Katkenud armastus. Ulvi Kullerkupp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Anna oma asjad ja lahkus hotellist. Ta pea oli paks kahest magamata ööst, mõtetetulvast ja veinist.

      Ta ei saanud kuigi kaugele sõidetud, kui tundis tohutut peapööritust, keeras oma auto ühe viinamarjaistanduse juurde ja tegi mööda põlluserva väikese jalutuskäigu. Kastemärg rohi paitas ta jalgu ja äratas mõtetest.

      „Ma ei saa nüüd ometigi lihtsalt kaduda, ma pean jääma, küsimused saaksid lõpuks ometi vastuseid, sel kohtumisel peab olema mingi tagamõte, see polnud juhus, vaid saatus!“ võttis Anna seal viinamarjaväljade kõrval vastu otsuse ja pööras oma autonina uuesti linnakese ja hotelli suunas.

      „Kuidas ma saaksin temaga niimoodi kohtuda, et too naine ei märkaks?“ arutles Anna hotelli sisenedes, ees päikeseprillid ja peas nurgapealsest poest kiiruga valitud laia servaga kaabu. Ta suundus vastuvõtulauast sõnagi lausumata mööda, otse restorani, ja tellis hommikusöögiks saiakese ning tassi kohvi.

      „Ma pean Silverit nägema!“ oli ta otsustanud ning jälgis hoolikalt restorani külalisi ja fuajees toimuvat. Silver oli maininud, et lahkub täna, seega peaksid nad end peagi hotellist välja kirjutama ja enne ka hommikusöögil käima.

      Naine varitses restoranis terve tunni, enne kui saabusid kõigepealt Miia ja siis mõne minuti pärast ka Silver. Anna istus restorani tagumises lauas ja langetas pea, et teda ei märgataks. Nagu jaanalind, muigas ta ja piilus meest silmanurgast. Too oli kipras kulmu ja pahura olemisega, seljas toosama rohekas polosärk, mis eilegi. See roheline oli nii hästi ta silmade värvi esile toonud.

      Anna märkas, et Miia jõi vaid mahla ja Silver kohvi, kumbki ei söönud midagi. Ning nad istusid eraldi laudades. Silver lappas kiirustades kohalikku lehte, mis oli kellelgi lauale ununenud ja tõusis seejärel rohmakalt, nii et tool ümber kukkus. Ta tõstis rabinal tooli üles ja viipas Miiale: „Hakkame minema!“

      Sekundiks Anna ja Silveri pilgud kohtusid – mees astus sammu Anna suunas, siis taganes, pööras ümber ja lahkus söögisaalist. Hetke pärast väljus ka Miia.

      Anna väljus mõni minut hiljem, kui oli end kogunud, tasus kiirustades arve ja jättis hotelli vastuvõtulauda teate Silverile. Maja Gambrilsis, el punta del Mar 18, Anna. Seejärel sõitis ta koju, oma mereäärsesse armsasse villasse ning jäi ootama.

***

      Kohtumisest Silveriga Horta de Sant Joanis oli möödunud kaks nädalat. Anna päevi täitsid maalimine, joonistamine ja pikad jalutuskäigud rannas.

      Ta kirjutas meili abikaasale ja tütar Verale, kes juba omaette elas, ja kirjeldas oma elu Hispaanias. Mõlemad kinnitasid talle, et kõik on korras, nad saavad kenasti hakkama. See innustas teda veelgi enam vaid iseendale ning oma loomingule pühenduma. Ammune soov taas pastellikriitide ja õlivärvidega mässata oli nii suur ja sügav, et paberiplokid ja lõuendid täitusid nagu imeväel.

      Teda sisemiselt raputanud kohtumine Silveriga tekitas elevust ja ootusärevust, nii et iseenesest valgusid piltidele tuttavlikud näojooned ja maastikud.

      Esimeste päevade rõõmus ootus asendus peagi nördimusega.

      „Ta ei tule!“ korrutas ta endale sadu kordi päevas. Anna tõrjus vägisi ebameeldivaid küsimusi ja ennatlikke vastuseid: ta tuleb, hommikul, õhtul, või siis homme, nädala lõpus.

      Ta ootas, seisis mitmeid kordi päevas liikumatult väravas. Ära minnes jättis väravavõre vahele kirjakese juhuks, kui Silver peaks tulema sellal, kui ta oma molbertiga on rannapromenaadil maalimas. Kõik oli asjata, vaikus.

      Päevad möödusid ja ööd venisid. Laanetuvide, keda siinkandis jagus parvedena, unistav klurkluu segas uinumist ja äratas kergest unest. Hommikuti oli Anna pea aga selge ja peeglisse vaadates jäi ta nähtuga iga päev üha enam rahule. Kodused mõnuained, kohv, nädalavahetuse sigaretid, õhtused veinipokaalid ei pakkunud enam mingit pinget ja nendest loobumine oli lihtne. Ka tema menüü oli radikaalselt muutunud; värsked puuviljad ja maasikad, Anna suured lemmikud, jõudsid igal päeval tee tema toidulauale. Kerge, mõnus rahulolu süvenes iga päevaga ning peagi ei mõelnud ta enam nii meeleheitlikult Silverile. Ta hakkas leppima.

