Krati nimi oli Peetrus. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lõi püha mees risti ette, mida ta muidu harva tegi.

      Ent ka Pauluse nägu oli vahepeal tõsisemaks tõmbunud: ühelainsamal korral oli üks Aabu kratt üle kloostrimüüri julgenud lennata, ja pärast seda kohe põdema jäänud. Ja see oli vana ning hirmjulge kratt Tölpa. Ei Krõõt ega teisedki lapseohtu kratikesed selle tembuga küll hakkama saa. Kindel mis kindel. Kuid Paulus, terane nagu ta oli, jõudis peagi uuele otsusele.

      „Ma kardan, et minu krattidest vist siiski asja ei ole. Agnese tuppa tungimiseks neil julgust ei jätku… Kuid kes keelab meil siinsamas kloostris uut kratti teha? Pühas paigas tehtud kratt ei saa ju oma kodukohta karta.”

      Bonifatius oli nüüd suur kõhklemine ise. Ta avaldas arvamust, et esiteks ei tule neil krati tegemisest midagi välja, teiseks aga seadvat nad sellega oma hingepuhtuse ohtu. Kratid on ju Kurja enda teenrid, ja kuidas võivad kaks õndsuse poole pürgivat meest niisuguse riivatu tembu ette võtta ilm oma igavest elu ohtu saatmata.

      „Meie kratid polnud Kurja teenrid,” oli Paulus nüüd meelekindel. „Nad olid hoopis vana Aabu teenrid, kes neile ühtki jumalavastalist ülesannet ei andnud. Ei tassinud nad meile kulda kokku, ei käinud võõrastes aitades viljavargil ega võõrastelt lehmadelt piima imemas. Meie kratid olid meie head usinad abilised!”

      „Ja mis tööd neile siis anti?” kahtles Bonifatius ikka veel.

      „Nemad tegelesid põllumajandusliste töödega ja iseäranis agarad olid nad kõiksugu ravimiseks tarvilikke taimi korjama, millest Aap rohtusid keetis ning sel moel ilmarahvale haiguste tõrjumisel abiks oli.”

      Ravimtaimi korjavatest krattidest polnud Bonifatius küll enne kuulnud, kuid ta pidi möönma, et taimede korjamisega tõesti pühakirja vastu ei eksita. Ta võivat nimetada mitut „Aeta Sanctorumisse” kantud pühakut, kes samuti juurikate korjamisega on tegelnud. See töö polevat tõesti mitte jumalavallatute killast. Pigem vastupidi.

      „Ja ka ühe kaotatud aarde tagasitoomine ei saa kurjast olla, seda enam, kui see kallis asi õilsale mehele vagade tunnetega kingitud on,” kiitis Paulus takka.

      „Nii võib see tõesti olla,” arvas vend Bonifatius natuke murelikult.

      „Eesmärk pühendab abinõu!” kuulutas Paulus nüüd iseenese tarkusest ning tema hääles oli seesugust kindlust, et Bonifatius talle imetlevalt otsa vaatama jäi. Ent peagi muutus õpetaja pilk taas murelikuks. „Millest me krati kokku seame?” päris ta. See pärimine igatahes näitas, et vaga mees oli kratitegemise plaaniga juba üsna nõusse jäämas. Aga eks öelda ju, et häda ajavat härjagi kaevu.

      „Vajaliku ema-aine muretsemine jääks minu hooleks! Egas meil teab mis vaja olegi. Üht veinivaati – neid on meie laoruumis küllaga – , natuke takku ja lõnga, siis veel kaht savikaussi krati kannikateks…”

      „Kas kratil tõesti needsamused kannikad kah peavad olema?” muretses Bonifatius taas.

      „Nii on recepturium’is öeldud!” Paulus oli uhke, et ta ladinakeelset sõna käsutada mõistis.

      „Einoh, siis muidugi,” ühmas Bonifatius.

      „Jah, aga seda ei tea ma küll, kust ühte vokiratast saada. See kulub kah hädapärast ära… Aga eks ma või koju lipata, ehk seal vana koli hulgast leian.”

      „Vokiratta muretsen ma ise. Ma tean tõllakuuri pööningul paari vana vokki olevat. Meie pühad õed on ikka usinad ketrama-kuduma olnud. Altarivaipu ja pühi sõbasid on siinmail alati suure hoolega valmistatud. Ei tea ainult,” lõi Bonifatius jälle kõhklema, „kas nii pühade ketrusriistade osad kratitegemiseks päris kohased on?”

      „Me anname ka oma kratile püha töö,” julgustas Paulus oma õpetajat.

