Tuletorni saladused. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis.” Peg vinnas ta kohvri trepist üles, tegemata välja Elleni protestist, et ta peaks seda ise kandma. „Ma olen tugev kui härg. See siin pole midagi võrreldes lammastega, keda ma olen tõstnud.”

      Ta avas ukse madala lae ja vanade puittaladega ning lillemotiividega kaunistatud magamistuppa, kus oli suur männipuust voodi, riidekapp ja kummut. Ta sammus üle vaiba ja avas akna, et lasta välja klaasi vastas sumisev hullunud kärbes. „Sul on merevaade.”

      Elleni tuju läks paremaks. „Tuletorniga,” sõnas ta.

      „Jah,” vastas Peg ettevaatlikul toonil.

      „See on varemetes. Ma armastan varemeid.” Ta astus tädi kõrvale akna juurde.

      „Need on väga traagilised varemed. Üks noor ema hukkus seal viis aastat tagasi tulekahjus. Kuigi keegi ei tea, mida ta seal öösel sellisel kellaajal tegi.”

      Ellen vahtis pimedusse, aga ei näinud midagi. „Kui kurb.”

      „Küll Joe sulle sellest räägib. Ta teab selle kohta nii palju. Tüdruku mees Conor Macausland kolis pärast naise surma lossist välja väiksemasse majja, aga Johnny ja Joe käivad siiani nende aeda hooldamas. Naine oli innukas aednik.” Ta tasandas häält: „Räägiti, et ta mõrvati.”

      Ellen kohkus. „Kes seda siis tegi?”

      „Tema enda mees.” Peg sulges akna ja tõmbas kardinad ette. „Mees oli mõnda aega peamine kahtlusalune. Politseinikud sebisid siin igal pool ringi nagu sipelgad, aga nad ei leidnud mitte vähimaidki tõendeid, mis oleksid tema süüd tõestanud. Mõnede arvates ei leidnud nad ka midagi, mis oleks tõestanud, et ta seda ei teinud.”

      „Kui jube. Mida sina arvad?”

      Peg ohkas. „Mina arvan, et see oli traagiline õnnetus, aga mõned inimesed ei lepi sellega. Neile meeldivad salapära ja mõrvalood.” Ta naeratas virilalt. „Sest vaata, siin võib pisut igavaks minna ja inimestele meeldib oma lõbuks asju välja mõelda. Mina isiklikult eelistan vaikset elu.” Peg läks ukse poole. „Sinu vannituba on koridoris teine uks paremale. Ole hea ja ära esimest ust lahti tee, sest seal magab Reilly.”

      „Reilly?”

      „Orav, kelle ma vahetult enne jõule ära päästsin. Ilusamat jõulukinki oleks olnud raske soovida.” Ta naeratas hellalt, nagu räägiks väikesest lapsest. „Ta on sellest ajast saadik pesukapis talveund maganud. Boileri kõrval on soe, nii et ma arvasin, et tal on seal mõnus. Kuu või paari pärast ärkab ta üles ja siis ma proovin teda kodustada. Kui sul on puhtaid linu vaja, siis küsi enne minult, sest mina tean, millisel riiulil ta magab.”

      Ellen naeratas talle põgusalt vastu, nagu oleks pesukapis magav orav täiesti tavaline asi. „Hästi,” kostis ta. „On siin veel loomi, kellest ma peaksin teadlik olema?”

      „Majas mitte. Ainult hiired ja nahkhiired pööningul, aga nemad sind ei sega. Bertie ülakorrusele ei tule, aga kui sa öösel kööki lähed, võib ta sulle otsa tormata, pidades sind sissetungijaks. Ta ründas nii Oswaldit, kui oli alles väike põrsas, ja tal õnnestus Oswaldi jalaluusse mõra tekitada, nii et mõtle, mida ta nüüd võib puruks murda!”

      „Kes on Oswald?”

      „Minu kallis sõber. Ta hakkab sulle kindlasti väga meeldima. Ta üürib minult naabermaja ja käib siin peaaegu igal õhtul kaarte mängimas.”

      „Kas ta aitab talutöid ka teha?”

      Peg norsatas pisut Bertie moodi ja hakkas naerma. „Ei, kui sa Oswaldit tunneksid, saaksid aru, kui naljakalt see kõlab! Oswald on pensionil olev Inglise härrasmees, kes maalib pilte, endal seljas kolmeosaline tviidülikond, kujutad ette. Need akvarellid seal all on tema tehtud. Ta teenib nendega piisavalt, et üür ära maksta, aga mitte palju rohkem. Ma arvan, et ta teeb seda lihtsalt oma lõbuks. Ta on mu armas sõber. Oswald hakkab sulle kindlasti meeldima.” Pegi silmad särasid seda öeldes ja Ellen mõtles, kas ta pole mitte sellesse Inglise härrasmehesse pisut armunud.

