Cornwalli võõras. Liz Fenwick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kiskuma välja kivide vahel kasvavat umbrohtu. Et ilm oli olnud ilus, tulid paljud umbrohud kergesti välja ja nende juurte küljest pudenes terrassile kuiva mulda. Mõned olid jonnakamad, nende juured olid tunginud sügavale ja varred murdusid, et hakata edaspidi uuesti kasvama.

      Jaunty laud värelesid ja viimaks jäid harvad ripsmed õhukesele nahale puhkama. Hingamine muutus korrapärasemaks, pannes luitunud suleteki kergelt lainetama. Gabe taganes toast välja ja jättis ukse irvakile. Kui mitu korda oli ta ise pugenud selle suleteki alla, kui ta öösel midagi kartis? Neid kordi oli liiga palju, et kokku lugeda. Jaunty oli nüüd nii õbluke, et teda oli voodis vaevu näha. Madrats oli iidvana ja vajunud lohku noorema Jaunty keha järgi. Juba aastaid polnud Jaunty enam madratsit keeranud, sellest ajast saadik, kui Gabe’i isa suri. Jaunty magamistoa ukse taga seistes vaatas Gabe elutuppa. Kuigi toolide ja diivani katted olid pleekinud, oli tuba õdus. Gabe’ile olid alati meeldinud praktilised kandilised toolid ja ristkülikukujuline diivan. Need olid kindlasti kallid, kui nad kõik need aastad nii hästi vastu olid pidanud. Avatud klaasuksest puhus sisse männilõhnaline tuul. Taevas oli silmapiiri kohal säravalt karmiinpunane, aga kui Gabe välja astus ja otse üles vaatas, kahvatus see helesiniseks. Õhk oli muutunud jahedamaks ja vähesed pilved, mis mäenõlva kohal viivlesid, olid ikka veel roosaka varjundiga.

      „Õhtune punane taevas rõõmustab meremehi, hommikune punane taevas paneb nad muretsema.” Neid sõnu öeldes kibrutas Gabe kulmu. Ta ei teadnud, kas see on tõsi. Kuigi ta oli suure osa oma elust elanud Bosworgys, polnud ta kunagi purjetanud, sõudnud küll, aga mitte purjetanud. Ka isa polnud purjetanud, nii palju kui Gabe teadis. Ta mõtles, kas see võis olla Jaunty pärast. Vanaema suhe merega oli keeruline. Ta käis ujumas ja sõudis Helfordini, aga mitte kunagi kaugemale, ja ta võis lõpmatuseni merele vaadata. Jaunty polnud oma läbielamisest Gabe’ile rääkinud, aga Gabe’i isa Philip oli Jaunty vaprusest mitu korda juttu teinud. Ta oli olnud väga uhke selle üle, mida tema ema oli sõja ajal teinud, samuti ema edu üle kunstnikuna. Kahjuks polnud isa Gabe’ile Jaunty sõja-aastatest eriti üksikasjalikult rääkinud või oli Gabe ise olnud liiga väike, et selle vastu huvi tunda. Võib-olla nüüd Jaunty räägiks, kui Gabe küsiks.

      Gabe korjas üles umbrohud, mis ta oli varem välja kitkunud, ronis astmeid mööda vana kuuri juurde ja viskas need lõkkematerjalihunnikusse. Seejärel läks ta auto juurde ja võttis sealt kohvrid. Ta pidi välja uurima, kui hea või halb Jaunty tervis täpselt on. Vanaema ei tahtnud seda otse öelda, aga Gabe oli kindel, et proua Batesi käest saab ta ikka teada. See naine teab ja on alati teadnud kõike. Just proua Bates teadis, kui Gabe ja Jenna Williams olid külas ühes aias pirniraksus käinud.

      Oma toas Gabe naeratas, vaadates asju, mis olid ikka veel akende kohal riiulitel. Seal oli auhind, mille ta koolis laulmises võitis. Isa oli selle üle väga rõõmus. Isale meeldis Gabe’i hääl ja nii kaua kui Gabe mäletas, oli isa teda alati laulma õhutanud. Gabe oli kindel, et isa poleks rahul sellega, millise pöörde Gabe’i elu võttis, aga ta lootis, et isa oleks mõistnud, kui ta oleks veel siin. Kummutil seisis foto, kus Gabe on klaveri taga ja isa keerab talle noodilehti. Gabe mäletas seda väga selgesti. Ta oli just laulnud lõpuni oma lemmiku – šoti ballaadi „Ailein Duinn” – ja siis polnud tal aimugi, et meri võtab temalt isa. Ta teadis ainult, et meri on nende elus tähtis, põhiliselt seepärast, et nende maja asus just vee kohal.

      Asju lahti pakkides hakkas Gabe seda viisi ümisema ja siis sõnadega laulma. Ta polnud täna hääleharjutusi teinud, nii et esialgu hääl värises.

      Kui nukker nüüdki olen ma

      varavalges, päevatõusul.

      Ò hì, su’ga läheksin siit,

      pruunjuus Alan, ò hì.

