Elu. David Wagner

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Öövahetuse õde soovib head ööd, kuid ma tean juba, et ma ei suuda taas tükk aega uinuda. Mu palatikaaslane oigab, veeretab end voodiservale, tõuseb üles ja vangub kempsu, kaheksa või üheksa korda öö jooksul, mind see siiski ei sega. Ma ei lama enam siin voodis, ma istun öises bussis, mis veereb mööda maanteed läbi Mehhiko, teel Mazatlánist Sinaloasse, sadamalinna Vaikse ookeani ääres, seal elas Gloria vanaisa, õhulises, veidi lagunenud kolmekümnendate aastate majas otse mere ääres. Esiku ja elutoa seintel rippusid fotod tema härgadest ja plakatid nendest korridadest, millest ta oli osa võtnud, tema nimi oli alati esimesel või teisel kohal, ilmselt oli ta olnud Mexicos tuntud härjavõitleja. Mina magasin külalistetoas, Gloria, keda kõik vaid La Gordaks1 hüüdsid, kuigi ta polnud üldse paks, magas koos emaga maja teises otsas, tema isa, kes oli jäänud Mexico linna, ei tohtinud minu kohalolust midagi teada. Hommikupoolikul käisime rannas, lõunaks sõime värskeid krabisid tšilli ja sidruniga mõnes neist rannaonnidest, mis nägid välja nii, nagu oleksid ajupuudest kokku klopsitud, jõime kohvi või värsket kookospiima kookospähklist, mille rannaonni peremees matšeetega avas, rõõmustasime Gloria vanaisa pastelería küpsetistega. Aastaid hiljem, kui Gloria oli juba abielus ja tal oli kaks last, jutustas ta mulle, et vanaisa olnud veel hulk aega minu järele pärinud.

63

      Läheb valgeks ja ma näen terveid inimesi värskelt duši all käinuna tööle ruttamas, kes pole välja maganud ja hommikuti väsinud, need jalutavad mööda, sammuvad või loivavad. Õde tuleb palatisse ja ütleb: „Tere hommikust, kas meil on temperatuur juba mõõdetud?” Nii ütleb ta igas palatis, iga päev.

64

      Teinekord sõitsin öise bussiga Guanajuatosse, hõbedakaevanduste ja muumiate poolest tuntud linna. Olin ostnud endale Mehhiko kirjanduse ajaloo, mingit laadi õpiku, kust olin plaza’l õhtustades lugenud lõigu nunnast ja luuletajast Sor Juana Inés de la Cruzist ja Juan Rulfo romaanist „Pedro Páramo”. Ma nautisin tunnet, et keegi Euroopas ei teadnud, kus ma olen.

      Hotell, millesse öömajale jäin, oli ehitatud kahekümnenda sajandi kahekümnendatel aastatel kaevanduskompanii jaoks, sestpeale oli seal vaevu midagi muudetud, vannitoa valgustus, lambid ja mööbel olid veel sellest ajast pärit, üht kahest kraanist kraanikausi kohal ei andnud enam kinni keerata, vett nirises ööl ja päeval. Kaks korda külastasin muumiate muuseumi, mida Gloria vanaisa oli mulle soovitanud, ühe mäe otsas keset kalmistut, ümberringi veel kõrgemad mäed. Muumiad selles muuseumis polnud otseses mõttes üldse mitte muumiad, vaid pigem normaalselt maha maetud laibad, mis lihtsalt polnud kuivas, hõbedasooladest küllastunud pinnases ära kõdunenud, nad olid ainult ära kuivanud, muld oli nad fikseerinud ja impregneerinud nii, nagu nad olid maetud. Kõige nooremad, keda püstises asendis klaasi taga demonstreeriti, olid surnud napilt neljakümne, kõige vanemad saja viiekümne aasta eest. Kõik olid alasti, kuna riided olid ära lagunenud, ainult kahel noorimatest surnutest olid sokid jalas – need olid tehiskiust ja polnud seetõttu kõdunenud.

65

      Loomulikult tuleb mul nüüd pähe, et ma nägin ka oma ema veel korra, surnukambris seal haiglas, kus ta suri. Ta lebas laual, keha, mis paistis mulle väiksem, kui teda mäletasin, suurt sarnasust sel mu emaga polnud, mulle tundus, otsekui oleks ta kokku tõmbunud. Isa oli koos minuga sinna haiglasse tulnud, kodust tubli tund sõitu mööda kiirteed, üks kliiniku töötaja oli juhatanud meid keldrikorrusel läbi käikudelabürindi, avanud surnukambri ukse, osutanud vastavale lauale ja tõmmanud tagasi lina, mis mu ema kattis. Ja seejärel lahkunud. Ning seal ma siis seisin – sinises kapuutsiga mantlis kaheteistaastane poiss oma ema surnukeha ees – ja mõtlesin, et see ei saa olla minu ema, riided, mis tal seljas, on liiga suured. Ma teadsin, et selles ruumis oli veel vähemalt kaks surnut, surilinade all olid neist vaid kontuurid näha. Kõige kõrgema punkti, nende surilinatelkide tipu moodustas nina.

