Praktikaaruanne. Daniel Vaarik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olime veetnud riigis, kus lugeda tuli ainult ridade vahelt. Read olid pahad, nende vahed olid vabad.

      Kuna ma oskasin tänu Pulleritsule vahet teha faktil ja kommentaaril, olin ma aeg-ajalt väga ülbe kõige selle osas, mis Eesti ajakirjanduses oli. Nagu kapitalistiks ümbersündinud kommunist, kes arvab, et piisab ühest Hayeki raamatu lugemisest, et kogu maailma toimimine paika panna, arvasin mina, et mul on peas eduvalem, mida keegi teine ei tea.

      Kirjutasin Pulleritsule ühes analüüsis, et „Postimees on ajaleht, mis eksib peaaegu igas artiklis ja uudises vähemalt korra ajakirjandusliku stiili ja nõuete vastu. Selliseid eksimusi leidsin nii palju, et kui ma oleksin need eraldi sedelitele välja kirjutanud, oleks tulnud vähemalt 200 erinevat sedelit!”

      „Pealkiri „Õigussüsteem muutub, kuid aeglaselt” ei ütle ju mitte midagi,” kurtsin ma.

      „Sissejuhatuses kirjutab autor, et Kaido Kama ja Mihkel Oviir osalesid Justiitsministeeriumi teabepäeval – no kas saab veel igavamalt uudist alustada,” laamendasin paksult alla joonitud ja süüdistavas kirjatükis ja lisasin, et Postimehe ajakirjanikud pole võimelised kirjutama muud kui passiivseid verbe, nagu „saabus”, „lahkus”, „toimus” ja „käis”.

      Pullerits tutvustas meile ameerika asja nimega feature, fiitšö, eesti keeles „olemuslugu”. Minu unistuseks sai kohe kirjutada olemuslugu ning esimeseks proovisin kirjutada Sašast ja Vovast.

      „Saša ja Vova – nii nad ütlesid olevat oma nimed,” algas artikkel. „Saša ja Vova on ennast terroristideks nimetanud vene noormehed. Möödunud aasta lõpus sõitsid nad Tallinna-Tartu kiirrongiga Tartust Tapale,” jätkus tekst.

      Vova sõnul tahtsid nad panna toime terroristliku akti ning Saša näitas mulle põue peidetud raketipüstolit. „Kui vaja, siis võime hankida ka küllaltki tõsiseid relvi,” ütles Saša.

      Saša ja Vova suurim viga oli see, et nad olid minu enda välja mõeldud. Pullerits aimas seda ning pani mulle hindeks kahe.

      Ühel päeval tutvustati meile veel ühte ümmarguste prillidega tüüpi, kelle nimi oli Tiit Hennoste. Hennoste andis juhtkirja kirjutamise kursust ja esimese asjana tegi ta maatasa sellise asja nagu idee. „Ideed on saadaval hinnaga üks rubla ämber,” ütles ta. „Teostus on see, mis loeb”.

      Hennoste tegi meile ülesandeks vaadelda igapäevaelulisi asju, nagu näiteks Tartu Ülikooli peahoone fuajeed, ning seda huvitavalt kirjeldada.

      Ma läksin fuajeesse ja seisin seal tükk aega. No mida siin kirjeldada on. Fuajee. Muidugi ma tahtsin kirjutada nagu Salinger, tuua välja mingi pisiasja, mis tõesti iseloomustaks seda ruumi. Umbes nii nagu novellis „Roosisuu ja silmad rohelised”, kus mees kustutab sigaretikoni sedavõrd sugestiivselt, et korraga on terve hotellituba lugeja silme ees. Kirjutasin, et „seinal on vanaaegne kell”. Seejärel lisasin: „Ümmargune.”

      Kui lõpuks juhtkirja kirjutamiseks läks, siis kirjutasin loo peaministrist, kes hüüab „Saagu valgus!”, kuid valgust ei sünni.

      „See on hea mõte,” ütles Hennoste. „Aga kujundi embusest tuleb osata vabaneda, põgenege kujundi eest kohe pärast seda, kui olete selle ära kasutanud,” ütles ta. Koos George Orwelli soovitusega mitte kasutada kujundit, mida olete juba kuskilt lugenud, on see üks väärtuslikumaid õppetunde, mis ma kirjutamise alal kunagi saanud olen.