      Hì ri bhò hò ru bhi

      hì ri bhò hò rinn o ho.

      Pruunjuus Alan, ò hì, su’ga läheksin siit.

      Kui oleks su padi ka liiv,

      mererohi oleks su voodi,

      ò hì, su’ga läheksin siit.

      Hì ri bhò hò ru bhi

      hì ri bhò hò rinn o ho.

      Pruunjuus Alan, ò hì, su’ga läheksin siit.

      Kui kalad sul näitaksid tuld,

      hülged ümber seisaksid valvel,

      ò hì, su’ga läheksin siit.

      Hì ri bhò hò ru bhi.

      Pruunjuus Alan, ò hì, su’ga läheksin siit.

      Kui põlgakski mind teised kõik,

      verd uppun’d südamest ma rüüpaks,

      ò hì, su’ga läheksin siit.

      Hì ri bhò hò ru bhi

      hì ri bhò hò rinn o ho.

      Pruunjuus Alan, ò hì, su’ga läheksin siit.

      Viimast nooti lauldes vaatas Gabe aknast välja, Frenchman’s Creeki vesi oli hääbuvas valguses klaassile. Kui ta nüüd siia elama jääb, õpib ta purjetama. See ei saa ju nii raske olla ja kui jõgi on otse ukse all, oleks häbiasi purjetamist mitte ära õppida. Homme läheb ta purjetamisklubisse ja uurib tundide kohta.

      Köögis võttis Gabe paberilehe. Nagu alati, oli see vanapaber, mõni joonistus või maal, mille Jaunty oli minema visanud. Telefoni kõrval oli ka alati korralikult rebitud paberilehti. Mitte midagi ei raisatud. Gabe mõtles, kui palju pilte polnud aastate jooksul vastanud Jaunty rangetele nõuetele ja saanud poenimekirjadeks või hoopis paberiks, millele Gabe tegi oma haledaid joonistamiskatseid. Gabe vaatas kaugemale köögiseinale, nägi seal raamituna oma pilti suvisest piknikust ja naeris, kuidas ta oli kujutanud Jauntyt, isa ja iseennast koogi ümber, mis oli neist kõigist suurem. Gabe’i prioriteedid olid selged. Kook oli kõige tähtsam.

      Ta pani kirja „purjetamistunnid” ja vaatas siis kappi, et näha, milliseid aineid seal on, et Jauntyle homme kooki küpsetada. Gabe oli kindel, et saab hakkama mingi koogiga, mis sobib diabeetikule, koogiga, kus on vähe suhkrut ja rohkesti aeglaselt vabanevaid süsivesikuid. See oli väljakutse, mille ta vastu võtab. Gabe naeratas ja tähendas mõttes üles põhilised koostisained, ohkas siis, imestades, mida vanaema üldse sööb, sest kapp oli tühi, seal oli ainult paar konservsuppi, natuke jubedaid küpsiseid ja päts vanaks läinud leiba, millel tärkas mingi elu. Asi oli halb. Kui Gabe’il olekski veel olnud kahtlusi siia kolimise suhtes, siis nüüd oleksid need viimseni kadunud.

      Läbi elutoa maja teises otsas asuva Jaunty magamistoa poole minnes peatus Gabe, et imetleda Jaunty pilte, mis rippusid kahel pool kaminat. Üks oli sinistes toonides etüüd, värvid olid rohekassinisest sügavaima koobaltsiniseni, teine oli pehmelt valge, kergelt kahvatulillade ja heleroheliste nüanssidega. Gabe mõtles selgetest õhtupoolikutest, kui päike pani jõel teemandid särama. Mingil moel õnnestus Jauntyl meeleolu või hetk väga täpselt tabada, aga kui Gabe hakkas tööd lähemalt uurima, ei paistnud seal olevat muud kui lihtsalt suvalised pintslitõmbed. Nii avaldus Jaunty geniaalsus.

      Jaunty toas kukkus midagi põrandale ja Gabe pistis pea ukse vahelt sisse. Ta lipsas ettevaatlikult tuppa, võttis üles pliiatsi ja pani selle öökapile. Gabe armastas seda tuba. See oli peaaegu niisama suur kui elutuba, ainult pisut kitsam ja sisustuselt puritaanlik: voodi, kummut, kirjutuslaud ja pulkadest seljatoega Windsori tool. Seinad olid täis aknaid ja voodi kohal rippus veel üks Jaunty maal, selline, mis meenutas Gabe’ile jões peegelduvaid leegitsevaid kirglikes punastes ja purpursetes toonides päikeseloojanguid.

      Majas rippuvad tööd olid impressionistlikud ja abstraktsed, aga need, mis olid Jauntyle eelkõige kuulsust toonud, olid realistlikumad ja õige pisut primitivistlikud. Kunagi oleks suurepärane näha Jaunty tööde retrospektiivi. Kui Gabe oli selle teema üles võtnud, polnud vanaema midagi öelnud, oli ainult käega löönud ja teinud edasi seda, mis tal parajasti pooleli oli. Oli selge, et СКАЧАТЬ