      „Ma ootan temaga kohtumist huviga,” lausus Ellen.

      „All on kena väike elutuba, kus sa saad kirjutada. Ma teen kaminasse tule ja sa võid end seal mõnusalt sisse seada sel ajal, kui mina väljas toimetan. Värskenda end nüüd ja tule alla, kui valmis oled. Ma panen tee tõmbama.”

      Ellen võttis käekotist telefoni ja lülitas sisse. Mõni hetk hiljem tilises see, andes märku kahest teatest ja kahest tekstsõnumist. Kaks olid vastamata kõned emalt, aga Ellen kustutas need ära, ilma et oleks salvestatud teateid kuulanud. Üks sõnum oli Williamilt: Kallis, mida see tähendab? Ma ei saa aru. Palun helista, et saaksime asja arutada. Tema rahulik toon ei üllatanud Ellenit sugugi. William oli sedasorti Inglise kõrgklassi esindaja, kes lasi end harva millestki häirida. Ta oli saanud hariduse, mis andis talle tugeva privilegeeritustunde ja ootuse, et kõik laabub hästi. Sest lõppude lõpuks oli nii alati olnud ja tal polnud mingit põhjust arvata, et Elleni ootamatu jalgalaskmine võiks kuidagi teisiti lõppeda. Arvatavasti pööritas ta silmi ja ohkas: „Naised!” niisamuti, nagu Elleni isa ema veidrused õlakehitusega kõrvale heitis. Teine sõnum oli Elleni parimalt sõbrannalt Emilylt: Issand, sa tõesti tegidki seda! Su ema on kaks korda helistanud, aga ma pole julgenud vastu võtta. Mida ma ütlen? Palun helista. Ellen lülitas telefoni välja ja läks akna juurde. Ta avas selle ning hingas sisse õhtu niisket õhku. Värin levis üle ta keha. Ta ei osanud öelda, kas selle põhjuseks oli külm või erutus sellest, et oli kodust jalga lasknud. See polnud ka tähtis. Lõpuks ometi tundis ta end kohustustest vabana. Esimesed kolmkümmend kolm aastat oma elust oli ta teinud oma vanemate tahtmist; nüüd viimaks oli ta vaba tegema seda, mida ise tahtis.

      2. peatükk

      Allkorrusel istus Peg köögilaua taga ning luges juustusaia süües ajalehti. Ellen märkas tema tooli seljatoel kurjakuulutava välimusega lindu. See oli süsimust, heledate mereroheliste silmadega. „See on vist su järjekordne sõber?” küsis ta ja tõmbas oma tooli linnust võimalikult kaugele.

      „Oojaa, see on mu väike hakike,” seletas Peg vaimustunult. „Ma kasvatasin teda koorumisest saadik ja pärast ta jäigi minu juurde elama. Püüan teda ära ajada, aga ta tuleb alati tagasi. Temast pole võimalik lahti saada.” Ta naeris ja Ellen mõistis, et Peg ei tahagi tegelikult, et lind ära läheks. „Soovid nüüd tassikese teed?”

      „Hea meelega, tänan.” Hakk jälgis teda umbusklikult. „Mis ta nimi on?”

      „Jack,” kostis Peg ja puhkes siis naerma. „Mitte just eriti inspireeriv nimi, aga see sobib talle.” Oma nime kuuldes lendas Jack lauale, et nokkida küpsisepuru, mille Peg oli tema jaoks sinna pannud. Ta oli nii suur, et küpsisekarp paistis tema kõrval pisitilluke.

      „Sul on palju loomi.”

      „Asi on selles, et ma ei oska ei öelda, ja kõik teavad seda. Iga hulkuva või vigastatud looma puhul tullakse minu uksele koputama.” Peg ulatas talle teekruusi. „Piim on kannus. Oswald tuleb kell kuus klaasikest veini jooma. Talle tee ei kõlba. Mul on alati külmkapi peal spetsiaalselt tema jaoks pudel klaretti, kuid kui sina ka soovid, siis võid seda lahkesti temaga jagada. Homme teen su tuttavaks eesel Charliega, laama Larryga, oma kanade ja lammastega. Mul on ainult tosinkond lammast. Minu lemmik on Lumikelluke. Ta on nüüd muidugi juba suur tüdruk, aga ma kasvatasin ta ise üles pärast seda, kui rebane ta ema maha murdis. Ta hoidis mind oma nõudmistega ööd läbi üleval. Hullem kui poisid tittedena!”

      Ellen rüüpas teed ja tundis end kohe virgemalt. „Kui see jube Vahvel välja arvata, siis emale loomad ei meeldi.”

СКАЧАТЬ