66

      Palatisse siseneb üks arst koos tudengitega, ta astus juba eile läbi ja küsis mult nõusolekut. Rääkigu ma veel kord sellest, kuidas kõik algas: öösel, veidi enne kella ühte jõuan ma Café Haliflorist koju, Christiane sõidutab mu maja ette, kuigi vahemaad on vaid mõni meeter; ma jään veel autosse istuma, ta räägib oma ideest teha sooloplaat, lõpuks jätame hüvasti, ma väljun, lehvitan talle ja lähen üles oma korterisse, võtan köögis istet, helbin õunapüreed, kuna on selline koju-tuleku-nälg, ja korraga on mul kurgus veider tunne. Ma lähen vannituppa, kummardun kraani kohale, tahan lonksu vett juua, aga tunnen, et hakkan oksele – nii üksikasjaliselt ma tudengitele mõistagi ei jutusta, ma teen lühemalt, mainin verd, mis vanni…

      Tänan, siiani esialgu piisab, katkestab mind arst, kes on täna dotsendi rollis. Ja küsib seltskonnalt: „Mis siis juhtuda võis?”

      Vaikus, kõhklemine, vaikus kui koolitunnis, seda ma veel mäletan. Kuni üks naisüliõpilane tõstab käe ja sõnab: „Kas võib olla tegu vaariksite verejooksuga?”

      Tunnen kergendust. Samuti see tulevane meedik, tumedad juuksed, huulepuna, ta suu meeldib mulle, ta oleks teadnud, mida teha, oleks andnud mulle keedusoolalahust, oleks mu päästnud. Ja ta teab sedagi, et sellises staadiumis – Child-Pugh B – saab abi veel üksnes transplantatsioonist.

      Teised pärivad nüüd: „Hepatiit C?”

      Ei, autoimmuunhepatiit, vastan ma, krooniline, agressiivne autoimmuunhepatiit.

      Säärast ei saa nad just sagedasti näha.

67

      Õunapüree. Õigupoolest mulle õunapüree eriti ei maitse, enamasti on see liiga magus. Kui hea, et õunapüree ei olnud mu viimne eine. Kunagi, kui olin veel laps, ütlesin emale, kui sõime parajasti tomatisuppi: „Tomatisupp peab olema viimane, mida ma oma elus söön.” See tuleb nüüd paratamatult meelde alati, kui kuskil tomatisuppi pakutakse. Sestpeale ei söö ma enam tomatisuppi, jah, ma tunnistan, et ma kardan tomatisuppi, ma püüan tomatisupi söömist vältida, nimetan selle vedelaks tomatikastmeks või söön tomatisupi peale alati ruttu-ruttu veel midagi muud. Tomatisupi söömine on minu jaoks liiga ohtlik, sest mu ema suri õige varsti pärast seda, kui olime viimati koos tomatisuppi söönud.

68

      Ma näen aiatraktorit, mis veab enda järel kärutäit jalaga tuhatoose, üksteise peale virna kuhjatud kahekordseid kerasid. Suitsetamine pitsitab kopse, kuulutasid varemalt haigekassa plakatid. Tegelikult pitsitab suitsetaja vaid oma sigareti koni. Hallist graniidist või muust sarnasest vanamoelisest materjalist jalaga tuhatoosid on küllap algava suitsetajate kevade tarbeks värskelt liivaga täidetud, nii palju kui ma siit ülevalt näha võin.

      Päike ja vari haiglapalatis.

69

      Mu voodinaaber hakkab korraga jutustama: viiekümne aasta eest olevat ta lamanud siin ühes saalis koos kolmekümne mehega, õed jaganud välja marlisidemeid kokkurullimiseks, sidumismaterjali pesti veel tollal ja kasutati uuesti, nii oli neil alati mingit tegevust. Tänapäeval visatakse ju kõik prügikasti, kuigi see on tegelikult etem. Siis jääb ta magama, norskab, aga mind see ei häiri. Ma siirdun mujale, triivin oma parvel, olen oma saarel, sõidan üle oma ookeani, kaugele-kaugele arhipelaagi Kusagil, ristlusreis läbi iseenda ja selle haigla.

70

      Kui palju päevi juba ma siin laman? Oleks pidanud seinale kriipse tõmbama. Neli üksteise kõrvale, viies risti läbi. Õde räägib, et on patsiente, kes toovad endale pool majapidamist kaasa; ta ütleb seda nii, nagu teeks see talle nalja. Mõni kasutab oma isiklikku patja ja käterätikuid, mul pole isegi oma pidžaamat kaasas, seda peaksin ju pesema hakkama. Mulle meeldivad need öösärgid, iga päev puhas särk, ma olen öösärgikummitus, sirgelt voodis, ainult öömüts on puudu.

71

      Üks väike lamp meeldiks mulle küll. Valgusti voodi kohal on liiga hele, ma ei taha oma voodinaabrit äratada. Niisiis kuulan raadiot, ARD öökontserti, hiljem, kui taipan, et kuulan üht BBC World Service’i saadet, mida olin juba СКАЧАТЬ