Krati nimi oli Peetrus. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ paluvat suitsuõnnistust eelkõige ikka selleks, et too Juuda usku värdelajas ei julgeks siia ruumi niipea oma jalgu, see tähendab tiibu tõsta. Sellepärast jah!

      Siiski jäänud Bonifatiusele mulje, et püha naine millegipärast nagu piinlikkust tunneb; ta pilk ekselnud ringi, mis kloostri auväärse ema puhul kuidagi ebatavaline tundus.

      Agnes võtnud end kõigest hoolimata lõpuks kokku ja suutnud küllaltki kindlameelselt ja pidulikult lausuda: „Ole sina, Bonifatius, nagu ingel, kelle kohta Ilmutuseraamatus on öeldud: „Ja talle anti palju suitsutamisrohtu, et ta lisaks seda kõigi pühade palvete juurde kuldaltarile, mis oli aujäre ees. Ja suitsutamisrohu suits pühade inimeste palvetega tõusis üles ingli käest Jumala ette.””

      Ning abtiss, kellele Issand oli kinkinud mõnede muude puudujäämiste korvamiseks imepärase mälu, tsiteeris veel ka Jesaja raamatut (60; 6) ja Jeremia I raamatut (6; 20), mis küll omavahel kõige paremini kokku ei läinud, aga ka lisaks Teist Moosese raamatut (30; 34), kus on juttu naatavi- ja seheleti- ja helbanarohust.

      Bonifatius palus endale päevajao aega, et vajalikke materjale varuda. See soov leidis lahket arusaamist. Seejärel palus ta veel ka luba kannatavale abtissile häid sügelemisvastaseid salve kokku segada.

      „Milleks selline salvi raiskamine?!” vaidles kloostri vaimne ema vastu.

      Nüüd oli ka Bonifatiusel võimalus oma pühakirjal tundmist näidata ja ta osundas Johannese evangeeliumi kaheteistkümnendamale peatükile, kus Juudas Siimeoni poeg Iskariot pahandab Maarjaga, kes Jeesuse jalataldu kalli nardisalviga võidis: „Mispärast ei ole see salv ära müüdud kolmesaja teenari eest ja vaestele antud?” (Jh 12; 5) Aga Jeesus kostnud:

      „Jäta ta rahule … sest vaeseid on ikka teie juures, aga mind ep ole teil mitte ikka.” (Jh 12; 7, 8)

      Abtiss protesteerinud algul sellise võrdluse toomise vastu, kuid Bonifatius pareeris need väited talle omase vaimuteravusega kergesti: „Kas tõesti peab püha abtiss ennast surematuks? Kas kavatseb ta igavesti meie juurde jääda? See oleks ju ülimalt vaimustav, kuid niisugune uskumine ei hiilga just tagasihoidlikkuse poolest…”

      Nüüd kahvatas Agnes üpris: vend Bonifatius tehku, mis ta õigeks peab.

      Nagu Paulus kuulda sai, olnud võidmis- ja suitsutossusakramendist tulu. Küll aga levisid täid nüüd Egiptuse nuhtlusena nunnakongidesse. Nunnad piinlesid väga, sest ei sobi ju palvuse ajal näppe ihu sügamiseks nunnarüü alla ajada. Bonifatius palus luba kloostri kõigis ruumides püha suitsutuse läbiviimiseks. Sellega polevat abtiss siiski nõustunud, vihjates mitmetele teistele vennas- ja õeskondadele, kes ärarääkimata karedat rüüd nimme palja ihu peal kannavad. Siiski lubas ta nunnadel teatud rasketel puhkudel erilisi – aga hästi teravaid! – pulki täitorkimiseks pruukida, kuna pehmete käte puudutused paljal ihul, ja eriti veel siis, kui üksteist seejuures abistatakse, võivat ootamatult äärmiselt ebasoovitavate tulemusteni viia.

      Vastavate kepikeste valmistamine usaldati Paulusele, kes seda sõnumit vastu võttes suurt rõõmu väljendas, mis aga veidi kahanes, kui ta kuulda sai, et pulgakeste kätteandmine nende tulevastele omanikele siiski abtissi ülesandeks peab jääma.

      Praegugi, mil võhikvend Paulus kloostrimüüri juures seisab – jah, me oleme ta jätnud sinna juba tükiks ajaks eemalt mere poolt tõusvasse öörõskusse õlgu vahistama – , on tal kümmekond nõelteravat täitapariista taskus. Ent taskus on veel ka midagi muud: kaks hoopis iseäralikku pihlapuust kepikest; üks neist meenutab nunnadele määratut, ainult et ta on nürim, teine seevastu tükk maad jämedam ja õõnes. Need kaks keppi sobivad kokku nagu puss ja tupp. Ei tea, mis tarbeks Paulus sellised küll vestnud on? Kuid varsti saame teada. Noormees heidab veel viimase mõtliku pilgu suure tee poole ja pöördub siis kloostrihoonete juurde tagasi. Ta seab sammud väikese kõrvalehituse suunas, kus ta koos Bonifatiusega elab. Munk võiks küll ka preestrite seltsis kloostri dormitooriumis öörahu maitsta, kuid seda teeb ta harva: Bonifatiusele on armsamad tema toonekurenokalised retordid, pontsakad kolvid lontninadega, uhmrid ja kupellid, mensuurid ja pipetid, destilleerimisnõud, savipotid ja tiiglid. Ning muidugi ka sulatusahi – ataanor – kuumutusvannikestega. Ning muidugi ka pikk rida erineva suurusega liivakelli, mis lasevad hämaras ruumis oma peenel, imevaikselt niriseval liival igavikku mõõta, ööl ja päeval. In perpetuum.

