Vanakuradi vanaema. Viktor Suvorov

Чтение книги онлайн.

      Probleem nr 1 tõi endaga paratamatult kaasa Probleemi nr 2. Seepärast loodi Probleemi nr 2 peavalitsus, mis peagi nimetati ümber NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuvaks 2. peavalitsuseks.

      1. peavalitsus kasvas peagi keskmasinaehituse ministeeriumiks, 2. peavalitsus muutus aastatega üldmasinaehituse ministeeriumiks.

      Keskmasinaehituse ministeerium – aatomitööstus, tuumarelva tootmine.

      Üldmasinaehituse ministeerium – rakettide tootmine selle relva kohaletoimetamiseks.

      Glavgosstroi Volga-äärne kontor, KB-11, NKVD 880. ehitusvalitsus, linnad Kremlev, Jasnogorsk, Arzamass-16, Arzamass-75, Gorki-130, NSV Liidu TA laboratoorium nr 2, tehas 550, objekt 550, baas 112 – need kõik on ühe ja sama asutuse, ühe ja sama koha nimetused. Just selle, kus töötatakse välja ja tehakse tuumalaenguid. Kõige võimsamaid maailmas.

      Rong lahkus, vilgutas viimase vaguni punaste tulukestega ja kadus pimedusse.

      Aga rahvas ei maga. Hommikul ei edene töö kellelgi. Mis kuradi töö. Inimesed longivad koridorides. Kõigil on mõttes vaid üks: kui vaid kõmataks! Ja kerge kahetsus: milleks Nikita Sergejevitš kuulutas kongressil katsetustest? Palju kergem oleks ära oodata, kuni kaunitar viiakse sihtkohta, kontrollitakse veel kord ja õhitakse. Tuleb välja – hurraa! Ei tule välja – ei saa keegi sellest teada. Aga võib ju mitte õnnestuda. Keegi pole maailmas kunagi midagi sarnast loonud ega õhkinud. Selle tõenäosus, et ei tööta, on suur. Küll siis on häbi: Nikita Sergejevitš kuulutas 50 miljoni tonni kohta, aga see võtab ja näitab palju vähem. Ka matemaatilised arvestused näitavad seda, et kogu konstruktsiooni põhiline idee on algusest peale puudulik. Aga kui ei hakka tööle? Ah, kui see ainult kõmataks!

      Akadeemik Juli Borissõtš Hariton sulges end oma kabinetti, tardus telefoni äärde. Aga oodata on vähemalt kümme päeva: kuni kohale veetakse, ja kuni veel kord kontrollitakse… Kui ainult kõmataks. Kui…

      Aga strateegilise kaugpommitaja Tu-95V komandör major Andrei Jegorovitš Durnovtsev vaatab asjadele hoopis teisiti: kui ainult ei kõmataks!

      Ei, see, muidugi, las kõmatab, kuid alles pärast seda, kui on kandja küljest alla kukkunud ja laseb lennukil lahkuda kas või saja kilomeetri kaugusele. Aga enne seda: ah, peaasi et ei kõmataks. Üks rahustab: kui kõmatab, siis on see lennuki ja selle ekipaaži hetkeline hävimine, ei jõua silmagi pilgutada. Nii et pole hirmus. Õigemini, hirmus, kuid mitte väga.

      Tu-95V – see on strateegilise pommitaja eriline modifikatsioon. Üleni valge, justnagu aurik. Valged esemed peegeldavad kõige paremini valguskiirgust. See pommitaja erineb veel sellegi poolest samatüübilistest, et ekipaaži kabiin on seestpoolt kaitstud erilisest materjalist tahvlitega, mida nimetatakse penopliiks. Kerge ja nõrgendab läbi imbuvat radiatsiooni. Imetegevatesse penoplii omadustesse eriti ei usuta. Ekipaažis naljatatakse

      Kuid mitte radiatsioonikaitse pole riigi juhtkonnale peamine. Saavad poisid doosi – pole häda. Hinna taha asi ei jää. Küll jõuavad eemale lennata. Aga vaat kuidas pommi visata? Koos langevarjuga – 27 tonni. Kuidas teha pommihoidik sellisele laadungile? Ja kui see isegi valmistada, tekib teine probleem: ülemäärane raskus on koondunud, kontsentreeritud ühes punktis. See tekitab lennuki kerele tohutuid koormusi. Koormus tuleb laiali jaotada. Seepärast on ühest hoidikust vähe. Ja kahest samuti. Miinimum – kolm. Kuid siis probleemid paljunevad: tüürimees vajutas heitmise nuppu, kahe hoidiku lukud töötasid üheaegselt, aga kolmandal hilines lukk murdosa sekundi võrra. Sel juhul läks pomm alla, aga üks lukk hoidis hetke laadungit… aga pomm tõmbab ju tolle hoidiku koos talaga, mille otsas kogu laadung rippus, koos tugevduskarkassi ja äärisega välja. Ja strateegiline pommitaja lendab koos pommiga maa poole.

