Reisikirju. Justin Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sisalikega, hoolitsedes selle eest, et pildistada üksteise heas vormis päevitunud kehasid, nii et mitte ühelgi nende suhtevõrgukontaktidest ei jääks märkamata, kui absoluutselt imeline kõik oli.

      Ja nad ongi imelised. Ma olen Alinaga kohtunud. Ta on võrratu. Nad on mõlemad nii võrratud.

      Lihavõtete paiku üllatasid Brad ja ta naine Alina meid külaskäiguga Memphisesse ja Mississippile, kus nad vanas bluusikohas sõid küpsetatud säga ja käisid Al Greeni kirikus kuulamas suurepärast souli ja tegemas moekaid digifotosid. Ühel pildil kannab Brad Bateman sinist disainerisärki, mille kraenööp on lahti, ja musti saapaid, nelinurkne kena nägu vaatamas otse kaamerasse. Alina on tema kõrval, nagu gurmeeroa kaunistus, liibuv etnomustriga kleit figuuri rõhutamas, säravad juuksed lõunamaises tuules seljale langemas.

      Kui ma seda fotot nägin, haaras mind kadedus. Õigem oleks öelda, et ma jäin kadedusest haigeks. Mu sisemust raputasid iiveldushood. Seda pilti oli pikka aega järjest võimatu vaadata, niisiis pidin seda vaatama kolm või neli korda, nagu laps, kes näpib haava, kontrollimaks, kas veritsemine on lõppenud. Ma vaatasin kujutist imelisest Bradist ja Alinast Memphises.

      Kolme kuu jooksul olid nad käinud Prantsuse Alpides, Costa Rical ja Mississippi deltas. Ja mida olin mina teinud? Tundus, et ma pole terve igaviku meie Eesti korterist väljunud! Ainus, mida ma tegin, oli arvuti taga küürutamine ja tippimine. Ma polnud peaaegu mitte kuskil käinud, või noh, hea küll, tuiskasin korra Inglismaalt Cambridge’ist läbi sel ajal, kui mu naine oli India aašramis ja lapsed lapsehoidjaga Viljandis. Aga ikkagi! Brad Bateman oli sama aja jooksul käinud kolmes kohas! Igavene värdjas.

      Kui ma nägin lihavõtteaegseid Mississippi-pilte, meenus mulle, kuidas teismelisena oli Brad Batemanil kombeks mind oma koju kutsuda, nii et ta saaks oma korvpallitrikke minu peal katsetada. Ma pidin seisma korvi all ja tema ründas, rind ees, püüdes pealt panna. Nähes kõiki neid kujutisi tema maailmaelust tundsin ma jälle, nagu oleks otse mu pea kohalt pall sujuvalt korvi visatud. Seal ta oli, kõrgel hüppel, varjates päikest, pihud ülespoole nagu Michael Jordanil, higi tilkumas minu peale, valmis taas purustama mu enesekindlust, ja siis maandumas minu kõrvale, küsimas hooletult: „Nii, Petrone, kas tahad limonaadi?”.

      Sel korral olid aga panused kõrgemad. Mulle tundus, nagu hoiaks Brad Bateman kulunud oranži korvpalli asemel oma pihkude vahel tervet maailma.

      Wikipedia ütleb, et kadedus võib tulla „madalast enesehinnangust, mille tagajärjel võrreldakse end teise inimesega, ja see ohustab isiku enesepilti”. Enamgi veel, „kui teine inimene on kadestaja sarnane, on tekkiv kadedus eriti intensiivne”.

      Mu vana sõbra Brad Batemani ja minu juhtumi puhul – minnes tagasi meie valuliku Montana-dialoogi juurde – olin ihaldanud alati kogu maakera. Kohe kui nägin järgmist pilti tema maailma vallutavatest rännakutest, hakkasin uurima kohalike reisibüroode huvitavaid sihtpunkte. Ja varsti oli mul käepärast mitu eksootilist pakkumist. Kanaari saared, Singapur, Egiptus. Edasi tuleksid pildid minust, kuidas ma laisklen Maspalomase liivadel, sukeldun hotelli katusel olevas basseinis Singapuris, sõidan kaameli seljas Siinais! Viimaks ometi saaksin ma kätte maksta.

      Mehhiko: veel tekiilat

      Mõne inimese arvates on pohmellihommikud rasked, aga mina näen nendes omamoodi ilu. Istuda terrassil, vaadata valgeks krohvitud ja siis hüljatud maja, kuskil haukumas koer, kokku kukkunud õlgkatus, millele heidavad varju palmid…

      Teised kutid norskavad toas. Nad isegi ei tea, et ma olen tagasi jõudnud. Viimane, mida nad minust teadsid, oli see, et jalutasin koos mingi Jubeda Hipitüdrukuga tollelt joomapeolt minema. Nad otsisid mind rannast ja meie peitsime end põõsastesse. Vaatasime, kuidas nad mööda kõndisid.