      Mõnikord tundub Paulusele, et see tööruum on Bonifatiusele koguni armsam kui tema pisuke kõrvalasuv magamistuba väikese puhta sängiga, mille peatsis meie Õnnistegija maise elu lõpp puusse on lõigatud. Igatahes on Paulus oma hea õpetaja leidnud mitmel õhtul siinsamas unne suikununa. Loodus on Bonifatiuse pead õnnistanud loomuliku tonsuuriga, tema ei pea oma lagipead paljaks pügama nagu mõned teised. See tark, lugupidamist vääriv mõtlemise riist puhkab siis nii armsalt liivakellade vahel. Hardalt on Paulus vaadanud seda pilti.

      Pauluse enda säng on seatud väikesesse laoruumi, mille seinad tihedasti riiulitega kaetud. Kõhukates savipottides ja lõuendkottides ootavad oma saatust kõikvõimalikud taimeseemned, mis kogu ruumi erilise, Pauluse sõõrmeid erutava lõhnaga täidavad. Mitmetel potikestel on sildid. Une eel on Paulus neid tihtilugu veerinud ja niiviisi kirjaoskust harjutanud. Ta teab nüüd, et Semen Foneigraeci tähendab köömneid, Radix Saisapillariae aga sassaparilla juurt (rahvasuust on ta kuulnud „prallasassi juurikast”), Semen Sabadillae sabadilli seemneid („pulber, kus saba sees”, ütlevad rohtudega kauplevad naised Tallinnas Saiakangi ees; seal on Paulus koos Bonifadusega käinud uurimiskäikudel), Caryophylli jälle nelke, mida Paulus on kuulnud Õnnistegija kirstunaelteks nimetatavat.

      Nende imeriiulite all on aednikuabilise magamispaik, ja paremat kohta ei suudaks ta ette kujutadagi.

      Selsinatsel jaanikuuõhtul leiab Paulus oma kalli õpetaja tõesti taas tukkumas. Terve ruum on uimastavat lõhna täis – iseäralikku lõhna, ning Paulus teab küll, miks täna siin väävlist, fosforist ja muudest vängetest ainetest ei lehka: kolmat päeva jäljest keedab vaga mees klaretti. Nende klooster saadab seda õnnestavat ja tervendavat jooki suurtele ilmalikele härradele „ilma tasuta, maitsmiseks ja sõbraliku tunnustuse täheks”, nagu ütleb õpetaja. Muidugi mõistab Bonifatius seda jooki ka iseenese tarkusest kokku segada, kuid siiski on laual retsept, mis algab kombekohaselt kaksikristiga #, mis tähendavat „cum Deo” – Jumala abiga. Paulus luges retsepti veel hõõguva ataanori punakas kumas: 32 toopi reinveini, 8 naela linnumagusat, 1 nael kaneeli, 1 nael ingverit, 4 loodi nelki, sama kaaluga muskaatõit ning 2 loodi safranit.

      Austavalt silmitses Paulus raskest tööst väsinud meest, kes seda jooki ju hea koka kombel aeg-ajalt ka maitsma pidi. See, et Bonifatius unehaldjate mail rändas, oli Pauluse plaanidele kasuks. Ta võttis taskust kaks pihlakapulka, mida eespool pussi ja tupega võrreldud, hiilis Bonifatiuse magamiskambrisse ja asus seal tööle. Salatööle. Ei olnud kuigi raske kinni püüda üheksa, just nimelt üheksa täid, kes Pauluse süüdatud küünla valgele nagu kutsutult kohale roomasid; need üheksa mutukat pisteti ühe pulga õõnsusse, teine pulk pruntis selle kinni. Hommepäev toimetab ta need pulgad sinna, kuhu tarvis.

      Seejärel riietus noor mees lahti ning kobis koikusse. Just enne lõplikku suikumist meenus Paulusele hirmus asi: ta polnud õhtupalvet lugenud. Otsemaid krapsas ta sängist välja ning langes põlvili. Ta huuled sosistasid pühi sõnu armsa Jeesuse ja tema sünnitaja auks. Ta palus õnnistust oma õpetajale ja tema töödele, nende aiale, kogu kloostrile, mis siia paganatemaale vaimuvalgust tõi. Kuis oleks nemad ise mõistnud teid ehitada, liigvett kõrvale juhtida, rääkimata juba peente aiarohtude kasvatamisest ning nendest ravivate segude kokkuseadmisest! Miks küll aga need targad inimesed ei taha austada Pauluse rahva pühasid hiisi, maa-, õhu- ja allikavaime? Miks nad nende austamist koguni patuks peavad? See, jah, oli ainus, mis Pauluse südame vahel kurvaks tegi, kuid ta püüdis sellised mõtted maha suruda: Kõigevägevam on ju ise karmilt kuulutanud, et ta ei salli mitte, kui tema kõrval kedagi muud kummardatakse. СКАЧАТЬ