      Parimal juhul võib hetkeline viivitus viia kere deformeerumisele. Aga see, kuidas ka ei keerutaks, on ikkagi surm. Aga kui rebimine ka keret ei vigasta, siis võib lennukit ikkagi niimoodi raputada vähimagi viivitus ühel lukul, et pärast seda tuleb lennata üksnes alla.

      Kolme luku üheaegse avanemise probleem lahendati. Katsetustel töötasid kõik kolm üheaegselt. Aga kuidas tuleb välja lahingutootega?

      Olenja lennuväljale püstitati spetsiaalne angaar Toote 602 stardieelseks hoidmiseks ja viimaseks kontrolliks. Vagunist laaditi „tilgake” hiigelsuure kraanaga MAZ 5208 neljakümnetonnisele haagisele. Sellistel haagistel vedas Nõukogude Armee tanke T-54. Seisuplatsile nr 41 oli varakult rajatud teraskattega betoonsüvend. Strateegilises lennuväes oli isegi selline termin – seista süvendis. See on siis, kui pommitaja on täies valmiduses ning tema kõhu all on betoonauk koos pommiga, mida saab igal momendil külge kinnitada. „Vanakuradi vanaemale” oli valmistatud eriline süvend, tädi oli suuregabariidiline. Süvend pole siin hoidmiseks. Lihtsalt teisiti kui süvendist teda kandja kõhu alla ei tõsta.

      See tõsteti üles, kinnitati. Pärast seda ruleeris Tu-95V starti. Selle järel – samasugune valge Tu-16. Viimase ülesanne – jäädvustada plahvatuse parameetrid. Veel üks lennuk tõuseb üles veidi hiljem. NLKP XXII kongressi delegaadid Slavski ja Moskalenko hakkavad selle pardalt pilti kõrvalt jälgima.

      Kõik ülejäänud tsiviil- ja sõjalennukid ning helikopterid ei soojendanud täna Põhja lõpututes avarustes isegi mootoreid. Täna on kõigil lennukeeld. Mõistagi, ilma põhjusi teatamata.

      Aeg õhkutõusmisest kuni allaviskamiseni – 2 tundi ja 3 minutit. Tüürimees kapten Ivan Nikiforovitš Kleštš vajutas nupule. Pommihoidikud, loodud nõukogude konstruktorite loomingulise geeniusega, töötasid korraga. „Tilgake” tuli lahti kolme luku küljest ja langes kandja kõhust alla. Lennukit ei raputanud, vaid pillutas ja õõtsutas. Õõtsutas nii, nagu õõtsutab vaid korra elus.

      Sabalaskuri kabiinist kostis rõõmus hüüe: avanes!

      Juubeldav ohe kogu ekipaažilt oli talle vastuseks. Nüüd – mootorid täiele võimsusele ja, väikese laskumisega hoogu sisse võttes, kaugemale sellest hukatuslikust kohast.

      Mattpimeduse foonil avanes oranži lillekesena tohutu kuppel, just nagu süüfilise mädapaise imekauni daami valgel kehal. Pomm liigub maa poole kiirusega 360 meetrit minutis. Kolme minutiga – pisut üle kilomeetri. Kuid see on viimasel lõigul. Pomm lõhkeb nelja ja poole tuhande kõrgusel. Kukub välja, et lennukil on aega äraminekuks just nagu 15 minutit. Kuid see pole nii. Esimesed sekundid lendab „tilgake” ilma langevarjuta. Seejärel mitu sekundit selleks, et langevari avaneks. Aga meie „tilgake” jõudis selle ajaga näe kui palju lennata ja kiirust koguda. Kuni langevari suudab selle kiiruse kustutada, jääb kuni plahvatuse kõrguseni üsna vähe… Kõigest kolm minutit. Täpsemalt – 188 sekundit.

      Punane telefon KB-11 peakonstruktori laual tirises äkki nagu äratuskell, samasuguse jäleda helinaga, mis toob meid imelisest unenäost tülgastavasse argipäeva.

      „Side on kadunud,” teatas rahulik hääl.

      Kõik kandja illuminaatorid, kogu kabiinide klaaspind, kõik mis võib valgust läbi lasta, on tihedalt kinni kaetud. Tu-95V lahkub epitsentrist pimesi. Sähvatus lõi ootamatult, valgustades sees kõike. Kardinad – need muidugi valgust läbi ei lase. Kuid siin on eriline kiiskamine. Selle saatanliku, teispoolse maailma valguse, nagu ka röntgenikiirte ees, ei pea mingid kardinad.

      Ning strateegilise pommitaja komandör major Durnovtsevile tundus, et ta lõhestas Maa pooleks. Kõmatas nii, nagu võib kõmatada СКАЧАТЬ