      Kohalikus toidupoes, kus Anna oma sisseoste tegi, nimetati teda „vaikseks kunstnikuks“. Tabav ütlus, muheles Anna, kes ei kippunud just kergesti tutvusi sobitama ja eelistas kohalikega, sõbralike ja jutukate katalaanidega, vaid viisakusfraase vahetada. Üksiolek sobis talle. Enam kui kakskümmend aastat oli ta vaid teistele elanud, nüüd oli aeg sisemisteks mõtisklusteks ja… vaikuseks. Isekaks, vaid iseendale olemiseks polnud ta tütre kasvatamise ja tööle elamise kõrvalt mahti leidnud.

      Täna võis Anna rahuloluga neile aastaile tagasi vaadata. Vera iseseisev, kaine ja kaatlutletud õpingutevalik ning oskus oma tulevikku planeerida olid märk hästitehtud ematööst. Vera oli pärast gümnaasiumi lõpetamist läinud Ameerikasse, tal õnnestus seal pääseda ülikooli kunstiajalugu õppima, juba teine aasta jooksis. Ta sai seal suurepäraselt hakkama.

      Kojutulekut plaanis ta alles vaheajaks juulikuus – selleks ajaks naaseb kodusesse Eestisse ka Anna. Taaskohtumist tütrega ootas ta väga, viimati sai silmast-silma kõneletud eelmisel aastal jõululauas. See oli paratamatus, et lapsed kord suureks sirguvad ning iseseisvat elu alustavad. Anna leppis sellega vähehaaval, tundes rõõmu igast kokkupuutest, olid selleks siis telefonivestlused Skype`s iga paari nädala järel või mõned meilikirjad. Päriselt saadi kokku vaid suvel ja jõulude ajal.

      Anna oli harjunud ootama, sellepärast jätkus tal kannatlikust ka Silveri suhtes. Oma südames oli ta kindel, et mees tuleb esimesel võimalusel.

      Kui kaks nädalat pingelist ootust oli seljataga, võis Annat üha harvem näha liikumatult seismas väraval, pilk kaugusse suunatud. Ta otsustas ette võtta ka kaugemaid sõite ja külastada ümberkaudseid linnu, külasid, orge ja mägesid. Nii mõnelegi avastusretkele jäi ta paariks-kolmeks päevaks. See maa lausa imes ta endasse. Kõik need varahommikused uduloorid viinamarjaorgudes, õhtused värvimängud kivistel mägedel, vihmanäljas viljapõllud, erkroheliste riisipõldudega delta, flamingod ja äikesevihmased rannapromenaadid, kus linnud tiibadega merd puudutasid, haarasid Anna endasse ja andsid hoogu pintslile. Nii täiel rinnal iseendale elamist ta ei mäletanudki.

      Ühelt selliselt väljasõidult naastes nägi Anna koduvärava lähedal aia ääres seismas punast rendiautot. Coldcari kollane logokleeps oli auto tagaklaasil, kuid roolis polnud kedagi. Naine mõtles, et küllap on kõrvalmajja lõpuks ometi rentnikud saabunud, sõitis oma autoga hoovi ning sulges värava. Ta tiris molberti ja maalikasti terrassile ning heitis siis riided seljast ning sulpsas basseini – päev oli leitsakuline ning ta vajas jahutust. Veidi aja pärast ümber riietudes märkas ta, et naaberkrundil polnud mingit liikumist, kuid punane rendiauto seisis ikka veel tänaval.

      Anna tegi endale õhtusöögiks kerge võileiva ja sättis end raamatuga tugitooli, kui korraga kostus uksekell. Imestades läks ta väravat avama, tal ei käinud siin külalisi.

      Värava taga seisis Silver. Lõpuks ometi! Anna tundis, kuidas hell tundepuhang ta üleni vallutas, kuid naine säilitas välise rahu.

      Mehel oli seljas valge polosärk, tema hallikad juuksed olid turris ja päikeseprillid silmil.

      „Ma ei saanud varem tulla! Ega ma polnudki kindel, kas sa üldse oled veel siin või…“ Lauset lõpetamata tõmbas ta naise enda vastu ja embas tugevalt.

      „Tere, Silver! Tule edasi, tore sind näha,“ lausus Anna sõbralikult, kuid veidi jahedalt, et oma ärevust varjata. Nad suundusid majja.

      „Kas sa elad siin, ei, sa maalid siin, eks ole,“ küsis Silver ja juba oligi ta mööblile ja põrandale asetatud lõuendeid lappamas ja joonistusplokki sirvimas. Tema pilk liikus СКАЧАТЬ