Reisikirju. Justin Petrone

Чтение книги онлайн.

      Ta kannab punast parkat aastast 1992, aga Piranis peab ta ostma paari punaseid tenniseid pärast seda, kui ta vanad mustad kossid surid üksildast surma. Nende kummitald tuli lahti ega püsinud isegi tugeva liimiga.

      See oli üks neid kordi, mil Epu silmad sentimentaalsusest niiskeks läksid.

      „Mu vaesed, vaesed, vaesed tennised! (Tõmme ninaga.)

      Nad on käinud minuga Hiinas, Indias, Inglismaal!” Kurb pilk jalanõude laipadele.

      Nad maeti prügikasti Sloveenias, Vahemere pärli Pirani keskaegsetel looklevatel tänavatel.

      Sloveenias on võimalik külastada Vahemere-Euroopat, Kesk-Euroopat ja Alpi-Euroopat, kõike sama päeva jooksul, või nii vähemalt väidab Lonely Planeti reisijuht „Visit Europe”. Me lugesime seda rongides ja bussides ja joonisime alla kõige huvitavamad lohad ja võimalikud sihtpunktid.

      Epul on oranžid päikeseprillid, oranž-punane ’92 parka ja uued Pirani tennised, mis on mugavad ja peaaegu sama ilusad, nagu olid mustad-kadunukesed. Tal on taskunuga, et lõigata teel ette sattuvaid puuvilju, ja väike erekollane reisiäratuskell, mille peal on M&Mi kommide kleeps, mille ta kuskilt sai. Ma olen peaaegu kindel, et Tiigernaine on tulnukas, või vähemalt on ta vahepeal olnud nende poolt röövitud. Ainus küsimus on nüüd, kas see tulnukas on mu ära röövinud või oleme me kaks tulnukat, kes on viimaks uuesti kokku saanud.

      Tülisid on ka olnud, aga kõik need on olnud äärmiselt tobedad. Lõhe armunud tulnukate tärkavas suhtes saab alguse vastandlikest eeldustest kummagi rolli suhtes meeskonna liikmena. Justin on unistav kunstnikutüüp, peaaegu 23 aastat vana, triivinud suurema osa oma elust, torgituna oma võimuka postfeministliku ema poolt. Ta on äärmiselt kohusetundlik, ja ta toetub liiga kergelt ja loomulikult Tiigernaisele, kelle seikluslikku hinge ta imetleb. Epp sündis tiigriaastal. Ta ongi selline nagu tiiger. Aga Justin? Tema sündis kitseaastal. Ta võib olla jäärapäine ja lojaalne, aga põhimõtteliselt on ta ikkagi toiduahela teises otsas, rohusööja. Justin arvab, et kuna Epp on temast viis aastat vanem ja ennegi Londonis käinud, siis võiks ta teada, kuhu ta kõnnib. Aga Epp ei tea päris sageli, kuhu ta täpselt kõnnib, sest ta unistab ees ootavatest seiklustest, ja pealegi on ta pärit kultuurikeskkonnast, kus meestest pole kaunite kunstide kolledžis veel ambitsioone välja pekstud, ja ta eeldab, et Justin, kuigi too pole varem Londonis käinud, teab, mis ta teeb.

      Sest lõppude lõpuks on ta ju mees!

      Kujutage ette stseeni mõned nädalad tagasi. Kaks tumedat kuju kõnnivad mööda Victoria jaamast Londonis, läbi udu ja oranžide tulede, mis selles kumavad. Vürtsikad lõhnad India restoranidest, unetuselaadne peavalu rahvarohketest ööpäevaringsetest internetikohvikutest, märjad latakad vihmast rikutud ajalehti räpastes rentslites.

      Londonis on nii palju inimesi ja meie oleme neist vaid kaks. Me hoiame käest kinni ja vahel me vihkame teineteist ja siis me armastame teineteist. Niisiis võib öelda, et meil on teineteise vastu tunded. Ja kohe tuleb veel suuri tundeid.

      „Kas sa tead, kuhupoole me peame pöörama?” küsib ta.

      „Mida sa silmas pead?” aeglustan ma sammu.

      „Pööramist. Ma mõtlesin, et peame vist kuhugi pöörama, et jõuda Victoria jaama.”

      „Hm. Aga me ju kõndisime Victoria jaamast mööda. Umbes viis minutit tagasi.”

      Ta peatub. Pahvatab oma punases parkas kurjalt naerma. Džunglisilmad põlevad. Tiigernaine on vihane.

      „Me kõndisime sellest mööda?! Aga sinna me pidime minema! Miks sa midagi ei öelnud?” MÖIRE.

      Ma vaid kehitan lollakalt õlgu, käed taskus. Ma olen palju kordi ära eksinud pea kõikjal, kus ma varem käinud olen, aga siis ma vastutasin vaid enda eest ja niisiis pigem nautisin oma kulgemist. „Sa tundusid olevat nii kindel,” ütlen ma. „Sa paistsid teadvat, kuhu me läheme. Ma lihtsalt arvasin, et ju sa viid mind kuskile mujale.”

      „Mida?” märatseb Tiiger ja peksab sabaga vastu maad. „Miks sa pead mul järel käima, huh? Nagu mõni… mõni passiivne tüdruk!”

      „Sa nimetad mind passiivseks tüdrukuks?” Mu silmad lähevad punni, põsed puhevile. „Sina oled siin ju varem käinud! Ma mõtlesin, et sul on sellest linnast aimu! Kui sa juhid mu otse mööda suurest sildist, millele on kirjutatud „Victoria jaam”, siis on sul ehk mingi eriline plaan, millest sa pole mulle rääkinud! Võib-olla veel üks intervjuu? Sa ei räägi mulle alati kõike, eks ole. Sa ainult arvad, et ma tean.”

      „Aga sina oled mees!”

      „Jah, ma olen mees. Ma kusen seistes.”

      „Niisiis küsi, kui sul on küsimusi! Või veelgi parem, juhi meid! Sa ei pea mul alati sabas käima nagu mingi… araabia naine!”

      „Sa nimetad mind araabia naiseks?! Oh, nüüd aitab. Ma lihtsalt… ei, nüüd aitab. Lihtsalt aitab. Ma olen. Uh.”

      Aga ikka ei aidanud. Naisteajakirjades määrivad nad pähe ideed armastajatevahelisest täielikust sobivusest, räägivad inimestest, kes lihtsalt klapivad kokku ja ongi õnnelikud ja püsivadki õnnelikud. Aga araabia naine või mitte, igatahes olen ma sel teekonnal õppinud juhtima. Siin on vähem mängus perfektse sobivuse matemaatikat ja rohkem lihtsalt teineteise ärakuulamist ja tundmaõppimist. Kui ma praegu vaatan tagasi sellele, mille üle me oleme tülitsenud, СКАЧАТЬ