      „Ei, ei, ei!” tõmbus Bonifatius järsku näost kahvatuks. „Seda patutööd ei või me tõesti mitte ette võtta: ma olen nagu kuskilt kuulnud, et kratile elu sissepuhumiseks kolme tilka verd vaja minevat. Beelzebul või tema asetäitjad kirjutavat sellega kratitegija nime oma arveraamatusse. Ja surmapäeval on nad hingekese järel platsis…”

      Ei ja veel kord ei! Püha Franciscuse tuvikeste, Püha Jüri piigi ja Õndsa Magdaleena sukapaela nimel – niisuguse kaubaga ei saavat tema kuidagi nõusse jääda…

      Nüüd oli Paulusel võimalus tasakesi naeru pugistada: olgu nüüd Franciscuse tuvikeste ja Jüri piigiga lood kuidas tahes, aga Madli või Magdaleena sukapaela, õigemini küll selle kättesaamise nimel tuleks heal õpetajal siiski suuremat vaprust üles näidata.

      Kuid püha vend ei pannud relvi maha: ühe vaga õilsa ülesande täitmiseks määratud krati tegemine tulevat ehk tõesti veel kuidagi kõne alla – kuigi seegi olevat juba ise ülim piir ehk non plus ultra – kolm tilka verd on aga liig mis liig. Leitagu sel sukapael pealegi, süüdistatagu teda pealegi ülekohtuselt ja kihutatagu kloostrist minema, jäägu teda leinama kolbid ja kupellid, ataanor ning destillatsiooniaparaadid, ärgu koorugu munast Hermogenese Kanapojuke – õilis filosoofiline kivi – , mille sündimine tõesti mitte enam kaugel pole: suures savitiiglis on ta hobusekusest ja lubjast just sublimeerumas, nagu on õpetanud suur spagüürik Johann Isaac Hollandus oma väärtteoses „Petra Urinae”; jah, jäägu see kõik siiapaika, ning las tema, Bonifatius, läheb pealegi – häbistatu ja pagendatu, aga tema süda on puhas. See minek ei saa kerge olema, kuna tal midagi kahetseda või häbeneda pole.

      „Ma olen oma õnnetuses õnnelik!” kuulutas Bonifatius, kes end õige tuliseks oli rääkinud.

      „Aga miks on teie silmad, kallis õpetaja, märjad ja teie hääl murdub? Tõesti ei näi te just õnnelik välja.”

      Bonifatius luksatas. Nad jalutasid tükk aega vaikides. Suur hall vares kraaksatas kähedalt ja otsekui pudenes kuuseladvast. Loojakutaeva taustal tundus ta päratu suur ja halvaendeline. Bonifatiuses näis käivat äge võitlus.

      „Minus keevad tõepoolest õige vastandlikud tunded; see on nagu siis, kui kallata soodale peale äädikhapet – üks suur kobrutamine…” Jälle ohkas ta. „Imelik küll, aga ma kahetsen nagu kõige enam just sellepärast, et mul siit lahkudes ühegi halva teo üle kahetseda pole. See teeb mu südame raskeks…”

      Selle kostmise peale ei saanud Paulus muud kui imestust avaldada.

      Kusagilt ilmus toosama vares ning just samal viisil kraaksatades nagu varem riputas ta end ka sama kuuse otsa.

      „Jah, nagu see vares, nii pöörduvad mu mõtted ikka samasse punkti tagasi… Inimene ilma kahetsuseta on poolik inimene. Nii on arvanud ka kõige ingellikum doktor Thomas Aquinost. Õndsaks saamine peab aga käima läbi suure võitluse. Kuid millega pean mina võitlema, kui mind siit puhta südamega minema kulutatakse? Kas ei või minus niiviisi tekkida trots ja upsakus, enese teistest paremaks pidamise patt? Ja see oleks väga suur õnnetus, sest Piibliski peetakse seda üheks eriti raskeks patuks. Oh, ma ei tea, mida küll teha!”

      Paulus laskis äädikhappel ja soodal oma hea õpetaja hinges võidelda ja mõttemulle kihistada: las tas heitleb pealegi, kui see tema hingele kasuks tuleb. Kuid kauaks ei raatsinud õpilane oma õpetajat siiski hingeheitlemiste kätte jätta.

      „Veretilkade pärast ei pea teie tõesti mitte muretsema. Selle küsimuse võin ma ise kenasti korda saata, nii et ma loodan, et mu hea õpetaja ka edaspidi Hermogenese Kanapojukese koorumist ootama võib jääda,” teatas Paulus üsna naerulsui.

      „Miiss?!.. Sa tahad ise Vanakuradile kolm tilka verd anda?! Seda ei tohi sündida!” hüüatas Bonifatius ehmunult. „Mitte СКАЧАТЬ