Название: Ära mine iial tagasi
Автор: Lee Child
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современные детективы
isbn: 9789985335222
isbn:
Reacher küsis: „Milles on ikkagi asi?”
Podolski vastas: „Asi on selles, et täna ennelõunal peksti kolonel Moorcroft Washingtoni kaguosas poolsurnuks. Minu tänavatel.”
VIISTEIST
Podolski võttis välja märkmiku ja pastaka, sättis hoolikalt lauale ja nentis: „Te peaksite endale advokaadi kutsuma.”
Reacher ütles: „Ma ei olnud täna Washingtoni kaguosas. Ega üldse Washingtonis. Ma ei ületanud kordagi jõge.”
„Kas te tahate advokaati?”
„Mul on juba advokaat. Koguni kaks. Neist pole eriti tolku. Iseäranis üks ei paista mind põrmugi abistavat.”
„Te mõtlete major Sullivani?”
„Ta lahkus enne vestluse lõppu. Moorcroft kavatses paberid sisse anda. Ta möönis seda kohe, kui Sullivan oli läinud.”
„Kõlab mugavalt.”
„See on muide tõde. Kas Moorcroft räägib vastupidist?”
„Moorcroft ei räägi midagi. Ta on koomas.”
Reacher vaikis.
„Teil oli auto, eks?” küsis Podolski. „Sinine Chevrolet’ sedaan, saja kümnenda üksuse peakorterist laenatud.”
„Mis siis?”
„Te oleksite saanud Moorcrofti kinni krabada ja temaga üle jõe sõita.”
„Oleksin ehk saanud, aga ei krabanud.”
„Rünnak oli jõhker.”
„Kui te nii ütlete.”
„Ütlen. Kõik kohad olid verd täis.”
Reacher noogutas. „Jõhkrad rünnakud ja veri käivad sageli käsikäes.”
„Jutustage mulle oma riietest.”
„Mis riietest?”
„Neist, mis teil seljas on.”
Reacher langetas pilgu. „Need on uued. Ma ostsin need äsja.”
„Kust?”
„Kaubanduskeskusest. Oma motellist kahe kvartali kaugusel.”
„Miks te need ostsite?”
Susan Turner ei ole kaua trellide taga.
„Oli aeg,” ütles Reacher.
„Kas teie vanad riided ei kõlvanud enam?”
„Ju vist.”
„Kas te määrisite nad ära?”
„Millega?”
„Näiteks verega.”
„Ei, verd neil ei olnud.”
„Kus need praegu on?”
Reacher vaikis.
Podolski jätkas: „Me rääkisime teie motelli administraatoriga. Te olevat nõudnud, et teie prügikorvid tingimata tühjendataks.”
„See polnud otseselt nõudmine.”
„Ometi tühjendas ta teie prügikorvid. Nagu te palusite. Just enne prügiauto saabumist. Nii et nüüd on teie vanad riided haihtunud.”
„Kokkusattumus.”
„Kõlab mugavalt,” kordas Podolski. „Eks ole?”
Reacher ei vastanud.
Podolski jätkas: „Administraator vaatas riided üle. Ta on sedasorti sell. Muidugi olid need talle liiga suured, kuid neil võinuks müügiväärtust olla. Aga ei. Tema sõnul olid need kõlbmatud. Liiga plekilised. Muuhulgas vereplekilised.”
„See polnud Moorcrofti veri,” ütles Reacher.
„Kelle siis?”
„Ma olin neid tükk aega kandnud. Ja elu pole kerge.”
„Kas te kaklete palju?”
„Püüan hoiduda. Kuid vahel lõikan habet ajades sisse.”
„Te käisite ka duši all, eks?”
„Millal?”
„Kui riided prügikorvi viskasite. Motelli administraatori sõnul palusite temalt värskeid rätikuid.”
„Jah, ma käisin.”
„Kas te dušitate alati kaks korda päevas?”
„Vahetevahel.”
„Kas täna oli selleks konkreetne põhjus?”
Susan Turner ei ole kaua trellide taga.
Reacher ütles: „Konkreetset põhjust polnud.”
„Te ei tahtnud verd maha pesta?”
„Ma ei jooksnud verd.”
„Kui me kontrolliksime äravoolutoru, mida me leiaksime?”
„Musta vett,” ütles Reacher.
„Olete kindel?”
„Terve see tuba on üpris must.”
„Teile on praegu esitatud mõrvasüüdistus, on ju nii? Kuueteist aasta vanune juhtum. Juan Rodriguez. Keegi, kelle te läbi peksite.”
„Täielik lora.”
„Seda olen ma ennegi kuulnud. Ja neid sõnu kasutas ka kolonel Moorcroft, eks? Major Sullivan rääkis, et te mainisite oma asja talle. Aga Moorcroft ei tundnud kaasa. Kas see vihastas teid?”
„Ma olin veidi solvunud.”
„Jah, kahtlemata väsitab, kui mitte keegi teid ei mõista.”
Reacher küsis: „Kui pahasti Moorcroftiga on?”
„Kas teil tärkasid süümekad?”
„Mul tärkas mure tema ja ta kliendi pärast.”
„Kuuldavasti pole te selle naisega iial kohtunud.”
„Mis see loeb?”
„Arstide sõnul võib Moorcroft millalgi üles ärgata. Ei teata küll, millal või milline on ärgates tema seisund. Kui ta ikka ärkab.”
Reacher ütles: „Hommikul olin ma muist aega saja kümnenda üksuse peakorteris.”
Podolski СКАЧАТЬ