      Ma isegi mäletan, kuidas mereväelane Tom hoidis oma pead maas, kui niiske öine õhk libises üle kabistavate paaride, kõikjal rannaliival väänlesid seksivad kehad. Nii see käib Cancúnis, Mehhikos. Hotelliomanikud tahavad toa eest raha saada, niisiis lähevad inimesed rannale ja ajavad seal asja ära. Mehed, kelle käed on naisi täis, naised, kelle peod on mehi täis. Siis ilmub välja mehhiko hombre3, kel õlal vintpüss, ta katkestab armupeo palmide varjus ja nõuab raha. „Sa tahad seda teha, pead maksma dinero, muchacho4.” Aga meil ei ole raha! Jah, me oleme rikkast Estados Unidosest5, aga me oleme vaid 20aastased kolledžikutid.

      Mereväelane Tom, kõndimas üksinda rannal. Ei tea, kas ta arvas, et olen joomasena ära kukkunud, või on ta lihtsalt masendunud sellest, et tema kondoomikarp on hotellitoa voodi all ikka veel avamata. Ta oli meist kõige rohkem elevil mõttest, et saab Mehhikos keppi, ja ta polnud ikka veel tüdrukut saanud. Ükskõik mis küljest vaadata, see oli õudusunenägu. Mehhiko paha uni. Põrgulik diskomuusika, litsakad naised, suureks pumbatud musklitega idiootide vennaskond oma tätoveeritud matšolikkuses. Kuid miski pole võrreldav sellega, mis oli juhtunud hommikul, vihaste valvurite ja raadiosaatjatega. Ja siiski pääsesin ma sellest segadusest. Ma põgenesin suurte relvadega mehhiklaste käest. Tõeline märulimees!

      Lahtise kastiga veoauto sõidab sõduritega mööda, aga selle hääl ei ärata mu magavaid kaaslasi, kes norskavad edasi, suud lahti, toas aga lendlevad kärbsed. Üks mu sõpradest, vist James peeretab kõlavalt. Kuid ma ei tunne haisu. Haistan vaid veoauto heitgaase, mere hõngu, ikka veel õhus olevat alkoholilehka. On möödunud mitu tundi ja ma usun, et olen viimaks ometi kaine. Võib-olla.

      Meie maja taga on sinavad veed, vana supermercado6, kui otsustada selle seinal olevate kulunud limonaadi- ja sigaretireklaamide põhjal, ning selle kõrval on vana katkine auto. Kes teab, milliseid jubedaid stseene see vana supermercado veel näinud on. Vägistamisi? Mõrvu?

      Eelmisel õhtul olime seal vee ääres ja ostsime suhkruseid kaneelipulki kohalike daamide käest. See oli nii süütu, see tehing. Kõva raha koduse toidu eest. Süütus nonde naiste antiiksetel maajanägudel. Kõik riietatud puuvillvalgesse. See, kuidas kangas voogas nende pehmete pruunide jäsemete ümber. Kaneelipulgad! Maajad on pühad inimesed, mis sest et nad praktiseerisid inimeste rituaalset ohverdamist. Maajade naised, piinatud pilk nende silmis, sest nad pidid meiega äri ajama. Gringod! Joodikud!

      Millal tahes ma olen koos kohalike inimestega, meenub mulle küla, kus peatusime aastaid tagasi, arvatavasti mitte kuigi kaugel sellest kohast, kus olen praegu, aga kaugemal džunglis, eemal kauplustest, restoranidest ja ööklubidest.

      Mäletan, kuidas väike poiss jooksis minu juurde, seljas kahar katoliku kooli rüü, värin hääles, kõhklev hirm silmis, püüdes müüa rahvale veidi Estadas Unidose maiustusi.

      Ma olin siis kaheksane, oma ea kohta pikk, aga ikka veel sinkjaskahvatu, pruuni tukaga nagu pisike Paul McCartney. Ma küsisin vanematelt raha, et saaksin osta kodus valmistatud iiriseid, mis pakitud värvilistesse paberitesse. Kui mu isa rahakoti välja võttis, ilmus tema ümber terve kari lapsi, kes käratsesid: „Palun, härra, kas soovite osta maiustusi, härra?”

      Me põgenesime ekskursioonibussi. Kogu tee Chichén Itzá varemeteni oli ääristatud lootusetute stseenidega, kivimajadega, mil palmilehtedest katus, alasti lastega, kes mängisid tolmus. Kui mu pere tagasi hotelli jõudis, olime püstinäljased ja sõime õhtust hotellitoas. Mäletan, kuidas tellisin hamburgeri, mõeldes kommimüüja ja selle peale, mida tema võiks süüa.

      Aknast kostis tuulehäält ja rahustavat ookeanilainete hällilaulu.

      Ka praegu kuuleb seda Cancúnis.

      Kuhu ma jäingi? Ah jaa, tekiila. Tekiila lõikab su maha kui matšeete, plahvatab su sisemuses nagu vesinikupomm. See maandub ja külvab sinusse seemne ja СКАЧАТЬ