Kratt. Pax: 4. raamat. Åsa Larsson

Чтение книги онлайн.

      „ALRIK EI OLE midagi varastanud!” karjub Viggo.

      „Me nägime teid Sorani autos,” kähvab Tööõpetuse-Thomas. „Otse teolt tabatud! Kas pole tõsi, poisid?”

      „Jah,” ütleb Anton. „Anna mu tahvelarvuti siia!”

      „Ja minu mobiil!” klähvib Simon.

      Alrik vahib Viggole otsa. Tema pilk on küsiv. Viggo kuuleb seda, ehkki Alrik ei lausu sõnagi:

      „Kas sa võtsid raha?”

      Viggo vahib vennale silma. Ta raputab märkamatult pead. Ei, ta ei ole midagi võtnud.

      Ehkki see pole päris tõsi. Ta võttis Simoni mobiiltelefoni. Tal on tunne, nagu põletaks see taskus. Aga midagi muud ei ole ta varastanud. Vähemalt mitte täna.

      Ta kahetseb, et ta telefoni võttis. Ta soovib, et mobiil oleks selle asemel hoopis Simoni jopetaskus.

      „Otsime kogu auto korralikult läbi,” teeb Anders ettepaneku. „Võib-olla kukkus ümbrik näiteks istme vahele?”

      Nad lähevad koos tänavale. Kuni Anders ja Soran autos tuulavad, seisab Tööõpetuse-Thomas, käed rinnal risti, ja ootab. Aga rahaümbrik jääb leidmata.

      Viggo pakub, et ka tema vaatab korra. Ta roomab ringi ja torkab oma peenikesed käed kõikjale. Aga ei, nad leiavad vaid tollipulga, ühe õunasüdame ja mõned sinakashallid villase lõnga jupid. Ja kollased, limased süljelärakad. Öök! Soranist ei jää küll muljet, et ta võiks autopõrandale sülitada, aga näed siis.

      „Mul on tõesti kahju, Soran,” ütleb Anders. „Ma ei saa aru, kuhu …”

      „Ma nõuan, et me otsime Alriku ja Viggo toa läbi,” ütleb Tööõpetuse-Thomas.

      „Jah, see on vist kõige parem,” ütleb Soran vaikselt.

      Anders ei tea nähtavasti, mida teha. Korraks tekib vaikus.

      „Tehke siis seda!” ütleb Alrik lõpuks ja vaatab Andersile ainiti otsa. „Otsige meie tuba läbi, kui sa mind ei usu.”

      „Suurepärane!” ütleb Tööõpetuse-Thomas. „Hakkame pihta.”

      Ta astub otsustaval sammul tagasi maja poole.

      Teised järgnevad talle. Alrik läheb viimasena, pilk maas.

      96. PEATÜKK

      Sa ei tohi mind puutuda!

      ANDERS OTSIB VIGGO ja Alriku tuba läbi, teised jälgivad seda kõrvalt. Ta vaatab voodimadratsi alla, raamaturiiulisse raamatute taha ja sahtlitesse.

      Viggol on surmahirm, et kellelgi võib tulla mõte ka neid endid läbi otsida. Siis leiaksid nad tema taskust varastatud mobiiltelefoni.

      Järsku mullitab pinnale üks mõte, justkui oleks vannis peeretatud. Mis siis, kui tal läheks korda mobiil Simoni jopetaskusse tagasi sokutada? Jah, see peaks õnnestuma. Simoni ja kõikide teiste tähelepanu on pööratud Andersile, kes toas ringi möllab.

      Viggo astub tema ees seisvale Simonile sammukese lähemale. Ta pistab käe aeglaselt ja ettevaatlikult oma püksitaskusse, et sealt mobiili võtta. Kui ta on piisavalt kiire ja osav, siis …

      Aga … tasku on tühi!

      Viggo ei saa millestki aru. Alles äsja oli mobla ju seal. Ta otsib igaks juhuks ka teisest taskust, aga Simoni mobiil on kadunud. Kas ta on selle maha pillanud? Ta libistab pilgu paaniliselt üle põranda.

      „Ei, siin ei ole midagi,” ütleb Anders ja paneb viimase kapiukse kinni.

      „See ei tõesta tuhkagi,” ütleb Tööõpetuse-Thomas järsult. „Küllap peitis Alrik varastatud asjad kuhugi mujale.”

      Anders vaikib. Sorani ilme on murelik.

      „Aga kas te olete tõepoolest kõikjalt otsinud?” küsib Alrik järsku. „Kas te ei peaks lillepotte samuti üle kontrollima?”

      Ja kiire liigutusega tõukab ta lillepotid aknalaualt maha. Need kukuvad mürtsuga põrandale. Alrik lööb neid jalaga. Kuiva mulda lendab laiali.

      „Kontrollige voodit ka! Põhjalikult!” karjub ta, rebib tekid, padjad ja linad voodist välja ning loobib toas laiali.

      „Alrik!” hüüab Anders ja haarab temast kinni, kuid Alrik tõmbab end lahti.

      „Ära puutu mind!” karjub ta. „Sa ei tohi mind puutuda!”

      97. PEATÜKK

      Kas me peame nüüd ära kolima?

      TEKIB KAOS. ALRIK püüab minema tormata, aga Anders seisab ukse peale ette. Tööõpetuse-Thomas karjub politseisse avalduse tegemisest ja sellest, et just niisugune käitumine rikub ära terve Mariefredi kooli. Siis võtab ta Simoni ja Antoni kaasa ning läheb minema. Ka Soran läheb ära.

      Kohale jäävad Anders, Viggo ja Alrik. Põrandal vedelevad muld, potikillud ja voodiriided läbisegi.

      Anders vaatab ringi, justkui ei saaks ta aru, mis siin juhtus.

      „Ma pean Laylah’le helistama,” ütleb ta.

      „Palun andeks,” ütleb Viggo, ehkki ta pole midagi teinud.

      Alrik ei ütle midagi. Ta seisab keset tuba ja hingeldab, nagu oleks ta maratoni jooksnud. Viggo sirutab käe tema poole, kuid Alrik lööb selle kõrvale.

      Anders läheb alla kööki. Alrik viskub voodile ja hakkab mobiiliga mängima. Viggo püüab oma voodit korda seada, kuigi linad on mullased.

      „Mina igal juhul usun sind,” ütleb Viggo. „Ma tean, et sa ei võtnud midagi.”

      Alrik СКАЧАТЬ