Praktiline ajajuhtimine. Ardo Reinsalu

Чтение книги онлайн.

      Liikleja − aja juht

      Kes palju teeb, see palju jõuab.

      Igas ööpäevas on kakskümmend neli tundi. Mõistlikud inimesed kasutavad kolmandiku sellest magamiseks. Ülejäänud tunnid, minutid ja sekundid kuluvad igapäevaste toimingute peale. Neid tunde ja minuteid ei ole tänapäeva kiire elutempo ja külluslike valikute juures enam piisavalt. Kui sa ei ole just Dalai Laama (kelle sisemine rahu on tema kindlus) või Paris Hilton (kes pole ehk päevagi elus tööd teinud), on üsna kindel, et sinu kohta käib mõni järgnevatest iseloomustustest:

      Ometi on palju inimesi, kelle kohta käib ütlus “kes teeb, see jõuab”. Nad rabelevad mitmel rindel, jõuavad teha ära mitme inimese töö ja leiavad veel aega, et olla koos oma perega. Kuidas nemad siis sellega hakkama saavad? On nad sündinud “ajajuhtimise geeniga”? Või on tegemist oskusega, mida minagi saan selgeks õppida?

      Õige, ajajuhtimist on võimalik õppida. Sa ei eelda ju, et juhiloata ja juhioskusteta saaks Tallinna kesklinnas liiklemisega hakkama? Muidugi mitte!! Autosõiduoskus nõuab teadmisi ja kogemust. Ning ajajuhtimine ei ole erand. Õnneks on targad onud ja tädid uurinud paljude efektiivsete ja tublide inimeste käitumist ning leidnud mõned konkreetsed reeglid, mida nad kõik kas teadlikult või mitteteadlikult järgivad. Olen siia raamatusse valinud läbilõike mõnedest kõige olulisematest reeglitest ja “juhtimisvõtetest”, et aja juhina igapäevases kiires keskkonnas toime tulla.

      Tähelepaneliku lugejana oled ilmselt juba märganud autori lohakust või kuulutanud selle toimetaja näpukaks – nimelt on tekstis kasutatud versioone “aja juhtimine” ja “ajajuhtimine”. Kumb on õige? Elu karm tõsiasi on, et füüsikalise aja juhtimine pole lisandunud Archimedese vanniskümblemise ja Newtoni õunakukkumise kõrval maailma teadussaavutuste nimekirja. Aega ennast ei saa juhtida. Mistõttu pole ka õige termini “aja juhtimine” kasutamine, vähemalt mitte selle raamatu kontekstis. Mida siis üldse saab juhtida? Juhtida saab ennast! Ajajuhtimine on inimese käitumise juhtimine ajas, üks paljudest oskustest, mis meil enesetäienduse tänamatul teel tuleb omandada.

      Üks levinud illusioon tuleb mul veel varakult purustada. Tihti arvatakse, et pärast mõne ajajuhtimise raamatu läbilugemist muutub meie ajakasutus maagiliselt rahulikumaks. Tekib küllaldaselt vaba aega, tööd saavad tehtud, rabelemine väheneb ja üldse on õnn kohe-kohe ukse ees. Kahjuks päris nii see ei ole. Kogemus on näidanud, et rabelemine, kiirustamine ja paljude asjadega tegelemine on osale inimestele iseloomulik. Nad lihtsalt ei saa teisiti, isegi kui nad selleks kõik maailma ajajuhtimistehnikad endale selgeks teeksid. Teisest küljest on ka inimesi, kellel alati paistab aega olevat, kes lahendavad probleeme rahulikult, ükshaaval ja ei üritagi sadat asja korraga teha. Milleks siis üldse ajajuhtimist vaja on? Aega sellega juhtida ei saa ja vaba aega samuti juurde ei teki? Vastus on tegelikult lihtne. Ajajuhtimine võimaldab tegeleda õigemate asjadega, olla efektiivsem. Efektiivsus teeb meist kasulikuma töötaja, efektiivne organisatsioon toodab rohkem tulu. Meil on pidev vajadus saavutada vähema ajaga rohkem1. Ajajuhtimine aitab määrata prioriteete ja valida sadade sissetulevate tegevuste seast välja just need õiged, mis viivad meid lähemale meie pikaajalistele eesmärkidele. Hea oleks kui selle kõige juures jääks aega tegeleda meile meeldivate tegevustega.

      Hoiatusmärgid − kas mul on probleem aja juhtimisega?

      Inimesed jagunevad kaheks − need, kellel on alati aega, ja need, kellel ei ole.

Hõivatuse seadus

      Liikluses on hoiatusmärkide ülesanne anda teada eesootavast ohust või erilist tähelepanu nõudvast olukorrast, mis nõuab juhilt hoolikamat tegutsemist. Aja ebaefektiivse kasutamisega kaasuvad samuti teatud märgid. Märgid, mis annavad meile võimaluse hinnata individuaalset ajakasutamise oskust. Kõige lihtsam on alustada organiseerimatuse märkidest, mis põhjustavad ebaefektiivsust.

СКАЧАТЬ