Üks ja ainus Ivan. Katherine Applegate

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Mu ema tunneks minu pärast häbi.

      julia

      Sarnaselt tati-kivikeste lastega on Julia kah laps, aga see pole ju tema süü.

      Kui tema isa George igal ööl kaubamaja koristab, istub Julia minu domeenis. Ta võib istuda, kus tahab: karusselli juures, tühjas sööklatiivas, saepuruga kaetud tribüünidel. Aga ma ei kiitle, kui väidan, et ta otsustab alati minu juures istuda.

      See on vist seepärast, et me mõlemad armastame joonistada.

      Sara, Julia ema, aitas ka varem koristada. Kui ta haigeks, kahvatuks ja kängu jäi, ei tulnud Sara enam. Julia pakub igal ööl, et aitab isal koristada ja igal ööl ütleb ta kindlalt: „Kodutöö, Julia. Põrandad lähevad nagunii uuesti mustaks.”

      Kodutöö, nagu ma avastasin, tähendab teravat pliiatsit, pakse raamatuid ja pikki ohkeid.

      Mulle meeldib pliiatseid närida. Olen kindel, et saaksin kodutööga suurepäraselt hakkama.

      Mõnikord jääb Julia tukastama. Mõnikord loeb ta oma raamatuid, aga peamiselt joonistab ta pilte ja räägib oma päevast.

      Mina ei tea, miks inimesed minuga räägivad, aga sageli nad teevad seda. Võib-olla nad arvavad, et ma ei saa neist aru.

      Või seepärast, et ma ei saa vastata.

      Juliale meeldivad reaalained ja kunstiõpetus. Talle ei meeldi Lila Burpee, kes kiusab teda vaid seetõttu, et Julial on vanad riided. Ja Juliale meeldib Deshawn Williams, kes kiusab teda küll ka, aga niimoodi kenasti. Ning suureks saades sooviks Julia olla kuulus kunstnik.

      Mõnikord joonistab Julia mind. Tema piltidel olen ma elegantne sell, hõbedane selg nagu sammal kuu all kiiskamas. Ma ei ole seal kunagi vihane, nagu kiirtee ääres asuval kuhtunud reklaamil.

      Aga alati paistan veidi kurvana.

      bobi joonistamine

      Mulle meeldivad väga Julia pildid Bobist.

      Ta joonistab teda üle lehekülje lendamas, jalad ja karvkate kui üks suur hämu. Ta joonistab teda liikumatuna, prügikasti või minu vatsa pehme künka tagant piilumas. Mõnikord annab Julia oma joonistustes Bobile tiivad või lõvilaka. Ükskord andis talle kilpkonnakilbi.

      Kaua aega ei teadnud keegi, kuidas Bobi kutsuda. Ikka ja jälle üritas mõni kaubamaja töötaja talle toidupalaga läheneda. „Siia, kutsu,” ütlesid nad friikartuliga nina ees vehkides. „Tule-tule, peni,” meelitasid nad. „Tahad väikest võileivaampsu?”

      Aga Bob kadus alati varjudesse enne, kui keegi lähedale jõudis.

      Ühel pärastlõunal otsustas Julia joonistada minu domeeni nurgas kerra tõmbunud pisikest koera. Esmalt vaatas ta teda pikka aega ja näris pöidlaküünt. Ma nägin, et ta vaatas teda nii, nagu vaatab kunstnik maailma, mida üritab mõista.

      Lõpuks haaras ta pliiatsi ja asus tööle. Kui Julia lõpetas, tõstis ta lehe üles.

      Seal ta oli, see pisike, suurte kõrvadega koer. Ta oli nutikas ja kaval, aga pilgus peitus suur igatsus.

      Pildi all oli kolm julget, enesekindlat märki, mustad ringid ümber. Olin päris kindel, et see oli sõna, isegi kui ma ei osanud seda lugeda.

      Julia isa piilus üle ta õla. „Seesama ta ongi,” noogutas George. Ta osutas ringide sees olevatele märkidele. „Ma ei teadnudki, et ta nimi on Bob,” ütles George.

      „Mina ka mitte,” ütles Julia naeratades. „Ma pidin ta enne üles joonistama.”

      bob ja julia

      Bob ei lase inimestel end puudutada. Ta ütleb, et nende lõhn ajab seedimise korrast ära.

      Aga vahetevahel näen teda Julia jalge juures istumas. Julia sõrmed siluvad õrnalt Bobi parema kõrva tagant.

      mack

      Tavaliselt lahkub Mack pärast viimast etendust, kuid täna töötab ta kontoris kaua. Lõpetades peatub ta minu domeeni ees ja põrnitseb mind tükk aega, pruunist pudelist alatasa rüübates.

      George liitub temaga, hari käes, ja Mack ütleb seda, mida alati: „Kuidas mäng eile läks?” ja „Äri läheb aeglaselt, aga olud paranevad, küll näed.” ja „Ära unusta siis prügi välja visata”.

      Mack heidab pilgu pildile, mida Julia joonistab. „Mis see on?” küsib ta.

      „See on emmele,” sõnab Julia. „See on lendav koer.” Ta tõstab pildi üles ja silmitseb seda kriitiliselt. „Talle meeldivad lennukid. Ja koerad.”

      „Hmm,” ümiseb Mack, kes ei näi seda uskuvat. Ta vaatab George’i poole. „Kuidas abikaasal üldse läheb?”

      „Umbes sama. On häid ja halbu päevi.”

      „Jajah, nagu meil kõigil,” vastab Mack.

      Mack hakkab lahkuma ja seisatab siis. Ta küünitab taskusse, tõmbab välja kokkukortsutatud rohelise rahatähe ja surub selle George’ile pihku.

      „Võta,” ütleb Mack õlgu kehitades. „Osta lapsele veel rasvakriite.”

      Mack on uksest väljas enne, kui George jõuab hüüda: „Aitäh!”

      pole unine

      „Stella, ma ei saa magada,” ütlen, kui Julia on isaga koju läinud.

      „Muidugi saad,” vastab ta. „Sina oled magajate kuningas.”

      „Kuss,” sõnab Bob oma kõrgest pesast mu vatsa peal. „Ma näen und friikartulitest tšillikastmega.”

      „Ma olengi väsinud,” ütlen ma, „aga mitte unine.”

      „Millest sa väsinud oled?” uurib Stella.

      Mõtlen mõnda aega. Seda on raske sõnadesse panna. Gorillad ei ole kaebajad. Me oleme unistajad, luuletajad, filosoofid, uinujad.

      „Ma ei teagi täpselt.” Löön jalaga kummikiike. „Ma olen oma domeenist vist veidi väsinud.”

      „Sest see on puur,” ütleb Bob.

      Bob pole alati taktitundeline.

      „Ma tean,” märgib Stella, „see on väga väike domeen.”

      „Ja sina oled väga suur gorilla,” lisab Bob.

      „Stella?” küsin ma.

      „Jah?”

      „Märkasin, et lonkasid täna rohkem kui tavaliselt. Kas jalg häirib sind?”

      „Õige pisut.”

      Ohkan. Bob sätib end uuesti sisse. Ta kõrvad vehklevad. Ta ilatseb pisut, aga mind see ei häiri. Olen harjunud.

      „Proovi midagi süüa,” lausub Stella, СКАЧАТЬ