      Eesti legendaarsemat meediaõppejõudu Marju Lauristini ei õnnestunudki mul esimesel kursusel näha, sest ta tegeles peamiselt poliitikaga. See-eest aga nägime tema elukaaslast Peeter Vihalemma, kes rääkis teinekord nii aeglaselt, et suutis sõna massikommunikatsioon venitada kolmekümne seitsme sekundi pikkuseks. Ta vaimustus uuringutest ja võis neist rääkida seni, kuni pimedaks läks.

      Ükskord tuli tema loengusse uuringufirma töötaja, kes jagas meile kätte ankeedid ning saatis meid poliitikute populaarsusküsitlust korraldama.

      Käisin paberipakiga ringi ning palusin sõpradel vastata küsimustele. Minu ankeetide põhjal oli tol hetkel Eesti Vabariigi kõige populaarsemaks poliitikuks Enn Tupp – ilmselt nime pärast – , mees, kellest keegi kunagi varem kuulnud polnud.

      Lisaks sai õppida kirjutusmasina klassis masinakirja.

      Samal ajal, kui Mildred Columbia ülikoolis tuupis, klassi ees esines ja maailmakirjandust lahkas, oli meil temaga kindlasti midagi ka ühist. See oli ambitsioon ja usk, et üksikisik suudab maailma muuta. Lihtsalt, kui Mildred tegi seda ühtemoodi, siis meie tegime seda erineval moel.

      Ühel eriti hämaral ja sombusel esimese kursuse pärastlõunal sisenesin õllerestorani Humal. Soojas valguse käes sumises sadakond inimest ning tänu seintele löödud kahhelkividele meenutas atmosfäär meesteosakonda Tiigi tänava avalikus saunas.

      „Täna on tudengijazzi festival,” ütles üks Mait. „Nojah, nagunii piletiga,” lisas Marten. „Aga mis mõttes – lähme esinema, saame tasuta?”

      Helistasime tudengijazzi korraldajatele infoga, et üks küllaltki kõva eksperimentaaldžässi bänd on ukse taha jäänud, ning saime poole kümneks endale veerandtunnise esinemisaja.

      „Nii, kas keegi mingit pilli oskab mängida?”

      „Ma oskan natuke suupilli,” ütles Henz.

      „Ma tean, kust kitarri saab,” ütlesin mina.

      Järgnevad kaks tundi tegelesime pillide kokkuajamisega ning leidsime endale ka laulja, hämmastavate vokaalsete omadustega usuteadlase Roometi, minu sõbra, kellest ma eespool juba rääkisin. Roomet tuli klubi juurde ja ütles: „Ma ei tea, ilma igasuguse ettevalmistuseta, ma ikka ei taha esineda.”

      „Ole vait ja võta napsu,” arvasin mina ja andsin Roometile pudeli viina.

      „Ma võin lihtsalt vaatama tulla,” ütles Roomet.

      Ülikooli klubi oli rahvast paksult täis ning klubi direktoril oli raskusi, et mind üles leida. „Poisid, kas te saaksite pool tundi täis teha, üks Leningradi bänd jäi tulemata?”

      „Pole probleemi, šeff,” ütlesin.

      „Aga teie laulja on vaja lae alt kätte saada,” ütles Gunnar.

      Ma pöörasin oma pilgu üles ning nägin tuletõrjeredelit mööda lae alla roninud Roometit, kes huilgas üle terve koridori.

      Pool tundi hiljem tulime rahvast täis saali ees lavale. „Mida me mängime,” küsis trummar Alo. „Loll oled või, hakka lihtsalt pihta,” ütlesin mina.

      Alo pikad juuksed vajusid talle näo ette ja ta hakkas trumme nüpeldama. Minu käes oli üks soolokitarridest ning kokku oli meid lava peal kaheksa. Henz mängis kõige ees suupilliga mingit rahvaviisi ning korraga lendas juuste lehvides lavale Roomet, kes hakkas rahvast üles kütma häälitsustega nagu „Juu!”

      „Lavastaja pakub ilmselgelt üle,” tsiteeris keegi rahvahulgast Strindbergi „Punast tuba”. Osa inimesi proovis valssi tantsida. Üks kitarr hakkas korraga tegema mingit imelikku häält „vauauaua” ning Henzi juurest kostis „Meil aiaäärne tänavas”.

      „Juuu-uuu-uuu,” karjus Roomet.

      Korraga hakkas laval olev suur vanamoeline teleülekandekaamera rahva sekka vajuma, lähedalseisjate pingutustega suudeti see lavale tagasi tõsta, kuid siis hakkas õõtsuma seinatäis kõlareid. Roometi mikrofonil tuli juhe tagant ära ja ta istus klaveri alla ning proovis seda tagasi toppida. Siis kukkus suure СКАЧАТЬ