Uurimisel. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

      Õde vaikis.

      „Mineval sügisel oli ju Priidikul keegi teine, mõni teab kus kaugel, kangesti rikas. Või oli sul Kaarliga midagi. Sellest ei rääkinud sa aga mulle midagi.“

      Juuli punastas. Kaarel oli ainus punkt tema südames, mida ta hoolega terve ilma, ka venna eest salajas oli hoidnud. Ta häbenes sellest rääkida.

      Kaarel Soon tuli kui tuntud joodik, kõrtsiskäija ja riidleja kolme aasta eest Navale sulaseks. Ta oli pikk valget verd, kõhnetu mees. Tema sinised silmad särasid nagu palavikus, meele tuletades joodikut, kes kõigest hingest viina ihaldab või kes oma kuivanud kõri juba viinaga niisutanud, mis ta silmadele iseäralise läike annab. Õhukesed huuled läksid naerdes eesriidena kõrvale ja kaks rida tihedaid helevalgeid hambaid tuli nähtavale. Navale tulles tal riideid peaaegu ei olnudki. Kõik siit nurga poisid ja tüdrukud hoidsid temast esiotsa eemale, naersid ja pilkasid teda, muidugi selja taga, silmade ees kartsid nad tema äkilist loomust ja tugevaid rusikaid. Nõnda vaatasid tema peale isegi sulased ja teenijad tüdrukud, perepoegadest ja – tütardest rääkimata.

      Kudas see nüüd tuli või missugused põhjused selleks olid, kuid Kaarel jättis Naval joomise maha. Kas selleks kaasa mõjus joogikoha kaugus, võimalus jahil ja kalal käia, mis Kaarlile väga meeldis, või mõni muu asi, jäi arusaamatuks. Kuid ümberkaudsetest poistest ja tüdrukutest jäi Kaarel siiski eemale. Ta sai nendega väga hästi läbi, nende seltsi ei otsinud ta aga mitte. Selle asemel hulkus ta harilikult püssiga mööda metsa või kalanõudega mööda jõe-äärt ümber. See tegevus oli kirena joomise asemele astunud.

      Juuli arvamise järele pidi Kaarel siiski üksindust tundma, ta pidi arvama, et ta kõigist on ära tõugatud. Ja niisuguste arvamiste tõttu Kaarli tugevat kuju ja palavikusarnaselt hiilgavaid siniseid silmi tähele pannes asus neiu rinda kaastundmus, mis aja jooksul ikka sügavamale puges. Viimaks, kui Kaarel juba niikaugele oli jõudnud, et ta uued riided, mis Juuli oma käega oli kudunud, pühapäeval selga tõmbas ja pikkade tugevate sammudega, mille all maa näis kõikuvat, kiriku poole astus, tundis Juuli, et tema kaastundmus enam ainult kaastundmus ei olnud, vaid hoopis midagi muud. Ta häbenes seda tundmust ja arvas end punastavat, kui ta temast esimest korda aru sai. Siis muutus see tundmus talle pühaks ja temast rääkida ei tulnud talle mõttessegi. Võib olla, et ta Kaarlile enesele aja jooksul sellest oleks rääkinud, kuid ka see oli väga küsitav. Ainult ühte teadis Juuli: ta oli Kaarli vastu hea ja lahke ja see näis sellest aru saavat ning kõigest hingest lugu pidavat. Kui mehe hiilgavad silmad tänutundel või mõnel muul põhjusel iseäranis särama lõid ja neiule sügavamate südamenurkadeni näisid tungivat, kus hoolega varjatud saladus peitus, siis hakkasid neiu palged õhetama ja ta ruttas minema. Niisugused juhtumised kordusid viimasel ajal sagedamini, ja kui Kaarel otsa poleks saanud, mõni teab, millega terve asi oleks lõppenud. Valusalt põksuva südamega oli Juuli selle üle pärast Kaarli surma sagedasti järele mõtelnud. Samal ajal nägi ta Kaarlist mitu korda ka und. See oli veel palju suuremaks ja tugevamaks kasvanud ning ta silmad hõõgusid kui tulesöed. Nende läige kõrvetas, põletas. Valutava südamega ärkas unistaja niisuguseil korril ja ei võinud kaua, kaua uuesti magama jääda. Lõpuks oli kõigest lohutav teadmine, et tema südame salanurgakest peale tema enda keegi ei tea ja keegi temale ei lähene. Ta seisab kõrval, nagu Kaarli haudki surnuaia taga. Ka sinna ei lähe keegi, Juuligi mitte, kartes teiste naeru ja pilget.