägi eesti keelt ja hoiab äärmiselt tugevat sidet oma kodumaaga, sõeludes pidevalt Lissaboni vahet. “Perekond on minu jaoks väga tähtis,” selgitab ta lõunamaalasele omaselt. Kuid perekond – naine ja laps – on ka vähemalt üks põhjustest, mis hoiavad teda kõigele vaatamata just siin, külmal maal…

      “On aeg mõista, et iga Eestisse elama tulnud välismaalane ei kasuta Eestit (või eestlasi) ainult oma huvides ära. Vastupidi: nad võivad siin hoopis hädavajalikku kriitilist massi luua,” kirjutab João ühes oma varasemas raamatus “Minu väga ilus eksiil Eestis” ilmunud artiklis “Eesti (vaikne) kodusõda”. Ja tal on õigus. Meid võivad ju ärritada need poissmeestest turistid, kes nädalavahetusel meie pealinnas peatudes end ebaviisakalt purju joovad ja seejuures ennekuulmatu enesekindlusega Eesti tüdrukuid landivad, kuid mida on meil ette heita Eestisse püsima jäänud välismaalastele, kes siinset pilti kahtlemata rikastavad?

      Pealegi, just tänu Joãole saame uhkusega öelda, et on üks Portugali kirjanik, kes on pannud oma kirjaread paberile Maarjamaa pinnal.

      Laske mul rahus roosat kanda

      Ootamatult on mu Eesti elu üleni roosaks muutunud. See värv on hiilinud me koju käsikäes meie väikese Agnesega. Iga uus päev toob me Kalamaja korterisse mõne uue roosa eseme, alates uhketest leludest kuni sipukate ja sandalettideni välja.

      Te ei kujuta ette, kui palju inimesi on meile helistanud või e-kirja saatnud, et küsida, mis soost me laps on – sest neil on ju ometi vaja õige värv valida!

      Lisaks sellele, nagu enamik teist on arvatavasti juba märganud, alustasin hiljaaegu koostööd ka populaarse Eesti naisteportaaliga, mille kaubamärgiks on samuti roosad toonid.

      Mis järgmiseks? Pakun, et Hello Kittyd ja Barbie´d me koduuksel on paari nädala küsimus. Või kohev karvane roosa panter. Roosastumisest on saanud minu 2011. aasta märksõna ja see paneb mind kukalt kratsima. Millest see automaatne seos, et tüdruk võrdub roosaga? Eelistab meie väike preili oma mõnusas hällis tõepoolest roosat? On tal värvidest üldse sooja või külma?

      Minu uudishimu sai pärast kümmekonna teadusartikli lugemist rahuldatud: meie jaoks tavapärane muster – roosa tüdrukule, sinine poisile – on alles lähiaja sotsiaalne konstruktsioon. Vabandan, et nüüd mulli sisse augu torkan, aga bioloogilisi põhjendeid siin pole. See, et tüdrukud pärast sündi kohe roosamannaloori sisse mähitakse, on meie tsivilisatsioonis sama hiljutine nähtus, kui see, et jõuluvana käib Coca-Cola punases mantlis.

      Postmodernse ajastu “roosastumise eksperdid” tsiteerivad üksmeelselt lauset 1918. aasta ajalehest Ladies’ Home Journal: “Erinevaid arvamusi on sel teemal olnud palju, kuid tunnustatud reegli järgi on roosa kohane poistele ja sinine värv tüdrukutele. Põhjus on, et tugevama värvina sobib roosa paremini poisslapsele, õrnem ja hapram sinine on nägusam tüdrukul.”

      Ei, see pole eksitus ega trükiviga. Roosa oli mehelikkuse värv kuni Teise maailmasõjani, mil Belgia kuningapere oli veel uhke selle üle, et nende printsid olid üles kasvanud roosas harmoonias, ja kurikuulus natsi tankidiviis Wehrmacht kasutas roosat oma sõjalippudel ja sümbolitel.

      20. sajandi alguses peeti roosat mahedamat tooni punaseks, sinises nähti aga taevalikku neitsi Maarjat.

      Teie küsimus on sama loogiline kui oli minu hämmastus: “Mis siis ühtäkki muutus?” Sõjajärgne eufooria. Kihav majandus. Turundus- ja reklaamitrikid. Naiste emantsipatsiooni lainel liuglev moetööstus: naised ei saanud ainult võimalust soorolle taasluua, neid lausa julgustati seda tegema. Nagu hiljutise beebibuumi ajal, oli ka 1940ndatel ja 50ndatel õhus palju armastust…

      Tulemuseks on, et tänapäeval on peagu võimatu leida sooneutraalset mänguasja, riidehilpu või jalgratastki. Roosade külmkappide, roosade fotoaparaatide, roosade rösterite aeg on veel ees. Küllap on roosa auto järgmine suur moeröögatus, arvestades, et naiste ostujõud järjest kasvab. Soo rõhutamist on meie ümber aina rohkem, ja eks see soodustab eelarvamuste tekkimist.

      Ma tean, et lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste liikumised jumaldavad roosat, aga ma ei pea normaalseks, et iga kord, kui mul on seljas minu lemmikpluus – mis on muidugi roosa – hakkavad mu Eesti sõbrad minu seksuaalse orientatsiooni kohta nalja tegema. Sama toimub, kui tahan klaasi roosat veini, mis tavalise übermacho silmis on ainult kerglaste tibide ametlik jook.

      Miks siis eelistavad naised ikkagi roosat ja mehed sinist? Sotsiaalsete mehhanismide tõttu? Tegu on nõiaringiga. Psühholoogide uurimused näitavad, et inimesed eelistavad hilisemas elus oma lapsepõlve lemmikmänguasjade värve. Rõhutatakse, et ajaks, mil laste käitumist hakkab mõjutama nende sugu – tavaliselt 3.–6. eluaastal –, on lapsed niinimetatud oma värviga juba lihtsalt ära harjunud.

      Siit ka põhjus, miks ma otsustasin avalikult paluda oma sõpru ja tuttavaid meie väikesele Agnesele Hello Kittysid mitte saata. Minu südamlikud tänud, aga sinine või roheline või beež pehme känguru on meie koju palju rohkem oodatud.

      Olen radikaal? Kaugel sellest, pigem leebe konservatiiv.

      Vabandust, aga ma olen otsustanud sellele tüdrukroosa-poiss-sinine СКАЧАТЬ